Charlesi käsi oli vastukaaluks kuidagi maagiliselt soe. Ei tea, kust see noormees oma soojuse võttis. Leah oleks tahtnud enda sõrmed noormehe omadega põimida, samas ei tahtnud ta kiirustada ja nii oli ka hea olla. Õigupoolest hakkas neiugi keha pikast istumisest väsima ja sellest märku andma, samas ei tahtnud ta väga liigutada – meeldiv oli niimoodi istuda ju. Siiski oli tal hea meel, kui noormees end püsti ajas ja ta tegi sedasama. „Uu, salapärane,“ kõlas neiu huulilt heatahtlik, lõbus kommentaar Charlesi sõnu kuuldes. Õigupoolest oli neiul hea meel, et liikuma sai – nii saab natuke sooja ka. „Tahad sa oma rüüd?“ küsis Ruby kergelt murelikult ent siiski rõõmsalt noormehelt, „Mul ei ole üldse enam nii jahe.“ Ja kuigi neiul ei olnud aimugi, kuhu nad minemas on, mõlkus temagi peas mõte soojast joogist, mille juurde oleks veel eriti hästi sobinud värsked iseküpsetatud šokolaadiküpsised. Kahju, et majahaldjad neid siin kööki ei tahtnud lasta, tõesti kahju. Leah oleks hea meelega endale ja Charliele natuke küpsiseid valmistanud. „Kuhu me läheme?“ küsis Leah naeratades, kui nad mõnda aega juba liikunud olid.

Charlie naeratas "Eih, mul pole külm, pealegi näeb see sinu seljas palju parem välja". Varsti on nad niikuinii soojas. Charles muheles endamisi terve tee. Mis, iseenesest polnud üldse pikk. Ta lasi tüdruku enda ees lossiuksest sisse. "Kohe näed" vastas ta salapäraselt, kui võttis suuna Hufflepuffi puhketoa poole. Mitte, et Leah seal tõenäoliselt kunagi käinud oleks. "Ma lihtsalt mõtlesin, et nüüd kuluks üks hea soe jook ära." soostus ta siiski osa saladusest välja käima. "Sul pole midagi ju selle vastu, eksole?" küsis ta siiski hetk hiljem. Äkki ei tahtnud tüdruk temaga kuhugile tulla? Aga ta just natuke aega tagasi oli öelnud, et ta tahaks temaga välja tulla. Niimoodi jõudsidki nad üsna ruttu Hufflepuffi puhketoa läheduses oleva portreeni, mis kujutas endast puuviljavaagnat ning Charles seisatas.

„Kui sa nii arvad.. ja aitäh,“ sõnas Leah kergelt muiates. Ta oli kergelt üllatunud, kui nad trepist üles ei läinud, vaid pigem alla poole suundusid. Ta teadis küll, et umbes kuskil siin on huffelpuffi puhketuba ja köök ja.. aga esimesse Charles teda ju küll ei viiks, see oleks ülimalt veider. Samas köök.. ei, jutt ju oli, et õpilased kööki ei pääse, kuigi see ei olekski nii halb mõte olnud.. Võib-olla oli siin mõni salapärane ruum peidus, kuhu noormees teda nüüd juhtis? Tegelikult oli see päris lahe, kuigi ka siin oli kergelt jahe ning Leah jaoks natukene ka hirmus. Kui noormees aga sooja jooki mainis, tundus köök aina reaalsema mõttena. „Mis mul saakski sooja joogi ja sinu vastu olla,“ sõnas Leah naeratades. Tõesõna – nüüdseks pidi tüdruk Sigatüükas juba teada-tuntud soojaarmastaja olema. Ta lihtsalt ei talunud üldse jahedust ega külma ega midagi. Ja Charles oli niivõrd armas, et Rubyl ei saanud midagi temaga aja veetmise vastu olla. Kui Charles järsku ühe täiesti suvalisena tunduva puuviljavaagnaga portree ees seisatas, tuli see Leahle üpris ootamatult, niisiis pidi ta noormehele praktiliselt otsa koperdama. Õnneks sai ta viimasel hetkel pidama, enne kui nad pikali oleks kukkunud. Lähedal oli ta noormehele nüüd aga küll. „Miks sa seisma jäid?“ küsis Leah Chuckilt helisevalt naerdes. Oli noormees eksinud teelt? Või.. kas see sai tõesti olla see, mis ta arvas? Leahl oli endiselt raske seda uskuda, aga ta ei hakanud ka ennatlike järeldusi tegema. Küll ta kõik kohe teada saab.

