"Sinul on ja sina oled draakon. I shall now call you Tristan the Whiskersdragon!" teatas Peter tähtsalt ning vajutas musi Tristani huultele, kui ta viimaks keerutamise lõpetas. "Ja sa oled kõigi draakonite ja lohede prints. Kõige ilusam ja armsam prints," seletas Peter ning pigistas Tristani tagumikku. "Räägi nüüd, mis sa suvel tegid," uuris Pete, kui ta viimaks Tristani jalgadele pani ning seina äärde maha istus, tõmmates kuti enda kaissu.

Tristan naeris vaikselt ning sasis pehmelt Peteri juukseid. Muidugi on ta seda kõike. Võib-olla mingites Peteri fantaasiates tõesti. Aga Tristan ei olegi kunagi arvanud, et Peter maailma samamoodi näeks, nagu tema. Poiss sättis ennast mugavalt nüüd Pete'i sülle istuma, toetades pea tema õlale ning kehitas pisut õlgu. "Eriti midagi ei teinud. Olin kodus ja joonistasin... mõtlesin sinust.." Tristan naeratas omaette. Ta mõtles kogu aeg Peterist. "Ma igatsesin sind," lisas ta siis tasakesi. Kuigi suvel oli igatsus natukene talutavam, kuigi valus oli ikka. Aga kui ta peab Peterit igas tunnis nägema ja teadma, et ei saa teda puudutada ega temaga normaalselt rääkida... see oli isegi veel hullem. Aga praegu olid nad koos ja Tristan pidi seda aega nautima!

"Mina igatsesin sind," ütles Peter ning kaisutas Tristanit tugevalt. "Aga nüüd sa oled siin, minu kaisus, mu väike vurruline draakon," naeratas Pete ning vajutas poisi juustesse musi. Oli tõesti raske teha iga päev nägu, et nad ei tunnegi teineteist õieti, aga need õhtud koos olid seda kõike väärt. Isegi kui nad ei saanud väga kaua koos olla. "Kas sa mind ka joonistasid?" küsis Pete siis muiates. Muidugi teeksid need joonistused Tristani joonistusploki tunduvalt väärtuslikumaks ja salajasemaks. Palju põnevamaks võõrastele leida.

"Ja mida sina tegid?" küsis Tristan oma nina poisi kaela vastu peites. Nüüd tulid talle jälle need vurrud meelde. Õigus. Nendest peab kuidagi lahti saama, kui nad jälle laiali lähevad, muidu ta reputatsioon oleks vist elu lõpuni rikutud. Küsimust kuuldes Tristan naeratas pisut. "Muidugi ma joonistasin sind ka," ütles ta tasakesi. Kuidas ta sai teda mitte joonistada? Hea oli see, et Tristanil hea mälu oli, et ta oskas Peterit ilma tema kohalolekuta ka joonistada. See olekski muidugi veider, kui ta ei mäletaks omaenda kuti nägu.

Pete naeratas ning alustas siis oma suvest rääkimist. "Me käisime perega reisimas Inglismaal ja Iirimaal. Me isegi käisime Prantsusmaal ja Hollandis. Ja me nägime seal igasuguseid asju ja sõime huvitavaid toite," rääkis Pete ning vatras siis, mida ta kõik Prantsusmaal ja Hollandis nägi ja sõi ja kuidas üks või teine asi talle Tristanit meenutas. Siis rääkis ta, kuidas ta oma mugusõpradega telkimas käis ja mugutelgis magas ja kuidas nad lõkketule ümbr istusid ja laulsid ja mere ääres käisid. Kuidas ta merekarpe korjas ja neile markeriga nägusid joonistas, sest mugusõpradega ju võlukunsti ei praktiseeri. Siis ta rääkis, kuidas ta isa talle erinevaid loitse õpetas. Kuidas õega tuulelohesid lennutamas käisid ja kuidas õe tuulelohe puu otsa lendas ja sinna kinni jäi ja kuidas Pete sellele järgi ronis. Ja siis ta rääkis, kuidas nad käisid perega mugude lõbustuspargis ja kui vahva see oli ja, et seal üldse võlukunsti ei kasutada, aga kõik nagu oleks maagiline. Viimaks jäi Peter tasa ning avastas, et ta oli lobisemise ajal Tristani juustega mängima hakanud. Ta naeratas kutile. "Väga palju ei teinudki," võttis ta viimaks oma jutu kokku.

