Päev oli edukalt õhtust öösse veerenud, kui astronoomiatorni astus pärast pikka treppidel sammumist rüü sahisedes Lesley. Ehkki tegemist oli hiliste tundidega, ei seletanud miski ta silmis und ning neiu kõnnak oli küllaltki reibas, mis võis reeta seda, et Les'i kimbutasid taas unehäired. Sellistel puhkudel kippus ta kooli peale kondama minema, riskeerides enda vahelejäämisega. Ta ei tahtnud vastutustundetult käituda, kuid veel hullem oleks tal istuda magamisruumides või puhketoas keset tüdrukute tasast kuid harva norinat ja uneõndsust, mis temast mööda läks. Neiu hingas sügavalt sisse jahedat ööõhku.

Travis oli küll tubli ja reegleid enamasti ei rikkunud, aga kui ta seda tegema juhtus, siis üsnagi leebete asjadega. Nagu näiteks öösel puhketoast välja hiilimine, joonistusplokk koos söetükikesega pihku surutud ja Snow muidugi truult sabas. Vähemasti ei andnud kiisu näugumisega teistele toast välja hiilimisest märku, nii et Travis lubas tal lahkesti kaasa konnata. Kuna mujal oli üsna pime ja kutile meeldis kõrgus ja taevas, siis otsustas ta muidugi mõne torni kasuks. Noh.. Mõne teise, sest ravenite tuba oli ka tornis. Ja mis veel parem koht tähistaeva joonistamiseks kui astronoomiatorn. Üsna suur oli muidugi Travise üllatus, kui ta kohale jõudes aknal kedagi juba istumas nägi. Tema veel üsnagi unised silmad, sest oli ju Travis keset und ärganud, ei seletanud küll koheselt ära, kellega tegu, küll sai ta aga aru, et aknal istus mingi neidis. Mis oli üsna piisav selleks, et Travist taganema panna, sest ega ta enda riietusele suurt kaalu ei pannud ja paljas ülakeha ning pooleldi tee peal jalga visatud teksad polnud ju eriti sobilik riietus mõne neidisega tutvumiseks. Küll aga otsustas Snow, et tema tahab tüdrukuga tutvust aretada, sest kassipoeg vudis otseteed selle sama akna juurde ja näugus oma hädisel häälel, mille peale Travis oleks hea meelega endale laksu vastu otsaesist löönud, sest see oli lihtsalt nii feil. Aga seda oleks näitsik aknal kindlasti kuulnud, mis oleks veelgi feilim olnud, nii et Travis jäi paigale seisma, näol enda parim 'just chillin' naeratus.

Lesley kuulis vaikset sahinat selja taga ning ta teadis, et sellest hetkest alates ei viibinud ta enam tornis üksi. Neiu jäi esialgu täiesti rahulikuks, ta hakkas mõttes sünteesima välja vabandusi, mida võimalikele professoritele välja laduda, kuid kuna ta ei suutnud mitte midagi mõistlikku välja nuputada, otsustas ta koha peal improviseerida. Ta hingas sügavalt sisse ja oli valmis end ümber pöörama, et saatusele vastu vaadata, ent kuulis siis näugumist. Neiu kangestus ja tuhat mõtet läbis ta aju. Kes teeb sellist häält.. Muidugi, kes. Kass teeb. Kass.. Les sundis end rahunema, kui ta nägi Seda. Kass oli väike ja karvane. Siiski sundis ta end rahulikult taganema. Alguses üks samm.. Siis teine. Niiviisi jäi talle märkamatuks ukse juures seisev noormees. Neiu oli liialt kassile keskendunud.

Travis jälgis üsnagi üllatunult, kuidas neidis temast välja ei teinudki ja hoopis.. taganes? Huh? Snow oli pisikene ja ohutu. Ja ainus põhjus, miks ta arvatavasti neidisele järgi vudis oli see, et ta pidas seda mänguks. Või tahtis pai saada. Arvatavasti natuke mõlemat. Hetkeks mõtles kutt, et ta saaks märkamatult põgeneda, aga kassipoega ta maha ei saaks jätta nagunii, nii et noh.. Enam polnud muud valikut. "Ta ei tee sulle midagi, kas tead," märkis kutt üsna tasasel häälel, et neidis ei ehmuks. Kuigi tasane hääl võis veel creepy'm olla. Aga nii vaikne oli, et vali hääl oleks ebavajalik olnud lihtsalt. "Snow, tule siia," sõnas Travis kükitades, mille peale kass seisma jäi, hetkeks kõhklevalt kaht noort silmitses ja siis omaniku poole vudis, näugudes uuesti, kui ta vähemasti tollelt pai sai. "Vabandust, ma ei osanud arvata, et siin keegi on," sõnas Travis end uuesti sirgu ajades, tõstes Snow endale sülle. Teoreetiliselt oleks ta prefektina pidanud hoopiski tüdrukult vastuseid nõudma tolle ringi kondamise kohta, aga poolalasti oli üsna keeruline mingit autoriteeti üles näidata. Vähemasti oli tal nüüd lisaks joonistusplokile ka kass süles, kes mõnevõrra ehk paljast ülekeha varjas.. Ja samas pagana hullult kõdistas, mis hoidiski püsivat lõbusat muiet Travise huulil.