Charles sirutas käed välja ja pani need tüdrukule ümber, et too ümber ei kukuks ja naeris natuke. Leah oli nii armas niimoodi. Tal hakkas vaikselt juba meelest ära minema, miks nad üldse siia tulid. Ta lükkas ühe juuksesalgu tüdruku näo eest ära ja pani talle kõrva taha. "Nii. Palju parem" naeratas ta. "Nüüd" ta pööras tüdruku nii, et too oli otse maali ees "Kõdista pirni" sosistas ta vaikselt tüdrukule kõrva, käed ikka neidise õlgadel, teda lõbustatult jälgides. Talle tundus, et oligi üsna võimatu enda käsi Leah'st eemal hoida. Tal oli tunne, nagu peaks ta kogu aeg kontrollima, et neidis ikka päris on ja mitte üks tema kujutlusvõime vili. Janoh, üks hufflepuffiks olemise eeliseid oli see, et köök oli äärmiselt lühikese jalutuskäigu kaugusel ja üks marakratiks olemise eeliseid oli see, et tal ei läinud üldsegi kaua aega, et köök avastada. Ja sinna nad ju praegu suundusidki. Majahaldjad olid alati nii toredad. Kuigi... too üks kord... ajasid nad Charlie ja Peteri Fuzzwaldiga küll köögist kiiresti minema. Aga pärast seda said nad majahaldjatega endiselt hästi läbi.

Kõdista pirni? Oota mida? „Ahh? Miks ma peaks pirni kõdistama?“ küsis Leah arusaamatult, ent siiski kuulas noormehe sõna. Väga aralt kõdistas ta õrnalt-õrnalt puuviljavaagnal olevat pirni. No tõesti, mis nalja see Charlie taga tegi nüüd? Natuke tobeda näoga vaatas ta noormehele otsa ning kõdistas siis juba natuke julgemalt pirni. Olgu mis oli, tema kuulas noormehe sõna. Isegi kui ta sellepärast naerualuseks jääb pärast. Pealegi, miks peaks Chuck tema üle niimoodi nalja viskama, ju tal oli siis ikkagi tõsi taga. Ega need ravenclawlased ju ei teadnud maa-aluste käikude saladusi. Samamoodi nagu huffid kindlasti ei teadnud ka tornide saladusi, mitte, et neid palju oleks olnud, aga mõningad ikka. Suur oli neiu üllatus, kui pirn portreel itsitama hakkas ning siis järsku ukselingiks muutus. Hämmastunud pilgul vaatas ta Charliele otsa: „Tegin ma ikka kõik õigesti?“ Kes küll selle välja oli mõelnud? Ja kust kohast Charles seda teadis? Kas kõik hufflepuffid teadsid seda? Leahl oli natuke hirmus. Nad olid keldris ja nüüd.. Oeh. Ta liibus noormehele lähemale ja kallistas toda kergelt. Leah nüüd küll ust, kui seal ikka oli uks, lahti ei julenud lükata, veel vähem sisse astuda.

Charlie naeris "Õigesti-õigesti" ja eeldas, et tüdruk nüüd ukse lahti teeb, aga... selle asemel tõmbus tüdruk nagu hoopis tagasi. CD oli segaduses nüüd natuke. Mis ta valesti tegi? "Mis juhtus?" küsis Charles, natuke murelikult. Ta ei saanud enam mitte millestki aru. "Kas sa ei taha enam kööki tulla? Majahaldjad on hästi sõbralikud, ausalt" ütles ta siis, Rubyle otsa vaadates. "Tule korrakski?" palus ta siis tüdrukut ja vajutas lingile ning avas ukse. Neile avanes päris võimas vaatepilt. Köök oli sama suur kui Suur saal ja seal olid lauad, täpselt nagu saalis, kust siis söögiaegadel toit maagiliselt üleskorrusele saadetakse. Ühes seinas oli hiiglaslik kamin ja igal pool oli potte ja panne ja erinevaid söögitegemisvahendeid. Köögist õhkas lausa sellist mõnusat soojust, sest ega lossikoridorides ka just kõige soojem ei olnud. Juba sibaski neile vastu üks majahaldjas, kes kandis ilusat puhast põlle, ning kes küsis, kas neiu ja noormees tahaksid midagi. Chuck vaatas küsivalt enda kaaslasele otsa. Kuidas siis jääb?