Tristan naeratas, kui Peter jutustamisega päris hoogu sattus, aga talle meeldis poisi rääkimist kuulata, seega ei hakanud ta teda peatama ka ega midagi. Peteri suvi oli kahtlemata huvitav, aga tema peres oli ju mugusid ka ja seega loomulikult tehakse mugude asju ka. Ja Peteril oli mugudest sõpru. Tristan seevastu oli pärit vanast puhtavereliste suguvõsast ja tema vanemad töötasid kogu aeg. Seega istuski poiss enamuse osa ajast kodus. "See polegi palju?" küsis noormees muiates, kui oma haaret Peteri ümber sättis. "See kõlab väga huvitavalt," lisas ta hetke pärast õrnalt naeratades. Vähemalt oli tal midagi teha. Tristan... nojaa, ta käis oma vanima vennaga lendluudpalli mängu vaatamas ja siis õega pidi ka tegelema, näiteks joonistas ta hästi suure pildi enda õest, aga see polnud ju pooltki nii huvitav. Ja kui Tristan pakuks vanematele, et võiks midagi mugulikku teha, siis ta saaks vist koduaresti. Seega Tristan ei julgenud iseendalegi tunnistada, et ta võib-olla ka tahaks reisile minna nagu mugu, või telkida või lõbustusparki minna.

"Me võiks kunagi mugumoodi telkida," ütles Pete. "See kindlasti meeldiks sulle," muigas noormees. "See tõepoolest on vägev. Telgis on sama palju ruumi kui väljast paistab ja sa pead seal kummarduma ja üldse pole palju ruumi," muigas nooruk ning keeras neid järsku nii, et Tristan lamas selili põrandal ja Pete tema kohal. "Ja me peaks hästi-hästi lähestikku magama," muigas Peter kavalalt ning liibus tihedalt Tristani keha vastu. Järgmisel hetkel suudles ta kirglikult kuti huuli.

"Võluritel on asjalikumad telgid, järelikult," arvas Tristan, aga naeratas õrnalt, kui end järsku Peteri alt leidis. "See kõlab hästi," vastas ta pisut kulmu kergitades. Tal ei olnud kunagi Peteriga lähestikku olemise vastu midagi. Mõnikord olid nad tundides ka pidanud koostööd tegema ja siis Tristan vaevu suutis oma käppasid paigal hoida ning ikka vahepeal näperdas teda. Aga nüüd libistas ta oma sõrmed Peteri juustesse ja vastas suudlusele rahulolevalt. Mõnus..

Peter libistas oma käe Tristani särgi ja vesti alla ning jätkas suudlust kirglikult. Ta liibus noormehele veelgi lähemale. Üks hea viis, kuidas Peterit vaikima saada oligi suudlemine. Siis lihtsalt ei saanud rääkida. Üsna pea tõmbas ta käe taas Tristani särgi alt ära ning libistas selle hoopis lipsusõlmele, tõmmates seda lõdvemaks. Siis avas ta särgi ülemised nööbid ja liikus nüüd suudlustega Tristani kaelale. Nom nom!

Tristanile sobis nii see, et Peter räägib, kui see, et noormees teda suudleb. Teine variant oli muidugi.. tunduvalt ahvatlevam. Tristan tundis kõhus kerget kihelust, kui noormees käe tema särgi alla libistas ja hammustas poissi õrnalt huulest, pisut tema juukseid sikutades. Ta mõmises rahulolevalt, kui Peter suudlustega tema kaelale liikus, liibudes poisile lähemale, sõrmed tema särgiääre lähedusse hiilimas.