Kui kass otsustas neiule järgi jalutada, hakkas viimase süda palju hullemini taguma. 'Ta on kõigest üks pisike süütu kassipoeg,' sundis ta end mõttes rahulikuks, ent tema organism oli rahulikuks olemise vastu täielikult pöördunud. Lesley taganes veel mõned sammud ja oli valmis kõige hullemaks, ent siis kuulis ta tasast noormehe häält. Neiu oli nii pingestatud, et isegi sedavõrd rahulikult sõnad mõjusid kui torkena ning ta võpatas. Järgmisel hetkel kutsus noormees kassi enda juurde ja neiu jälgis pinevalt, kuidas too jalutab tagasi oma omaniku poole. Alles hetkel, mil kass oli turvaliselt noormehe süles, taipas ta pilgu oma päästjale viia. Nähes.. poolalasti noormeest, kes teda kummalise pilguga silmitses, kirus ta end mõttes. Ta vihkas seda, et ta kartis paaniliselt isegi selliseid pisikesi ja.. armsa väljanägemisega kassipoegi. Kass on kass, see ei muuda fakti, et nad hirmsad on. "Ee.. aitäh," kogeles Les alguses, ent suutis siis sügavalt sisse ja välja hingates end koguda. "Ei ole hullu midagi.. Anna andeks, et ma.." jätkas ta juba kandval häälel ja viipas kergelt kassi poole. Sel hetkel oli ta enda peale nii kuri, et teda ei pannud naerma ka kummaline pilt poisist, kes üritas joonistusploki ja kassiga oma paljast ülakeha varjata.

No ega ta väga paaniliselt end varjata ka ei üritanud. Lihtsalt.. Veider oli. Ja käes olev staff tuli varjamisel abiks. Kuigi teistkordsel mõtlemisel võis ta üsna veider välja näha küll. Travis hammustas õrnalt huulde, kui neidis vaatamata kuti rahulikule häälele siiski võpatas. Talle endale ei meeldinud ehmuda ja seetõttu oli ta selles osas eriti empaatiline ka teiste suhtes. "Sulle ei meeldi kassid?" küsis Travis mõnevõrra üllatunult. Enamusele ju meeldisid. Vähemasti kassipojad. Eriti tüdrukutele. Mingi veider fenomen. Mitte, et Travis sellest väga muserdatud oleks olnud, et tüdrukule, kelles ta nüüd lähema vaatluse järel gryffindori tüdruku ära tundis, ta kass erilist rõõmu ei pakkunud. Lihtsalt.. Veider. "Mida sa üldsegi teed siin keset ööd?" otsustas Travis natukene ka korraliku prefekti rolli täita.

Lesley sammus tagasi oma esialgsele kohale, mis oli tegelikult vaid mõne sammu kaugusel, sest nii sai ta edukalt uuesti poissi silmitseda. Tegemist oli ravenclaw'lasega ja mis veel parem, prefektiga. Nüüd olenes noormehe mõistlikkusest, kas ta hakkab neiule pahandusi kaela tooma või mitte. Les ise lootis teise variandi peale. Noormehe küsimuse peale raputas ta õrnalt pead ja vastas natuke õnnetult: "Ma ei saa sinna midagi parata." See oli tõde. Ta ei pidanud mingit salajast vimma nende peale, ta reaalselt kartis kasse. Nad olid kõige ettearvamatud olendid üldse ning seegi polnud põhjus, miks nad Lesley'le vastumeelt olid. Noormehe teise küsimuse peale suutis ta esile manada hästi kerge, pea-aegu vaevumärgatava naeratuse ning ta vastas: "Ma olen unetu. See ongi peamine põhjus." See oli täiesti tõene, neiu ei olnud siin mingite tumedate kavatsustega. "Aga mis sina siin... niiviisi poolpaljalt keset ööd teed?" ei saanud temagi küsimata jätta.