„Ma lihtsalt... kõik on korras,“ sõnas ta ebalevalt. „Muidugi ma tahan tulla,“ jõudis ta veel kahtlevalt öelda, enne kui Charlie ukse avas. Ja siis poleks ta suutnud enam keelduda. Uksest õhkas sooja ja tütarlaps nägi imeliselt suurt ruumi – see oli ju sama suur kui Suur saal! – kui ta ettevaatlikult Charlie embusest välja piilus. Tüdruk tundis, et ta tahab sellest ruumist kõike teada saada, kohe. Ta tõmbus noormehest veidi eemale ja naeratas nüüd juba laialt. Tänulikult vaatas Leah Charlesile silma ning noogutas märgiks, et ta on nüüd valmis sisse astuma. See kõik oli lihtsalt imeline seal! Nii palju ruumi ja nii palju kokkamisvahendeid! Ta haara uuesti Charlie käest ja vaatas lõbustatult neile vastu tulnud majahaldjast. „Ma arvan, et meile mõlemale kuluks ära tass kakaod. Vahukommidega,“ sõnas ta lõbusalt mehikesele ja pilgutas silma. Jääb loota, et Charliel midagi selle vastu pole. Tundus, et mitte, samas.. Neiu saatis noormehele küsiva pilgu, et tema nõusolek saada. Huvitav, kas tal lastaks siin küpsetada ka või.. Nüüd juba väga heas tujus sikutas ta Charlesi veidi käest, et edasi liikuda. „See näeb niii võimas välja,“ sõnas ta õhinal noormehele, „Kuidas sa selle asukohta teadsid?“ Leah tundis, et ta oli suurest ja põnevast osast Sigatüüka elust eelneval viiel aastal ilma jäänud. Kahju lausa, et ta sellest kohast varem ei teadnud. Tänulikult vaatas ta Charliele otsa ning tegi noormehele ühe kergelt lustaka põsemusi.

Charlie astus neidise järel kööki. Uks vajus nende selja taga kinni. Leah käsi sobis nii hästi tema omasse. Kui neidis kakod tellis noogutas Charlie naeratades. Njomm. Ja see oli nii armas, kui õhinas Leah oli kööki nähes ja ta naeris vaikselt tüdruku reaktsiooni peale. Nagu kassipoeg, kellele on uus mänguasi kätte antud, ausõna. Üliarmas. Ja siis tegi Leah talle musi!! Niiii armas temast! Charlie punastas taaskord kergelt ja säras õnnelikult. Oleks tal käsi vaba olnud, oleks ta tõenäoliselt seda kohta puudutanud, aga hetkel olid tal mõlemad käed väga kinni. Üks Leah kätt hoidmas, teine tema raamatuid. Neidise küsimuse peale kehitas Chuck õlgu, näost ikka veel õhetades: "Ma olin väga sihikindel esimese klassi juntsu. Ühel õhtul olime nii kaua üleval, kuni majahaldjad puhketuba koristama tulid. Siis kohtusime ühe majahaldjaga, Curryga." ta nõksatas peaga ühe tillukesemat sorti majahaldja poole, kes nende juurde tuli. "Hei, Curry!" tervitas Charles majahaldjat sõbralikult. "See on Leah" tutvustas ta haldjale enda kaaslast. "Curryl on väga hea meel preili Leah'ga tutvuda" ütles haldjas, tüdrukule kummardades. "Kas härra Charles ja preili Leah soovivad midagi veel peale kakao?" küsis haldjas siis paarilt. Charlie vaatas Leah poole "Kas teil šokolaaditükkidega küpsiseid on?" küsis poiss ning naeratas laialt, kui Curry noogutas "Loomulikult" ja kaks haldjat nende poole tulid vaagna värskelt küpsetatud küpsistega ja teine kandis kahte suurt tassi auravat kakaod, kuhu oli peale pandud vahukomme. Poiss tänas haldjat ja liikus automaatselt, neidise kätt pigistades teda samuti sinnapoole juhtides. Haldjad sibasid nende kakao ja küpsistega samuti lauani ja panid nende söögid lauale ja sibasid siis kusagile kaugemale, püüdlikult paarikese poole mitte vaadates. "Räägi enda emast" palus poiss siis tüdrukut, ühte küpsist vaagnalt võttes.

