Lesley kõndis nõiarüü sahisedes mööda pikka ja pehmet murust pinda metsa poole. Ta sulges silmad ja kõndis mõnda aega niiviisi, sisetunnet järgides mööda esimesest puust, mille krobeline pind õrnalt ta kätt riivas. Neiu kuulis nii paremini metsa hääli, mis edasi liikudes aina lähenesid, kuigi see polnud ka nii oluline. Oluline oli sisse hingata värsket metsaõhku ja rahuneda. Ta vajas metsa, isegi kui see keelatud oli. Les jõudis ühe sihvaka haava juurde, nõjatus sellele ja sulges taas hetkeks silmad, et oma mõtteid mõelda.

OT: Kes ees, see mees.

Jonah oli jooksmas. Biancaga oli ta juba ära käinud ning kuna koera jalavigastus polnud veel täielikult ära paranenud, ei saanud ta temaga pikalt jalutada. Hetkel magas Bianca mehe toas enda asemel. Ta märkas, kuidas üks gryffindorlane kõndis keelatud metsa poole ja oligi varsti juba seal. "Tead, nad kutsuvad seda keelatud metsaks hea põhjusega," mainis mees, kui oli tüdrukule järgi sörkinud. Siin oli õpilasi kaduma läinud.

Lesley kuulis sahinat, jooksusamme ja hingeldamist. Need kolm häält kokku võisid vaid üht tähendada, tegemist oli inimesega. Halvimal juhul mõne õpetajaga, ent selle välistas ta kohe, sest ega ükski õpetajatest vabal ajal Keelatud Metsas ei sörgi. Les pööras end ümber ja nägi noormeest, endast aasta vanemat gryffindor'last. Too tuletas neiule kohe Keelatud Metsa "funktsiooni" meelde ning see pani ta kulmu kortsutama. "Ma olen kindel, et see hea põhjus kehtib ka sinu kohta," sõnas ta üsna mõtliku tooniga, tahtmata tüli üles kiskuda.

"Kehtibki," sõnas Jonah noogutusega ja tõmbas hinge. "Tegelikult ma lihtsalt tean, et ka siin ääres on midagi, mis ründab. Mu koer tõmbas end kuu aega tagasi mingi heli pärast lahti, jooksis siia ja kui ma ta üles leidsin, oli ta jalg päris halvas seisus," rääkis Cavin. Ta ei olnud üldse kindel, mis looma või elajaga võis tegu olla.

"Nojah, ilmselt leidub siin palju seesuguseid elukaid," sõnas Lesley nõusolevalt, "samas, su koer võis ise provotseerida ka. Ta võis isegi kallale minna tollele, kes võis täiesti vabalt siin lihtsalt rahumeelselt ringi luusida." Ta ei uskunud, et miski peaks metsast niivõrd välja tulema, sest tõesti, nad seisid praegu üsna metsa ääres, kus valgus tungis läbi puuvõrade ja tüvede sisse ning kui neiu poleks teadnud, et tegemist on üsna ohtliku ja minevikuga metsaga, mis võib sisaldada väga palju kahtlaseid elukaid, oleks ta öelnud, et see on lihtsalt imearmas koht, kus piknikku pidada võiks.

"Mu koer ründab ainult vajadusel," oli Jonah kindel. Ta naeratas ja otsustas, et on aeg teemat vahetada. "Jonah," sõnas noormees ning ulatas käe välja. Ta ei teadnud neiu nime, nende peale ta mälu eriti hea ei olnud, küll aga kinnistusid sinna faktid, mida ta kuulis. Selles oli nooruk kindel, et tüdruk oli ka tema majast, riietus rääkis enda eest.

"Vajadusi on ka erinevaid..." arvas Lesley, viimaks naeratades. Ta libistas oma käe noormehe kätte, kui too selle oli välja sirutanud ja pigistas seda õrnalt. "Lesley," lausus ta endiselt naeratusega, ise väga hästi noormehe nime teades, ent ta ei saanud sinna midagi parata, et nad varem suhelnud polnud ja ilmselt selle pärast oli neiu nimi noormehe kõrvust kuidagi mööda läinud. "Meeldiv.. viimaks tutvuda, Jonah," sõnas ta lõppu veel, tundes, et ta peab oma mõtted kuidagi sõnadesse panema.

"Sama siin," lausus kutt ja võttis nüüd pusa pealt, sest varasem tuul oli järgi jäänud. "Kas sa tulid lihtsalt jalutama või midagi otsima?" uurid Jonah. Mõnikord käidi Keelatud Metsas taimi nõiajookide jaoks otsimas, kui taheti ise midagi katsetada. Seal kasvas vägagi veidraid liike, mida muidu leidus ka kasvuhoonetes, kuid nood kohad olid off-limits.

