Tristan oli peale tundide lõppu üks esimesi, kes õppimise saali jõudis. Ta istus ühe kaugema laua taha, mis polnud akna läheduses, sest nüüd tundis ta end eriti ebamugavalt, kuna oli nii kõrgel, ning laotas oma asjad laiali. Tal oli vaja kirjutada võlukunsti ajaloo tunni jaoks pikk essee, mille tähtaeg oli alles kahe nädala pärast, aga Tristanile meeldis, kui tal kõik valmis oli. Poiss avas oma täis soditud ja kirjutatud ajaloo õpiku õigelt kohalt ning veel mõned raamatud, mille ta oli raamatukogust võtnud ja otsis välja mingi pärgamendi, kuhu ta siis peagi kirjutama hakkas, kui oli piisavalt teavet kogunud.
Noormees kandis koolivormi, nagu tavaliselt, tumedad püksid ning valge triiksärk, mille peale oli ta seekord tõmmanud musta jaki, millel ilutses slytherini vapp. Tristan lükkas kinnastatud käega omal juukseid silme eest ning jätkas kiiret, kuid korralikku kirjutamist.

OT: Jonah.

OT: Ma lugesin pealkirja ja mõtlesin, et sa oled siia mulle mingi raamatu kirjutanud.

Jonah läks raamatukokku, et laenutada üks raamat astronoomia jaoks. Ta otsis õpikut pikka aega ja kui lõpuks selle kõige tagumise riiuli pealt leidis, tolmukiht kaant katmas, võttis ta selle kätte ning läks laudade juurde ja pani suure raamatu lauale. Puhkunud osa tolmust maha, lasi ta ka veel käega sellest üle ning avas raamatu ja jäi sisukorda vaatama. Kiri oli kaunistatud erinevate tähtede ja tähekogude pisikeste piltidega, mis keerlesid. John tõmbas tooli laua alt välja ning hakkas üüratult paksu õpikut kõigepealt sirvima.

OT: Vaesekene. Anna andeks, et hirmutasin.
Aaah, Y U NO come and talk?!

Tristan tõstis pilgu, kui keegi poiss, dork, nagu ta märkas, tema laua juurde tuli ning mingi suure raamatu sinna lajatas. Ja siis kõik selle tolmu, mis seal oli, Tristanile näkku puhus. Noormees köhatas ja krimpsutas nina. "Kas sa oled pime või on sul mõni muu vabandus?" küsis Tristan natukene tigedalt, kui oma juustest tolmu ära saada üritas. Aaah, vastik! Mingi loll dork tuleb ja rikub tema välimuse ära! Alles ta sai oma soengu nunnuks ja nüüd ta rikkus ära selle. Rikutud! Igaveseks!

OT: Because I just won't!

"Rahu, ega sa nüüd ära ei sure," vastas noormees lõbusalt. Ta ei saanud aru, mis selles tolmus nii halba on, korraks lõi üles, pole hullu. Näinud, kuidas uss hakkas paaniliselt enda juukseid sasima, turtsatas Jonah hetkeks, ausõna, slyth käitus viimase naisena praegu. Oh my god, my hair is not perfect, I'm going to cry!

OT: Ja ma oleks võinud lihtsalt välja jalutada ja teema oleks kolme-nelja postitusega surnud. Think about it.

"Ja kui siin oleks minu asemel istunud mõni tugev astmaatik?" Tristan turtsatas ning jättis lõpuks oma juuksed rahule, selleks, et avastada, kuidas tema essee oli kergelt tindine. Ja seeläbi tolmune. "Kuraaaat, mingi kuradi dork tuleb rikub terve päeva ära." Tristan põrnitses oma esseed ning rebis selle siis puhta osa küljest lahti ning viskas minema. Ja hakkas uuesti kirjutama. Sest tindine tolm töö peal on jube.