„Oh teid küll. Ma oleksin seda pidanud eeldama vist,“ naeris Leah kergelt Charlesi jutu peale. No tõesti, kes muu, kui hufflepuffid on need, kes majahaldjaid ootama jäävad, selleks oma unetunnid ohverdades. Huvitav, kas mõni tema majakaaslastest ka kunagi kööki eksinud oli... „Meeldiv sinuga tutvuda, Curry,“ sõnas Leah leebelt naeratades, kui Charles teda majahaldjale tutvustas. Nii viisakas! Ja see vaagnatäis küpsiseid! Loomulikult oleks Ruby hea meelega ise küpsiseid küpsetanud, ent praegusel hetkel oligi vast parem, kui ta Charliega laua äärde istuda sai – poisil oleks tõenäoliselt igav ka hakanud samal ajal, kui Leah tegutsenud oleks. Tütarlaps punastas õrnalt, kui Charles tema kätt pigistas ning tegi hetk hiljem sedasama. Kui nad laua äärde istunud olid, käis neiu pilk endiselt köögis ringi, aeg-ajalt siiski noormehel peatudes. See kõik oli uus ja huvitav. Charlie palve peale võttis neiu esmalt ühe lonksu oma kakaost, peaaegu keele ära kõrvetades. Kui hea see oli! Seejärel vaatas ta mõtlikult Charlie poole: „Mu ema.. ta on mugu, nagu ma sulle juba ütlesin. Ta on sellest ajast saadik kui ma väike olin kogu aeg kodus olnud. Ja ta on tohutult hoolitsev ning tutvustab mulle pidevalt mugu-maailma. See on temast armas. Ta on väga palju minu vanaema moodi, aga võib-olla natuke isegi hoolitsevam. Ta meeldiks sulle kindlasti.“ Leah punastas kergelt ja võttis uue lonksu kakaost ning seejärel vaagnalt ühe küpsise. „Sa ei rääkinudki mulle enne, millega sulle endale tegeleda meeldib,“ sõnas neiu kavalalt. Tõesõna, ta oli endast rääkinud ja siis oli jutt pooleli jäänud ja neiu ei teadnudki, mis Charlesi huvitas. Seega sõi ta oma küpsist ja jäi noormehe vastust ootama.

Majahaldjad olid muidu malbed ja viisakad ja toredad küll, aga kui Leah oleks ise seal kokkama hakanud, oleksid haldjad seda tõenäoliselt solvanguna võtnud. Sellepärast ehk ei tulnudki Chuck isegi mõttele seda välja käia. Ta kuulas tüdruku juttu tema emast, naeratades. "Ta kõlab toredalt." ta heameelega kohtuks tüdruku emaga. Ee... nii... kauges tulevikus. Tüdruku küsimuse peale võttis Charles lonksu enda kakaost, Nämmm, ja mõtles natuke. Millega ta tegeles üldse? "Ee..." alustas poiss "Noh, kui nüüd päris aus olla, siis ega ma väga millegagi ei tegele. Kodus, mugumaailmas on mul alati nii palju teha, et siis on kool selles mõttes enda vabaks laskmise koht. Siin tegelengi vabal ajal üldiselt asjadega, mis on naljakad, ja mis meelelahutust pakuvad" Nii... nüüd arvab tüdruk raudselt, et ta ongi mingi mõttetu luuser. Charlie pööras piinlikkust tundes pilgu tüdrukult ja vaatas natuke masendunult enda kakos ulpivaid vahukomme. Huvitav, mis tunne oleks niimoodi ära sulada nagu vahukommid kuumas kakaos?

„Ja millega sa siis kodus tegeled?“ küsis Leah muigega, „Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, et sa end siin vabaks lased ja minuga jutuajamiseks aega leiad.“ Oh well.. Nüüd ta jättis natuke tobeda mulje kindlasti endast jälle. Mitte, et ta seda täna juba palju teinud ei oleks. Need küpsised maitsesid imeliselt hästi. Ja see kakao.. Leah tõstis pilgu ja sõnas õrna naeratusega Charliele: „Ega need vahukommid jõllitamisest kiiremini ära ei sula. Kui sa just sõnatut võlumist ei oska.“ Aga kes teab, äkki noormees oskaski. Ei oleks midagi imestada – tema ju oskas. Üleüldse teadis ta Charliest veel nii vähe, samas ei teadnud ta, kust küsimisega pihta hakata. Pealegi ootas ta endiselt vastust küsimusele, millega noormees kodus tegeleb. Eks igal asjal ole oma aeg. Leah rüüpas veelkord ettevaatlikult oma kakaod ja haaras seejärel ühe vahukommi enda sõrmede vahele, et see siis ruttu suhu pista. Ta oleks peaaegu oma sõrmed ära kõrvetanud. See kakao püsis korralikult kaua kuum ikka. Mitte, et nad niivõrd kaua Charliega siin istunud oleks, aga. Leah vaatas Charliele otsa. Need ilusad silmad püüdsid ta pilku koguaeg. Kergelt nihkus ta noormehele lähemale, et rohkem tolle kehasoojust tunda. Mitte, et seda väga lihtne eristada oleks siin soojas köögis.