"Olgu, tunnistan üles, kindlat eesmärki mul polnud," vastas Lesley noormehe küsimusele väga 'informatiivselt',"kui ma nüüd üles tunnistaksin, et käin siin pidevalt lihtsalt niisama koolist puhkamas, teaksin, et sa saad pahaseks," lisas ta kerge naeratusega ning tõmbas oma rüü kaeluse vahelt välja pikad tumedad juuksed, mis langesid nüüd vabalt õlgadele.

"I watch out for my fellow Gryffs," lausus Jonah seejärel naeratusega. "Aga tahad kuhugi siis jalutada?" uuris noormees. Jalutuskäik olekski pidevale jooksmas käimisele hea vaheldus. Mees viis pilgu hetkeks kellale, ta oli ainult 5 minutit sörkinud. Noh, kui Bianca paraneb, siis saab pikemaid ringe jälle teha.

"No see on küll õige mõte," kostis Lesley noormehe esimese lause peale naeratades ning Jonah' küsimusele mõeldes noogutas ta kergelt ja vastas siis: "Aga loomulikult. Sügavamale.." Viimane sõna tuli pea-aegu sosinal ning see oligi mõeldud pigem rohkem neiule endale. Ta lükkas end kergelt puu najalt eemale ja hakkas kergel sammul metsas edasi astuma, ikka sügavamale. Kasvõi selleks, et omaenese piire kombata.

Jonah kergitas kulmu ja juba oli tüdruk sügavamale kõndimas. Oeh. Noormees järgnes Lesleyle ja vaatas, et oksaga vastu vahtimist ei saaks. "Kas sa seda vabal ajal teedki? Käid Keelatud Metsas?" küsis John ja üritas tüdruku hobide kohta midagi teada saada.

Lesley astus kergel sammul üle ümberkukkunud ja sammaldunud puutüve ning pööras siis pilgu enda eest poisi poole, kuuldes viimase küsimust. "Ee.. Mitte ainult. Aga see on üks imeline viis, kuidas aega sisustada küll, jah," vastas ta, jälgides noormehe reaktsiooni. Ta teadis, et ega sealt midagi positiivset tulla ei saa. "Ütle nüüd, et sind see kõik siin ei paelu..." lisas ta ning nõksatas lõuaga suunas, kus oli võimas põõsas, mille lehed sahisesid, justkui peituks seal miskisugune isend.

"Muidugi paelub ja võlub, aga kas siin üksi on kõige parem jalutamas käia," jättis noormees lause pooleli. Ta libistas käe üle kukla, justkui kaaluks, kas võtta neiu õlale ja kõndida tagasi või järgneda. Tegelikult mõtles Jonah hetkel sellest, et ta sooviks enda Londoni sõpru näha. Terve eelmine suvi oli kutt enda sõpradega mööda Inglismaad ringi sõitnud, see oli vägev mälestus.

"Noh.. Keda sa ikka nii palju usaldada võid kui mitte iseennast?" sõnas Lesley mõtlikult, astudes tasasel sammul edasi. Ta sisetunne ütles, et ta jätkab oma teekonda siinkohal üksinda, sest ilmselgelt oli noormehel kavatsus tagasi pöörata ja Keelatud Metsast võimalikult kaugele minna. Õigupoolest tundus neiule, et noormees ei tunne ennast metsas üldse mugavalt, nagu tõesti arvaks ta, et igas põõsas võib varitseda suur oht. Les kippus selliste asjade peale oma hirmud unustama.

"Nojah, seda küll. Tegelikult mul on tekkinud nii siin, kui ka Londonis mõned sõbrad, keda ma võin igas olukorras usaldada. Pluss Bianca," rääkis noormees. Ta tundis järsku üht meeldivat magusat lõhna ning hakkas kohe mõtlema, mis võis selle allikas olla. kiirelt jõudis Jonahile kohale, et tegu oli ilmselt Lesley parfüümi või millegi sellesarnasega.

"Igas olukorras... Oled sa selles ikka täiesti kindel?" küsis Lesley. Ta ei tahtnud küll väga torkima, ent siiski pani neidu imestama see usaldus. Neiu ise usaldas viimseni vaid iseennast, sedagi on ta saavutanud üsna raskelt. Samas, inimesi on erinevaid ning see teebki maailma niivõrd huvitavaks. Les vaatas ümberringi. Hakkas suhteliselt pimedaks minema, päike oli loojumas. Läbi võrade vilkus punane valgus, mis muutus õhkkonna teistsuguseks.