OT: Aga sa ei oleks seda teinud

Jonah pööritas silmi. "Oleks oleks paha poiss, kui ta üldse olemas oleks, eks ole?" lausus nooruk kerge muigega ja võttis lahti kaheksanda peatüki ning üritas nüüd lugemisse süveneda. Kui keegi laseb mõnel tolmukübemel enda päeva ära rikkuda, on ta üks paganama hale ja kurb inimene.

OT: Been there, done that.
Praegu mul oli teemavajadus lihtsalt.

Tristan turtsatas ning kirjutas kiirelt selle kõik taas paberile, mis seal ennem olnud oli. Tal oli kogu aeg päev rikutud. Kui välja arvata need hetked, kui ta Peterit nägid, need olid head. Peteriga koos oli kogu aeg kõik korras... Tristan oli jäänud mõneks hetkeks enda ette vaatama ning unistama, kuid võpatas, kui tema lauakaaslane lehte keeras ning pööras oma tähelepanu tagasi temale. "Sa mujale ei võiks kolida?"

"Lehe keeramine häirib nii kohutavalt või?" uuris noormees. Ta ei kavatsenud liikuda, kui ussil olid probleemid, sai ta ise kohta vahetada. Jonah oli kindel, et asi oli lihtsalt Tristani kiuslikkuses. Talle oleks ühte chill-pilli vist vaja. John üritas uuesti lugemisele keskenduda.

"Jah," kähvas Tristan tigedalt. Ta lükkas juukseid enda silme eest eemale ning põrnitses dorklast mõne hetke, ta vist oli poissi isegi mõnes tunnis näinud, ning suunas oma tähelepanu tagasi esseele, mida ta kirjutada üritas. Siiani ei olnud eriti edasi saanud sellest osast, mille ta uuesti kirja pani, sest eelmine osa sai rikutud. Võeh. Talle ei meeldinud kellegi läheduses töötada.

"Siin on vabu kohti meeletult, kui isegi lehe keeramine nii tohutu piin sulle on, siis võid ju kohta vahetada," pakkus Jonah välja. Lugemisest ei saanud vist täna suuremat asja. Peatükk oli vaja siiski läbi lugeda, et ta saaks praegu käibel olevast õpikust paremini aru. Noormees jälgis ühte liikuvat pilti, millel oli suur udukogu.

"Sina olid see, kes luba küsimata siia lauda tormas." Ja kõik tema töö ära rikkus. Tristan keeras nüüd ise ja meelega häälekalt oma õpikus lehekülge ning asus jälle kiirelt kirjutama. Tal oli ikkagi vaja see essee ära kirjutada ja täna. Mitte, et tal üldse tegelikult tähtajani aega poleks.

"Sinu käest pidi luba küsima?" oli Jonah üllatunud. Ego oli mõnel ikka väga laes. See koht oligi mõeldud kõigi jaoks, ta ei saanud siin üksinda olla, selleks oli enda tuba. Mees ei saanud arugi, et uss 'häälekalt' enda õpiku lehte keeras. Talle tundus see tavalise taustana.

"Viisakas oleks jah," ütles Tristan kulmu kergitades, aga hoidis oma pilgu esseel. Ta peab selle valmis saama ju! Ja Sigatüükas pole 'oma tube'. Seal oli puhketuba, mis oli lärmakas, raamatukogu ja õppimise saal. Ja noh, magamistuba, aga see oli ka terve klassi kuttide peale koos ju. Mis pani Tristani selle peale mõtlema, et tema ja Peter võiks ühes majas olla... või neil võiks olla rohkem võimalusi aega koos veeta. Aga ei.

Oma toa all pidaski Jonah silmas magamistuba, sellisel kellaajal tavaliselt seal väga ei istutud, polnud erilist põhjust. Noormees muigas ja luges peatükki edasi ja libistas sõrmega üle ühe sõna, mis oli rõhutamiseks kõrgem tehtud. Noormees mõtles, et peaks peale lugemist mõne sõbra kaasa võtma ja siis minema kuhugi istuma.