"Aga.. Kassid on ju nii toredad," sõnas Travis kergelt kulme kortsutades. Ta oli enda pisikese sabarakuga nii harjunud, et üsna veider oli mõelda, et kellelegi kassid üldse ei meeldi. Ja justkui nende sõnade kinnituseks otsustas Snow näidata, kui tore tema on ja ronis küünte abil Travise sülest kuti õlale, kuhu ta siis samuti küüned sisse torkas, et mitte maha libiseda. Selle kõige tulemusena manas kutt küll valugrimassi näkku ja ütles sosinast väheke kõvemini "aia" ka kui Snow küüned õlga lõi. "Okei.. Kassid on enamuse ajast toredad," porises noormees. "Ah nii.." püüdis ta siis tõsidust säilitada, üritades samas hinnata, mida ta nüüd siis tegema peaks. Prefektina peaks ta ehk neiu tagasi tema tuppa saatma, aga see oleks silmakirjalik, sest ilmselgelt ei olnud ta ise ka just kontrollringe tegemas. "Joonistama tulin. Uni läks ära," vastas Travis viimaks siiski ausalt. Eks nad hiljem jõuavad mingile 'me ei näinud teineteist öösel kusagil kondamas' kokkuleppele. "Ja see poolalasti osa oli puhtjuhuslik. Ma ei arvanud, et ma kellegagi siin kokku põrkan lihtsalt," lisas noormees muiates.

"Mhm.." mõmises Les vaid vastuseks, nähes, kui väga noormees oma kassi armastab. Kui see väike olend mööda tolle paljast keha tolle õlale ronis ja sealjuures kutile haiget tegi, jooksis üle neiu selja pikalt judin. Ta ei suutnud mõista, kuidas noormees laseb kassil endaga teha, mis too iganes heaks arvab. Neiu arust oli see lihtsalt nii vale, sest kass tegi nähtavalt talle valu. Aga see ei puutunud väga temasse, ju siis pidi nii tegema. Ta ei tahtnud kassile mõelda. "Joonistama.. joonistamine on tore. Aga pimedas on seda raske teha," ütles ta poisi vastuse peale. Neiu armastas ise kõigest südamest kunsti ja see andis noormehele juba positiivse hinnangu. "Kui kindel sa selles oled, et see puhtjuhuslik oli?" küsis ta viimase vastuse peale. Noh, noormehel ilmselgelt oli, mida näidata ja Les ei tundnud teda piisavalt hästi ütlemaks, kas ta on eputis või mitte. Kuigi jah, üsna raske oli keset ööd kellegagi astronoomia tornis kokku joosta.

Nomh.. Esiteks oli Travis siiski mees ja pidi seda justkui tõestama, näidates, et tal on valust ükskõik. Ja teiseks oli ta sellega üsna harjunud. Ega Snow siis pahapärast.. Ta ju ei osanud teisiti ronida. Õnneks oli nüüd kiisu küüntega väheke tagasihoidlikum, sest ta oli Travise õlal istumise kunsti juba üsnagi perfektselt endale selgeks teinud. "Nooh.. Ma jäin lootma sellele, et ehk on kuud piisavalt hästi paista. Tundus enamvähem selge taevas olevat," muigas Travis. "Samas võivad sedasi just need kõige suuremad meistriteosed sündida, kui ise ei näe, mida joonistad," pakkus kutt mõtlikult. Need oleksid siis samas abstraktsed kunstiteosed. "Eeh.. Ikka väga kindel," sõnas Travis veidike kohmetudes. "Ma ei maga just kümne kampsuniga.. ju." Awkward. Kutt sammus lõpuks ukseavast ka veidike eemale, asetades enda joonistusploki ja söetüki, mis õnneks paberisse pakitud oli ja ta käsi määrinud polnud, ühele aknalauale. Kassipoja tõstis ta hellalt sinna samasse kõrvale, kuna Snow oli kuti liikumise peale otsustanud jälle küüni tasakaalu säilitamiseks kasutada ja see polnud kuigi meeldiv. Kiisu õnneks ei protestinud vaid keeras end kerra. Mõnel ikka oli und ka veel.

