Kui Leah enda käed ta puusadele pani, liikus Chucki vasak käsi samuti neidise puusale, teda kergelt lähemale tõmmates, aga ainult natuke, hetkel ta ei julgenud päris... niimoodi tüdrukut ka veel suudelda. Charles eemale tõmbus, oli ta näol nii lai naeratus, et kui see oleks veel laiem olnud, oleks see füüsiliselt haiget teinud ja põsed õhetasid. "Palun-palun-palun ära ütle, et see oli kohutav ja sa kahetsed seda. Ma lähen muidu Keelatud metsa elama ja hakkan lumeinimeseks!" naeris Chuck ja ootas praktiliselt hinge kinni pidades Leah reaktsiooni. Oh, who was he kidding, ta ei hinganudki. Ja ta lausa sügeles soovist tüdrukut uuesti suudelda ja ikka korralikult teda suudelda ja... üleüldiselt mitte kunagi tema suudlemist lõpetada.

Peale selle ime-imelise, kuigi lihtsa, suudluse lõppu naeratas, ilmselgelt, Leah nii säravalt, kui vähegi võimalik. Ta vaatas sügavalt Charliele otsa ning turtsatas kergelt, kui noormehe lauset kuulis. „Muidugi, see oli maailma kõige kohutavam suudlus,“ sõnas Ruby naerdes. Noormehe ärevus tegi talle nalja, kuigi ta enda olek oli tegelikult üpris samasugune. Samas oli see praktiliselt neiu first kiss.. vähemalt esimene natuke korralikum suudlus. Aga see oli olnud nii hea. Leah polekski osanud midagi paremat oodata ja nüüd ta tahtis aina veel ja veel. „See oli suurepärane,“ sõnas ta naeratades, kui oli mõnda aega noormehe reaktsiooni jälginud. Seejärel suudles ta noormeest taas.

Charlesi nägu vajus ära, kui Leah ütles, et see oli kohutav olnud. Mis mõttes? Aga... vähemalt Leah naeris? What the hippogriff? Ta oli üsna segaduses. Miks Leah nii veider oli? Võinoh... üldse kogu naissugupool. Kui Ruby siis lõpuks ütles, et talle ikkagi meedis ja t e d a suudles, venis poisi näole naeratus, kui ta äärmiselt entusiastlikult tüdruku suudlusele vastas, käed ümber tema põimides ja teda hästi-hästi lähedale tõmmates nii, et neidise jalad lausa õhku tõusid. Mkm, nüüd enam tüdruk siit kusagile ei saa. Ja eemale ta ka nüüd ei tõmbu, et pisike ravenclaw'lane saaks veel midagi segast talle rääkida. Mkmm. Mis aga eelnevatesse suudlustesse puutus, siis oli Charliel paar suudlust ikka enne Leah'd ka olnud. Mitte, et see hetkel talle pähe oleks mahtunud muidugi. Praegu mahtus talle pähe ainult see, et pmst... the girl of his dreams oli praegu tema käte vahel ja suudles teda. Ja ta maitses ka hästi! Lõpuks pidi ta siiski eemale tõmbuma ja tüdruku üsna vastumeelselt maha laskma, kuid käed olid siiski tihedalt ümber Ruby põimitud. Hea oli olla niimoodi. "Kas sa minuga homme välja tuleksid?" küsis ta siis vaikselt, seekord juba enesekindla naeratusega. Tõsi, ta oli seda enne juba mingil määral küsinud, aga nüüd küsis korralikult. Janagu... kinnitust oli vaja. Muidu ta ei usugi.

Leah oleks tahtnud kergelt kiljatada, kui Charles teda õhku tõusis, ent ta ei tahtnud suudlust lõpetada. Kammoon, kes olekski tahtnud. Ruby tõdes, et noormees oli tõesti väga-väga hea suudleja. Tal oli kahju, kui Charlie lõpuks eemale tõmbus, ent samas oli tal hea meel, et ta maha sai. Talle tõesti ei meeldinud õhus viibida.. veel vähemalt mitte. Õnneks hoidis noormees teda endiselt üpris lähedal, nii et Leah sai end turvaliselt tunda. Noormehe küsimuse peale vastas ta, viisakust meelde tuletades, õrna naeratusega: „Meeleldi.“ Ning taaskord sirutas ta end kergeks suudluseks veidi rohkem noormehe poole. Leah olekski võinud jääda siia niimoodi suudlema ja ta ei oleks üldse mittekunagi ära väsinud. Ta juba ootas järgnevat päeva, et taas noormehega aega veeta, kuigi nad ei olnud teineteisest veel lahkunudki.

No seda kõrgusekartust-õhusolemisekartust Chuck ju ei teadnud. Leah oleks pidanud midagi ütlema, kui talle see ei meeldinud. Kui Leah taaskord kinnitas, et ta tahab tulla ja tuleb, oleks poiss heameelega rusikaga õhku võidukalt virutanud võimidagi taolist, aga viimasel hetkel ikka mõtles, et see oleks ehk hirmutav. Äkilised liigutused võisid ju inimesi hirmutada. Ta suudles tüdrukut otseloomulikult vastu. Ja siis tegi kerge musi Ruby ninale. "Kas lähme nüüd edasi? Või jääme siia ja teeskleme kivikujusid hommikuni, kui kõik teised tulevad ja kuni me lõpuks olemegi kujud?" küsis Charles tõsiselt. No hea küll, ehk väikese muigega. "Mitte, et mul oleks kujuks olemise vastu midagi, muidugi. Ma arvan, et neil võivad äärmiselt huvitavad elud olla." arvas Chuck ja suudles Leah'd uuesti kergelt. Njomm-njomm-njomm. Sellest ei saa ta küll kunagi küllalt. Ja Leah oli ju nii armas! "Me võime muidugi olla ka liikuvad kujud. See oleks ka huvitav..."