Charlie kehitas õlgu "Kodus on pidevalt võõraid inimesi, või kui ema arvab, et peaks minuga kvaliteetaega veetma, pean koos temaga vahel näiteks võtteplatsidel käima. Üldiselt on see nagu see huvitav osa, kui saab kaamerameestega ja üleüldse võttemeeskonnaga rääkida. Mulle on filmindus alati huvi pakkunud. Aga üldse pean kodus käima väljas inimestega, keda ma vaevu tean, et jätta muljet, et ma olen ikka olemas ja elan." ta kehitas uuesti õlgu "See pole just päris minu idee lõbusast vaheajast. Aga õnneks veedan tavaliselt suure osa vaheajast Peteriga" naeris poiss, taaskord lõbusas tujus. "Ja sõnatut võlumist oskan... vähe. Ainult kõige lihtsamaid loitse. Aga võlukepita ei oska" ütles Chuck lõbusalt. "Missuguseid raamatuid sulle lugeda meeldib?" küsis ta siis tüdrukult. No ta oli ju kogu aeg nina raamatus.

„Ahaa,“ sõnas Leah seepeale, „Peter on see huff, kellega sind kooli peal väga tihti koos näha võib?“ See oli ainus, keda neiu pakkuda oskas. Samas see võis olla ka üldse mõni ta mugusõpradest, keda Leah üldse kunagi näinud ei ole. Igatahes tundus, et Charlie elu mugumaailmas on põnev. Rubyle oleks küll meeldinud uute inimestega tutvuda koguaeg. Kahjuks oli ta vanemate tutvusringkond üpris kitsas. „Raamatud.. Ma loen tegelikult praktiliselt kõike, mis mulle ette jääb. Samas mõni raamat kohe on selline, et paar lehekülge loed ja edasi ei suuda – ega ma siis tavaliselt edasi ei loe ka. Aga üldiselt jah, igasuguseid. Kindlat lemmikžanri nagu ei ole,“ Leah kehitas õlgu. Taaskord oli ta end rääkima unustanud, samas Charles küsis ja.. tundus, et noormehele meeldib, kui ta räägib. „Sa ise ei loe üldse? Või vahel midagi ikka loed?“ küsis Ruby siis kerge naeratusega. Ega ta polnud Charlesi väga raamatukogus näinud, ent äkki noormees sattus sinna tavaliselt siis, kui teda ei olnud või.. No igatahes, küsimus oli küsitud ja Leah ootas huviga vastus, samal ajal vaagnalt uut imemaitsvat küpsist võttes.

Charlie noogutas tüdruku küsimuse peale vastuseks: "Jap, see on Peter, mu parim sõber" Ta kuulas tüdruku juttu raamatutest. "Veider. Mulle on alati mulje jäänud, et kõikidel lugejatel p e a b olema lemmikžanr." naeris Charles "Aga ei, ma üldiselt väldin lugemist. Ma olen täiesti kohutavalt aeglane lugeja ja üsna tihti ei jõua mulle raamatute mõte kohale ja mõte rändab igale poole mujale lugedes. Nii, et... ei aitäh, mulle piisab õpikutest." Noormehe pilk jälgis tüdruku kätt, mis laual oli. Äkki peaks käest kinni võtma? Aga siis oleks ju tüdrukul üks käsi kinni ja ta ei saaks kakaod võtta. Aga äkki ta t a h a b, et Charles tal käest kinni võtaks? Aaah! Kui keeruline! "Raamatukogus ma passisin põhiliselt selleks, et sind näha" tunnistas ta üles põhjuse, miks teda üleüldse raamatukogus näha võis. "No olgu, eelmine aasta eksisin korraks ära raamatukokku, aga see oli täiesti kogemata. Ma vannun siiani, et ma arvasin, et see koridor viis kusagile mujale" lisas poiss kiiresti, naerdes.

"Ma ei leia, et see lemmikžanri asi nii oluline oleks," sõnas Leah naeratades Charliele. Neiu teadis üldse väga väheseid, kellel see olemas oli. Samas oli võib-olla asi selles, et enamus ta tuttavad olid Ravenclawlased, kes lugesidki miskipärast rohkem raamatuid kui teised. "Lugemiskiirus on treenitav, aga ma saan täiesti aru muidugi, kui sa lugeda ei taha selle pärast. Eks ta võtab lugemisisu ära muidugi," lisas Leah kergelt mõtlikult. Lõpuks sai tal küpsistest isu täis, kuigi see tundus võimatu - need olid lihtsalt imemaitsvad. Kakaod oli tal aga veel umbes pool kruusi. "Kas sa muusikaga ka tegeled?" küsis Ruby Charlesilt jutu jätkuks. Paljud tundusid seda tegevat, eriti segaverelised. Ka neiu ise oli ju üpris hea lauluhäälega ja sellega enne Sigatüükasse tulemist mitu aastat tegelenud. Noh, hiljem ka muidugi, aga tol ajal veel õpetaja käe all isegi. Oleks ju tore, kui noormees mõnda pilli mängiks või ise laulaks. Leah trummeldas sõrmedega natuke laual ning võttis käega, kus enne oli tal küpsis olnud, kakaokruusi, et seda isuäratavat jooki veel natuke nautida.