Neiu ei saanud sinna parata, ta pidi ikka kassi jälgima ning kui too viimaks magama keeras, suutis ta alles rahulikult hingata. Ta viis pilgu aknast välja, üle tähistaeva, mis tõepoolest, oli täna eriti 'tähine'. Ümmargune kuu heitis oma tontlikke varje üle metsatuka, hoonete katuste ning tõesti, ilm ei olnud kottpime, nagu ka arvata võis. "No täna on siis väga hea päev.. lausa ideaalne päev millegi ilusa loomiseks," sõnas ta kerge naeratusega ning pööras taas pilgu noormehele, kes oli aknalaua juurde liikunud. "Ent võid oma sisetunnet usaldada ja silmad kinni joonistada," lisas ta. Neiu on seda proovinud, tulemus oli üllatavalt hea. Pilt peegeldas tõeliselt seda, mida silmadega näha ei saa. Lesley muigas poisi viimaste sõnade peale. "Kümme kampsunit oleks vast liiast jah.. Proovi ehk üheksat," sõnas ta mõtlikult ning pööras oma pilgu taas aknast välja. Teda paelus see öine pilt väga. Tähine taevas oli üks kaunimaid asju, mis üldse kunagi loodud.

"Juhuks kui sa märganud pole, siis praegu on öö," pidi Travis ikka natukene tüdruku sõnakasutuse kallal tögama ka. Aga ideeliselt oli neiul täitsa õigus. Kutt silmitses hetke akent, mille ees aknalaual tema kassipoeg ja joonistusplokk puhkasid ning otsustas siis seda mitte avada, hirmus, et Snow võib uudishimulikuks minna ja alla kukkuda või miskit. Selle asemel astus ta paar sammukest juba avatud aknale lähemale, kiigates sealt taevas passiva kuu poole. Väljas oli täitsa valge.. Vähemasti võrreldes selle hämarusega, millega Travise silmad juba koridorides ära olid harjunud. Travis noogutas veidi mõtlikult neidise sõnade peale, kujutades paberile ilmuvat pilti juba ette, kui Lesley järgnev fraas teda muigama pani. "Eks ma siis järgmine kord otsin enne oma kampsunid kõik välja," lubas noormees pühalikult.

"Oota.. misasja, praegu on öö?" mängis Lesley kaasa. Ta sai oma eksimusest aru küll, las siis teisele jääb see tögamise rõõm. Neiu jägis taas noormeest, õigemini puutumata joonistusplokki ning manas oma mõtteis ette paljusid jooni ja kujutluspilte, mida sinna vedada võiks. Selle vältimiseks pidi ta siiski oma tähelepanu mujale saama, sest nõndaviisi võis ta tõsiselt tundideks keskenduda. Les silmitses noormeest ja tema kassi ning õrn külmavärin jooksis üle ta selja. Neiu ignoreeris seda ning naeris noormehe järgmise lause peale. "Noh.. ei ole väga usutav, et sul neid siin üheksa on. Pead oma vanaemale jõulusoovi teele saatma," lausus ta naeratades.

"Unehäired on sul ajataju ikka täitsa sassi juba ajanud," muigas Travis. "Mida sa üldse unehäirete all silmas pead? Nägid halba und?" uuris kutt kergelt lõbusa naeratusega. Noh.. See võib ka muidugi päris hirmutav olla ja pole kena taolise asja üle naerda, aga natuke naljakas oli ikka ju. Neidise pilku märgates viis ta pilgu samuti Snow'le, kortsutades siis taas kulme. "Sulle ikka üldse ei meeldi ta," märkis mees. Veider. Endiselt. "Kusjuures mul ei ole vist ühtegi. Kui just mingid õhukesed eest nääpidega kampsunid ei loe," muigas Travis. Vähemalt selliseid vanaaegseid kootud üle pea tõmmatavaid kampsuneid tal küll kapis ei leidunud.

"No ilmselgelt!" nõustus Lesley, "peale ajataju mõistuse ja muu sellega kaasneva samuti," jätkas ta. "Ei, unehäired... tähendavad minu jaoks unetuid öid. Ehk tead seda tunnet, kui püüad kõigest väest magama jääda, sest uni on ju väga oluline, ent siiski otsustab Une-Mati parematele jahimaadele minna ja nii möödubki halvimal juhul terve öö lage vahtides või midagi muud sama toredat tehes," selgitas ta noormehe tögava küsimuse peale. Sellistel hetkedel on pea puupüsti igasuguseid mõtteid täis ja see omakorda võib edukalt stressi teket soodustada. "Noh, mul võtab aega.. et harjuda," lausus ta märkuse peale, mis käis kassi kohta. Tõesti, ta oli isegi edukalt praegu hakkama saanud. Enda arust vähemalt. "Oii, sa pead kindlasti vanaemale soovi sisse andma. Või ise kuduma hakkama. See on alternatiiviks, aga ilmselt saaksid ideaalselt hakkama." lisas ta lõppu kampsunite teema peale ning naeratas kergelt.