Peter näksas õrnalt Tristani kaela, jätmata sinna siiski mingeid jälgi. Ta naeratas vaikselt ning tõmbus eemale, toetades nüüd ühe käe Tristani kõrvale maha. "Me ei saa liiga hoogu ka minna," ütles ta. Nad olid siiski koolimajas ja oleks eba-eetiline seal midagi enamat teha. Juba liigne suudlemine tundus Sigatüükas ebamoraalne. Seda enam, et kui sa koridoris seda tegid, kommenteerisid portreed nähtud ja see oli ebameeldiv.

Tristan kortsutas kulmu, kui Peter eemale tõmbus. "Aga mina tahan hoogu minna," ütles ta kergelt pahaselt. Ta tõmbas Peteri endale tagasi lähedale ja suudles tema huuli ahnelt. Ta juba oli hoos, aga natukene rohkem ei tundunud paha variandina. Ja võib-olla oli see mingi slytherinlase asi, aga tema küll ei arvanud, et koolis selline tegevus ebamoraalne oleks.

Pete tõmbus jälle eemale. "Mkmm, mitte siin," keeldus ta. Ja mis siis kui nad seal on juba teab mida tegemas ja keegi neile peale satub? Ta võis ju üldjoontes elada põhimõttel, et those who mind don't matter and those who matter don't mind, aga ta tahtis siiski võimalikult normaalselt elada. Kui keegi nad aga sealt sedasi leiab, siis see normaalne elu enam väga kaua ilmselt ei kesta.

Tristan kortsutas veel tungivamalt kulmu. "Mmh." Ta ohkas vaikselt ning põimis siis oma käed lihtsalt ümber Peteri. Ta ju ikkagi tahtis. "Mis me teeme siis?" Tema sõrmed joonistasid aeglaselt Peteri seljale mustreid, kui ta pilk lage silmitses.

"Vaatame teineteise silmadesse kuni igavik meid endasse haarab," muiga Peter. Igaviku Tristaniga veeta oleks küll super. "Jookseme ära," pakkus Peter äkki. "Terve maailm oleks meie, lihtsalt jookseme ära ja elame igavesti koos, terves maailmas," seletas Peter suursuguselt.

Kuigi Tristan oli plaaninud mossitada nüüd ülejäänud aja, hakkas ta ikkagi naerma. "Mis meist saab üldse, kui me kooli lõpetame?" küsis Tristan aeglaselt tõsiseks muutudes, kui oma sõrmed Peteri põsele libistas. Kas Peter julgeb enda orientatsiooni tunnistada? Ja kas ka Tristan ise seda julgeb?

Peter tõsines samuti veidi. "Mis mõttes, mis meist saab?" küsis ta. "Elame edasi. Vaatame mis elu toob," arvas Pete. "Põgeneme ära," lisas ta siis sosinal ning kummardus Tristanile lähemale. "Jookseme ära kahekesi, minema siit Inglismaa külmalt ja vihmaselt pinnalt. Prantsusmaale, kus päike alati paistab ja kus meid mitte keegi ei tunne," seletas kutt ning vajutas musi Tristani põsele.

Tristan naeratas õrnalt. "See kõlab hästi," tunnistas poiss pehmelt musi Pete'i huultele vajutades. "Aga me ei saa igavesti oma vanemaid ja sõpru vältida." Tristan oli kahtlemata rohkem valmis enda orientatsiooni oma vanematele tunnistama. Kuigi Peter oli segavereline. Aga ikkagi. Tema teeks seda, hoolimata, mis see reaktsioon on, aga kas ka Peter julgeb?

Peter mõtles veidi. "Saame ikka. See ju põgenemise mõte ongi," muigas ta. Ta tõusis püsti ning tõmbas Tristani samuti püsti, keerutades teda veidi ja põimis siis oma käed uuesti ümber kuti. "Me võime minna ükskõik kuhu ja mitte keegi ei pea teadmagi, kuhu me läheme ja siis nad ei saagi teada kunagi," noogutas Pete. Ta vajutas musi Tristani huultele. "Ja me oleksime igavesti vabad," lisas ta sinna juurde ning laskus järsku ühele põlvele Tristani ette. "Kas sa põgeneks minuga kogu maailma eest?" küsis ta kuti üht kätt õrnalt hoides. See oli nagu abieluettepanek seal juba vaata et.