Tristan kirjutas rahulikult oma esseed edasi, üritades dorklast enda mõtetest välja lülitada. Siiski käis kutt tal närvidel, isegi, kui ta tegelikult midagi ei teinud, ning kui ta oma essee peaaegu lõpetatud sai, ajas ta 'kogemata' ona tindipoti ümber, kui sule sinna kastis, ning tint rikkus ära raamatu, mida dork luges. Tristan turtsatas rahulolevalt ning tõstis tindipoti tagasi püsti, vältides oma sõrmede tindiseks saamist.

"Hei!" sõnas Jonah pisut ärritunult. "Sa oled ikka nii...," jättis noormees enda lause pooleli. Loitsuga peaks selle korda saama, pärast sai raamatukogupidajaga ka konsulteerida, kindlasti teadis ta mõnda nippi. Noormees otsis taskust välja pabertaskurätiku ja hakkas sellega raamatult üleliigset tinti kuivatama. Idioodist uss.

"Jaah, mis ma olen?" küsis Tristan kulmu kergitades. Ta ju võiks aidata kutil selle korda teha, aga ei, ta ei tee seda. Tristan võttis hoopis esseed lõpetades ja oma nime ja asju sinna kirjutades võlukepi ning kuivatas tindi sõnatult ja pistis essee kotti. Siiski tal oli veel asju teha, seega ta veel ei lahkunud.

"Enesekeskne uss," vastas Jonah ja võttis võlukepi välja. Väikse meenutuse järel viipas ta enda kirsipuust keppi ja lausus mõned sõnad ning raamat nägi välja samasugune nagu enne freakshow algust. Cavin märkas, et uss korjas asjad kokku, positiivne. Seejärel ta ei lahkunud, negatiivne.

"Kas soovid medalit oma avastuse eest?" küsis Tristan pilklikult, ning otsis oma lõputust kotist, seda oli märkamatu venitusloitsuga suurendatud, järgmise raamatu välja, ja uue pärgamendi. Ta ei pidanud just esseed kirjutama, aga ta pidi kirjutama mingi iseloomustuse mingite loomade kohta. Sounds like fun.

Jonah ei vastanud, ta ei tahtnud rohkem õli tulle valada. Noormees tahtis lihtsalt enda peatükiga läbi saada ja seejärel kuhugi välja minna. Homseks polnud midagi teha ka, siis sai täna pikalt istuda ja rääkida või midagi ägedat teha.

Tristan muigas õelalt, kui dork enam midagi ei öelnud, ja keskendus taas rohkem oma koolitöödele. Ta tahtis täna kõik valmis saada. Iseasi, kas ta ka jõuab. Tõenäoliselt ei jõua, sest ta tahtis muid asju ka teha.

Jonah keeras lehte ja luges huvitatult edasi. Kohe pidigi see peatükk läbi saama ja noormees pääses selle ussi juurest. Tegelikult Tristan ei häirinudki enam, suutis küll vajadusel inimese kombel käituda.

Tristan oligi inimene ju. Eriti teatud isikute juuresolekul. Tristan kirjutas oma sellegi koduse töö lõpuni ning otsustas seda lõpetades, et rohkem ta täna ei õpi. Tristan torkas oma asjad kotti tagasi ning kiskus välja hoopis oma joonistusploki ja hariliku ja tõusis püsti. Ta ei öelnud midagi, kui enda tooli laua alla lükkas, aga dorklasest möödudes virutas 'kogemata' kotiga vastu tema pead. Ja tal on seal shitloads of asju.

Jonah oli nii süvenenud, et ei pannud tähelegi, kui uss hakkas enda asju kokku pakkima. Tundnud järsku üpris valusa lööki, katkes nooruki kannatus ning ta oli kiirelt püsti ja tõukas ussi kõvasti vastu seina. "Kasva suureks," sõnas ta ja lasi kutist lahti.

Tristan naeris vaikselt, kui dork ta vastu seina lükkas. Okei, ta oli enda selja ära põrutanud kergelt, aga savi see ju. "Sa käitud meil hästi täiskasvanulikult siin, jah," ütles Tristan pilklikult, kui enda pisikese kogu sirgu ajas jälle.