Charlie kehitas mittemidagiütlevalt õlgu. Ega ta ka täpselt ei teadnud, kuidas see asi lugejatel inimestel käis. "Ma ei ole kindel, kas asi on lugemiskiiruses, aga mulle pole kunagi lugemine suuremat huvi pakkunud" ütles poiss. Endalegi märkamatult oli noormees enda kakaole juba põhja peale teinud. Eksjah, tal oli annet süüa endale ja teistele üsna märkamatult, jutuajamise käigus. "Muusikaga... noh... põhimõtteliselt ei ole lohe mul kõrva peal trampinud ja mingil algelisel tasandil oskan ka klaverit mängida, aga üleüldiselt ei tegele väga, ei." vastas Charles. Ta oskas laulda küll, aga seda ta siiski üldiselt ei demonstreerinud. Kui nüüd järele mõelda, siis sigatüükast vist võiski Peter ainuke olla, kes teda korralikult laulmas kuulnud oli. Selles mõttes, et teistega koos sai ikka jauratud ja avalikult, aga korralikult laulis kutt ainult siis, kui ta arvas, et ta täiesti üksi on. "Aga sina?" küsis poiss siis tüdrukult huvitatult. Raudselt oskas tüdruk näiteks viiulit mängida. Tal oli juba siuke nägu peas, et oskab.

Ka Leah oli lõpuks suutnud oma kakaokruusi tühjaks juua. „Klaver.. kunagi sa mängid mulle, eks?“ jäi neiu Charliele nö. kassipoja näoga otsa vaatama. Selliste paluvate-paluvate silmadega. Talle tõesti oleks see meeldinud. Ja äkki nad oleksid võinud midagi kunagi isegi koos mõne loo teha. „Ma.. laulan. See on ka kõik. Mu ema küll kunagi tahtis mind viiulit mängima panna, aga siis mul polnud seda püsivust veel. Ja siis ma tuli Sigatüükasse ja ta mattis selle mõtte maha,“ jäi Leah jälle endast jutustama. Charles teadis vist juba kogu ta elulugu nüüdseks. No olgu, nii hull see asi ka ei olnud, aga talle endale tundus, et kohati läks ta liiale sellega küll. Samas oli Charles see, kes nii palju küsis koguaeg. „Kas istume veel siin või..“ hakkas Leah küsima. Mitte, et talle ei oleks meeldinud Charliega istuda ja juttu ajada, aga tal oli juba natuke veider. Nad kindlasti häirisid majahaldjaid veidi. Ja võib-olla oleks kusagil mujal siiski veidi mugavam istuda olnud. Näiteks ei saanud ta niimoodi istudes üldse nii hästi ja palju noormehele silma vaadata, kui ta oleks tahtnud.

Charlie vaatas kõhklevalt tüdruku poole seda palvet kuuldes ja tõmbas käega läbi juuste, nii, et need natuke püsti jäid "Kindel? Ma ei ole just väga hea. Aaaga sind laulmas tahaks küll kuulda" tegi nüüd poiss omakorda kutsikasilmi. Jaap, need silmad olid armsad küll. Võinoh. Kõik tüdrukus oli armas. Ja ilus. Ja ta oli ikka täiega sees omadega. Leah' küsimuse peale vaatas Charles ruumis ringi. "Nooh... vist peaks jah, on juba hilja ka... Ma saadan su Ravenclaw' torni ära?" pakkus poiss välja. Noh... ta ei tahtnud veel neidisest lahkuda, kui nüüd päris aus olla. Ta majahaldjate peale just ei mõelnud, muidugi. Aga noh... neid veel välja ajama ei tuldud, aga võib-olla ehk olid nad natuke närviliseks muutumas seal... Tavaliselt poiss ju nii kaua köögis ei olnud ka. Tavaliselt võtsid nad Peteriga käies toidu korviga kaasa ja läksid kusagile mujale. Oh! Mõnikord võiks nad Leahga piknikku pidada! Vestibüülis näiteks! Poiss kutsus ühe majahaldja lähemale ja küsis, et kas nad saaksid küpsised neile kaasa pakkida ja paari hetke pärast olidki nämmad värsked küpsised ilusti pakitud ja noormees tõusis pingilt. "Lähme?" küsis ta seejärel naeratades Rubylt, ühes käes raamat, kaustik ja küpsised ning teist pakkus ta praegu tüdrukule.