"Aiai.. Eriti karm juhus siis ju," sõnas Travis kergelt pead vangutades. "Paar taolist ööd on isegi olnud jah. Minu puhul on Une-Mari tavaliselt lihtsalt hull kooner ja paneb kolm korda vähem seda liiva või asja silma ja siis ma ärkan üles ja enam magama ei jää. Nagu näiteks tänagi. Ja kõige lollim on see, et hommikul on mul selline tunne, et magaks kolm päeva järjest. Aga öösel ei või muidugi und tulla. Ajuvaba," seletas Travis lõbusa naeratusega. Koolitundides oli ka eriti tore zombina olla ju. "Sa võid talle pai teha ja puha.. Ta neid ei küünista, kes talle pai teevad," lubas kutt lahkelt. Snow kippus küüsi näitama ainult mängides ja siis ta ju lihtsalt ei taibanud, et ta kellelegi haiget võib teha. "Kusjuures see on sul päris hea mõte.. Talviti võib koolis ka päris külmaks minna ja puha. Laseks tal kududa raveni majavärvides kampsuni. Allservas on veel kirjas, et ma olen prefekt. Ja siis patseeriks mööda koridore selles ringi. Ma oleks raudselt kooli popim kutt," muigas Travis. "Ise ma vast saaksin selle kampsuni alles kooli lõpuks valmis," arvas kutt.

"Nojah. Kusjuures kummaline on see, et mu elurütm läheb täiesti õigetes rööbastes edasi, ma ei ole teisel päeval mitmekordselt unine ega midagi. Kõik jätkub tavalisel viisil. Võib-olla ei tohi ma lihtsalt nii palju puhata, nagu Une-Mati arvab näiteks," rääkis Lesley ja kehitas kergelt õlgu. Uni ja unenäod olid alati tundunud neiu jaoks nagu asjad, mida ei saa kuidagi oma kontrolli alla allutada ja eks ta omamoodi nii ka oli. Loomulikult on inimesi, kes seda suudavad, ja võib-olla isegi päris lihtsalt, ent neid ei olnud kindlasti üks neist. Seejärel silmitses ta pikalt kassi. Ta teadis, et ta ei karda kasse küünistamise pärast. Ta ei karda niivõrd väikest valu. Ent alati on olnud ta valmis võtma riske.. Isegi kui need võivad väga halvasti lõppeda. Selle pärast küsis ta siiski ettevaatlikult: "Oled sa päris kindel?" Ta võis poissi nii palju usaldada, et tema juuresolekul midagi säärast proovida vast küll. "Väga hea mõte... Lase veel selja peale kududa kirja 'Suudle mind' ja terve Sigatüüka nõiakari on sinu kannul üksteise võidu jooksmas. Vot see oleks populaarsus," sõnas ta naeratades noormehe kampsuni-idee peale. "Ja kas sa ei arva, et kooli lõpuni liiga lühike aeg pole?"

"No aga see on tegelikult päris hea ju.. Kui see unetus sulle mingeid kõrvalnähtusid ei põhjusta. Äkki sul siis polegi vaja nii palju und kui normaalsetel inimestel. Sest tegelikult oled sa pooleldi mingi müstiline olend, kes ei maga. Jap," seletas Travis veendunult. Une üle kontrolli vallata oli vast üsna keeruline tõesti.. Ainus moodus oli end lihtsalt vägaväga ära väsitada, et kergelt magama jääda. Samas unenägudes oli kutil endalgi olnud hetki, kus ta sai aru, et tegemist on unenäoga ja sai sündmustikku mõnevõrra juhtida. Mis oli päris lahe. "Täiesti kindel. Talle väga meeldivad inimesed. Ja üldse.. Kõik. Ainus, mis talle ei meeldi, on vesi. Mis on muidugi väga halb, kui arvestada seda, et ta on valge ja pikakarvaline ehk siis teda peab tihti pesema," muigas Travis. Aga see oleks küll midagi väga uut, kui Snow iseloomu näitama hakkaks. Ta oli oma üürikese elu jooksul korra püüdnud uriseda (?) puu oksa peale. Ja siis sai ta aru, et see asjandus ei liikunud ja vudis lihtsalt minema. Totu kass. "Oojaaa.. Päris sellist populaarsust mul ka vaja pole," naeris Travis. "Ja no ma pidasin ikka päris kooli lõppu silmas.. Seitsmenda lõppu. Kuigi see on vist ka üsna üürike aeg.. Aga kui ma endale unehäired hangin, siis ma saan ööd läbi kududa."