Kuigi Tristan oleks tahtnud praegu tõsiselt rääkida, ajas Peter ta ikkagi naerma ning poiss itsitas vaikselt, kui Pete teda ringi keerutas. Kui Peter aga ühele põlvele laskus, Tristan kergitas pisut kulmu. Ta sättis vastamata ennast poisi ette kahele põlvele, nunnu ilme näos, nagu väike kutsikas kunagi, aga tema pilk oli tõsine. "Muidugi ma teeksin seda," ütles ta vaikselt, poisi huultele musi vajutades. "Aga sa ei saa igavesti põgeneda selle eest, kes sa oled." Tristan võttis teisest Peteri käest ka kinni, pilk endiselt Pete'i silmades.

Pete istus põrandale rätsepaistmesse maha ning tõmbas Tristanit enda poole. Ta vaatas kutile otsa ning naeratas. "Ma võin proovida," arvas ta ning hammustas kergelt enda alahuulde. Ta ei tahtnud, et inimesed teaks. "Juba sinu ees oli raske," ütles kutt. "Ja sina võtsid mu omaks ja tundsid sama," lisas ta. "Aga mu perekond ja kõik teised ei pruugi seda omaks võtta," arvas Pete.

Tristan sättis end mugavamalt istuma, ikka mõlemast Peteri käest kinni hoides. Nagu energiaring või midagi. "Ja mis siis? Minu vanemad ka tõenäoliselt ei vaata sellele hästi, või siis ei pööragi tähelepanu sellele, aga nad peaksid teadma ikkagi. Ja kõik teised, meie praegused klassikaaslased ja kes iganes, see on nende enda asi, kui neile ei sobi." Tristan silitas õrnalt Peteri käsi, pilk ikka poisi silmades. Nad ei saa elu lõpuni oma suhet saladuses hoida.

"Miks nad peavad teadma?" ei saanud Pete aru. Ta ohkas kergelt. Talle ei meeldinud tõsised vestlused, aga energiaringid talle küll meeldisid. "Okei, perekond, sellest ma saan aru. Ja ma räägin neile, kunagi," lubas Pete. Kui ta valmis on. Kes teab ainult, kunas ta ükskord valmis on. "Aga meie klassikaaslased. Miks peaks nemad teadma?" ei mõistnud Pete. "Sa ju saad aru, et su maine on sekundiga maas, kui nad teada saaks. Meid nülitaks elusalt," oli Peter enam kui kindel. Vähemagi eest sai peksa.

"Ja see kunagi on lähiajal," ütles Tristan kulmu kergitades. Olgu, kui mitte kooliajal, siis peale kooli ikka. Siis, kui nad saavad kindlalt ära minna. "Ja sina ju saad aru, et sina oled mulle tähtsam, kui mu maine?" Tristan puges poisile lähemale, vajutades tema huultele musi. "Ja kuhu minu mainel kukkuda on? Ma niigi olen ebaviisakas, poisiga suhtes olemine oleks veel vaid pisike täpp sellele kõigele lisaks." Ja teda ei huvitanud, mida teised arvasid. Tema armastas Peterit ja see on tähtis!

"Lähiajal," pomises Peter. Ta ohkas kergelt. Ta toetas oma lauba vastu Tristani laupa. "Sa tahad, et me lähiajal tervele meie klassile ja sellele koolile teataks, et me oleme geid?" küsis ta kahtlevalt. Inimesed hakkasid nii õelad olema. Ta juba teadis seda. Nad niigi olif õelad. Toppisid oma ninasid teiste asjadesse. Ja mis see teiste asi oli, mida Pete ja Tristan tegid? Miks nad pidid kapist välja tulema?