Leah naeratas poisi kahtluse peale säravalt:“Kindel! Ja noh.. küll sa siis mind laulmas ka kuuled, ma arvan.“ Noh, ta ju võiks.. samas tekitas mõte sellest temas natuke häbelikkust. Äkki ta ei ole nii hea enam ja.. ta ju ei tahaks Charlie ees ebaõnnestuda. Keegi ei tahaks Chucki ees ebaõnnestuda tõenäoliselt. Noormees ise oli nii tore ja vahva ja puha. „See oleks sinust armas,“ naeratas Leah. Kuigi talle oleks meeldinud veel noormehega juttu ajada tegelikult, aga jah.. hilja oli juba. Ja eks nad võivad teine kord ka kokku saada tõenäoliselt, kui Charles sellega nõus on. Seda ei oskanud tüdruk arvata. Ta naeratas häbelikult, kui Charles küpsised lasi kaasa pakkida, see oli kuidagi nii liigutav ja armas. Noormees sai majahaldjatega silmnähtavalt väga hästi läbi. „Lähme,“ nõustus ta Charlesiga ning võttis noormehe käest kinni, samas kergelt punastades ja samas ka naeratades. Noormehe käsi oli väga soe ja mõnus. Vaikides astus ta noormehega köögi uksest välja, pilku veel hetkeks tagasi saates ning majahaldjatele viisakalt naeratades. Nad olid seda väärt.

Noo, tee Ravenclaw' torni köögi juurest ei olnud ka just maailma kõige lühem jalutuskäik, eksole. Mitte, et Charles oleks tahtnud, et Leah juba ära läheks. Talle tundus, et ta võiks vabalt abieluettepaneku teha ja terve ülejäänud elu tüdrukuga veeta praegusel hetkel. "Kui sa oleksid üksikul saarel, ilma võlukunstita, ja midagi seal saarel ei oleks, ainult liiv ja igast vee-elukaid ka ei oleks, kumma sa enne ära sööksid, kas enda vasaku või parema käe?" uuris Chuck, kui nad natuke aega kõndinud olid. Talle ei mahtunud päris ikka pähe, et ta praegu Ruby kätt hoiab. Mõne minuti pärast jõudsid nad vestibüüli. Wow, aeg oli tõesti lennanud vist, sest kedagi polnud näha ja vestibüül oli täiesti pime juba. Sammud kajasid vastu isegi natuke. Või tundus see ainult nii, kuna nii vaikne oli? "Kas sa oled kunagi mõelnud, et kaja on elusolend?" küsis poiss enda kaaslaselt, korraks keset vestibüüli peatudes ja vaatas siis naeratades tüdrukule otsa. "Sul on ilusad silmad. Ja kulmud ka!" ütles ta vaikselt ja köhatas siis kergelt, põsed natuke õhetamas, kui see viimane osa natuke valjemini välja tuli, kui ta plaaninud oli ja see seintelt vastu kajas natuke. Aaaawkward.

Ee, kust küll Charliel need huvitavad küsimused tulid. Leah turtsatas naerma. No tõesti, hea küsimus. Tõenäoliselt oleks mõni huff selle küsimuse õnge võib-olla läinud, mitte et ta oleks tahtnud öelda, et huffid on rumalad, ent see vajas ikka head loogikat. Ja noh, siuh-säuh vastused olid kiired tulema, läbimõtlemata. „Mitte, et mul oleks üleüldse mõtet kätt ära süüa, kuna ma sealt tulema niikuinii ei pääse,“ sõnas Leah endiselt kergelt naerdes, „pealegi, sama hästi võiks ma siis juba mõlemad käed korraga ära süüa ju.“ Vestibüül ja kogu koolimaja olid tõesti tühjad praegusel hetkel. Huvitav, mis see kell üldse oli? Liiga palju kindlasti. „Kaja.. ei ole mõelnud nii,“ sõnas Leah mõtlikult. Tõesti, tõesti. See oli iseenesest huvitav mõtteviis. Samas ei olnud neiu kajaga varem nii palju kokku puutunud ja.. Charles peatus. Neiu juba jõudis mõtlema hakata miks, kui noormehe kompliment teda äkitselt rabas. Ilmselgelt oli see järjekordne hetk sellel pikal-pikal pärastlõunal, kui Leah punastas. „Aitäh,“ sõnas ta kergelt naeratades, kui end kogunud oli. Ta isegi ei märganud, et Charlesi hääl vali oli. Endiselt kergelt naeratades tegi ta taas Charlesile põsemusi. Seejärel küsis ta kavalalt noormehelt: „Liigume edasi, või veedame veel mõne hetke vestibüülis?“

OT: anna andeks

"Einoo... äkki ma kunagi leian selle saare ja päästan su ära. Siis oleks ju tegelikult hirmus tore, kui sa ikka veel elus oleksid" ütles Charles selle pääsemislootuse peale. Aga vastus oli iseenesest mõistlik. "Minu meelest on mugudel olemas siuke legend, et Kaja on tegelikult üks tüdruk, kes neeti ära" ütles ta vaikselt, ikka Leah'le otsa vaadates. Ta punastas veelgi enam, kui tüdruk teda põsele suudles. "Ma... tahtsin..." ta köhatas uuesti kergelt "Kas sa tahaksid tantsida?" küsis ta siis neidiselt. Nooh... romantilistes filmides ju alati tantsitakse kusagil random kohtades. Ja see tundus täpselt siuke ideaalne hetk olevat. Pealegi, ta tahtis tüdrukuga tantsida. Ta pööras ennast nii, et sai otse neiule otsa vaadata ja lasi korraks tüdruku käest lahti, et asjad natuke eemale maha panna ja kummardas siis Leah' ees viisakalt, lai naeratus näol.

„I would love to,“ vastas Leah säravalt naeratades, kui noormees asjad ära oli pannud ja tema ees kummardas. Tegelikult ei olnud Leah kuigi hea tantsija, ent tal ei olnud midagi selle vastu. Eriti kui ta sai seda teha Charliega. Selle õhtuga oli noormees Leah täielikult ära võlunud. „Ja mida me tantsime,“ küsis ta vaikselt, kui ei osanud järsku enam kuhugi oma käsi panna. Ta ju ei teadnud, kas Charles tahab valssi tantsida või polkat või.. Neiu punastas taas. Tõenäoliselt oleks ta pidanud selle ära arvama, aga ega Ravenclawlased ka alati nii arukad ja loogilise mõtlemisega ei olnud, kui arvati. Praegusel hetkel oli neiu pea üpris sassis, arvata oli ka millest.

Charlie naeratus laienes veelgi, kui see veel võimalik oli. "Eks näis, mis välja tuleb" Ta astus tüdrukule lähemale - Leah oli tõesti pisike tema kõrval, võinoh, mitte n i i pisike, aga ikkagi - ja pani parema käe ümber tüdruku ja võttis vasaku käega tüdruku parema käe ning hakkas liikuma. Ikka üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm valsitaktis. Poisi silmad ei lahkunud Leah' omadelt. Rubyl olid nii ilusad suured silmad, ja hallid, nagu tormine taevas. Nendesse võis täitsa ära uppuda. Charlie juhtis neid suurtes ringides, nagu tal tavaks oli. Tagasihoidlikkus polnud tavaliselt üks tema voorustest, seda ka tantsupõrandal. Ning, et kuna neil muusikat ei olnud, ja poisi süda ka just kõige korrapärasemalt antud hetkel ei peksnud, siis muutusid paari kaared järk-järgult järjest kiiremaks, kusjuures lõpuks tunduski täiesti, et kogu neid ümbritsev ruum on selline teisejärguline, udune ja ainuke selge asi oli neiu näolapike ja ta suured võluvad silmad. Kulmud olid ka ilusad, muidugi. Kui nad lõpuks keerlemise lõpetasid, tundus talle ikka, nagu maailm käiks ringi natuke. Ja siis oli siuke... hetk uknow. Nagu filmides. Liblikad kõhus ja puha. Ta parem käsi rändas puusalt tüdruku põsele ning ta kummardus Leah'le lähemale. It's go big or go home, right? Ning siis... lõpuks... suudles ta Leah'd õrnalt huultele. Jeap, tal oli õigus olnud. Fireworks.

Leah asetas oma käed noormehe kätesse ning liikus temaga kaasa. Charles oli hea juht ja väga meeldiv oli temaga ringi keerelda. Ka see tempomuutus tundus peaaegu, et taotuslik. Ühesõnaga ei pidanud Leah ise väga midagi tegema, mis oli vast hea, sest noh.. ta oleks suutnud neid vastu seina tantsitada või midagi. Särav naeratus endiselt näol vaatas Ruby noormehele sügavalt silma ja tundis end justkui printsessina. Kuigi keerlemise lõpp tuli ehk võib-olla liiga äkiliselt, ei antud neiule kaua aega seda tähele panna. Ja see hetk... Charlie kindel pilk.. Leah mõlemad käed olid nüüdseks Charlesi puusadele vajunud, sest noh.. nii tugevad ta lihased ka ei olnud, et ta ka peale tantsimise lõpetamist käsi üleval oleks jaksanud hoida, puusadel oli neile aga väga hea koht. Õrnalt sulges Ruby silmad, ka ise seda hetke tajudes ning noormehe lähemale kummardamist tunnetades. Need huuled... See hetk tundus maagilisemast maagilisem ning neiu soovis sisimas, et see ei lõppeski. Huh.. that was..