Oli reedeõhtu ja iga uss, kotkas, mäger ja lõvi oli oma maja puhketoas, nende seas ka Ciel Langley, kes istus kamina juures, suures nahast tugitoolis ning luges üht raamatut. Tal oli igav, metsikult igav, aga selle raamatu lugemine aitas veidigi mõtteid tema igavuselt mujale juhtida. Ussi rohelise lipsu sõlm polnud lõdvemaks lastud, nagu enamasti kõik oma lipse kiskusid, kui koolipäev möödas. Ciel oli endiselt korralikus vormis, must Slytherini vapiga rüügi seljas. Ta hoidis raamatut ühes käes ning toetas pead igavusest teisele käele.
Nii mõnigi Cieli majakaaslane istus tema lähedal diivanil ning ajas juttu. Keegi õppis kuskil eemal. Üldjuhul oli tegu mõnusa ja rahuliku õhkkonnaga. Veel.

OT: Viimne kui üks uss!

Ciel silmitses mõne hetke pärgamenti, mis tema järje sassi ajas. Hinne oli esimene asi, mida ta nägi, see, millega täpselt tegu, jõudis veidi hiljem kohale. Ciel tõstis pea oma käelt ja haaras pärgamendi enda kätte. Ta silmitses mõne hetke sõnatult Annabeli. Seejärel viis ta pilgu tagasi esseele, mille tüdruk oligi O saanud, nagu ta kindlameelselt lubanud oli. Ciel raputas pead ning lõi oma raamatu kinni, ulatades esse tagasi tüdrukule. "Nii, et nüüd, kus sa viimaks oled meile kõigile tõestanud, et sa siiski parimatest parim oled, võime me välja minna?" küsis nooruk raamatut madalale lauale lennutades. Just nimelt lennutades, sest Ciel praktiseeris meil võlukepita võlumist. Ta muigas oma rahulolevat firmamuiet, kui küünarnukid põlvedele toetas ning end veidi ette poole kallutas. "Ja mida preili oivaline siis esimesena teha tahab? Kas keerame puhketoa pea-peale või tormame kohe välja?" küsis noormees rahuloleva hääletooniga. Viimaks ometi polnud tal igav!

Enya oli juba samuti mõnda aega seal puhketoas istunud ja enda võlukepiga mänginud. Põhimõtteliselt tekitas ta niisama sellega mingit veidrad halli jutti, mida ta ringi liigutas nii, et sellest ülimalt vinged jutid maha jäid. Ja siis ta oli sellest loomulikult vaimustuses ja see võttis kogu tema tähelepanu. Loomulikult kuni ajani, mil Abernathy sisse sadas ja Cieliga juttu rääkima hakkas. Kuna ta nende lähedal, küljega nende poole ühe lihtsa tooli peal istus, jõudis jutt ka temani ning ta viis hetkeks oma pilgu neile. Kuti viimane lause koolivanemale võttis küll temalt ära võimaluse suud kinni hoida ning ta tiris oma tooli valet pidi nende poole, istus ise kaksiraksi sellele ja asetas käed seljatoele. "Kui te midagi plaanite, siis ärge mitte mõelgegi mind sellest välja jätta," lausus ta.

Tristan oli tegevuses enda kassiga, andis talle rohtu, seekord ta ei puigelnudki väga vastu, ning mängis temaga. Paistis, et Trixil oli täna hea tuju, laskis Tristanit endale ligi. Sellegipoolest aga Tristan kuulas, mida teised rääkisid ning tõstis oma pilgu, kui ka Enya häält kuulis Cieli ja Annabeli plaanidega ühinemas. Ta ajas ennast püsti, võttes kassi sülle, ning tatsus ka sinnapoole. "Ma ühineks ka," ütles Tristan sujuvalt ühte kätt Enya õlale toetades ja pilku koolivanema ning Cieli poole pöörates. Slytherinil oli ikka äge koolivanem, tegi ikka asju ka, mitte ei käskinud reegleid jälgida alati. Kass Tristani süles ronis mööda poisi kätt üles tema õlale istuma. Ta võis juba täiskasvanud kass olla, aga tasakaalu hoidis ta hästi.

Ciel muigas Annabeli lause peale ning viis kerge pilgu Enyale, tema istumisstiili kommenteerimata. Ükskõik mis olukord, ühek viisakal tütarlapsel polnud nii-ehk-naa ilus oma jalgu laiali ajada. Täielik turn off Cieli jaoks. Kutt vaatas hetke Enyat ja siis taas Annabelli. "Oh, Abernathy, ega sa ometi kade ole," muigas kutt lõbusalt ja veidi tögavalt. Ta ajas end tugitoolist püsti. "No siis lähme juba ja korraldame midagi," lausus Ciel muiates ning astus Tristani juurde, sasides hetke tema kassi kasukat. "Noh, pisike," nokkis Ciel veidi klassivenna kallal. "Paneme möllu?"

Tristani tähelepanu oli rohkem tema kassil, kes tema juukseid näris ning kergitas pisut kulmu, kui Ciel ka vaatevälja ilmus. Kass nurrus tasa, kui too tema kasukat sasis ning hüppas siis hoopiski Cieli õlale. Vaat kui sõbralik ta Cieliga on. "Ma ei ole pisike," ütles Tristan ennast rohkem sirgu ajades, aga see ei tähendanud, et ta Cieli pikkust välja annaks. "Aga midagi võiks teha küll." Tristan jälgis oma kassi, kes ennast Cieli õlal mugavalt sisse seadis, mis siis, et varsti ta peab sealt ära minema. Ja riietusest rääkides, Tristan kandis tumedaid koolivormi pükse, valget triiksärki, musta vesti, mille äärtes olid slytherini värvides triibud ja peal slytherini vapp, ning slytherini värvides lipsu.

Enya viis pilgu Annabelile, kui too midagi tema kohta kommenteeris. "Mida sa ajad?" küsis ta, pilk selgelt väljendamas seda, et too on veidi peast soe. Peale selle, et tooli seljatugi täielikult ühtlase tasapinnaga oli ehk põhimõtteliselt pool tüdruku kehast ära kattis, ei olnud tegemist kohe kindlasti mitte sellise seelikuga, mis nii lihtsalt enda alla piiluda laseb. Aga noh, tegu oli ju preili oh-i'm-so-perfectiga, nii et mis sa ikka ütled. Kuid kuna tundus, et Abernathy kujutlusvõime juba liiga suur oli, otsustas neidis jalad enda alla tõmmata, nii et ta nüüd põlvili selle sama tooli peal oli. Ta kallutas kergelt pead, kui plaan hõlmas endast puhketoast välja minemist ning peale seda ajas ta ennastki püsti. Mitte mingil juhul ei kavatsenud ta sinna puhketuppa mökutama jääda, isegi, kui üks nende seltskonnast just tema lemmikute hulka ei kuulunud.

Ciel muigas oma firmamuiet ning jälgis Annabeli, kui Tristani kassi kurgualust sügas, kes nüüd tema õlal kükitas. Ta tõstis looma, aga peagi enda õlalt maha ning asetas ta nahast diivani seljatoele, et seejärel oma rüüd veidi kohendada, kassikarvu õlalt pühkida ja kontrollida, kas tal raha ja võlukepp on kaasas. "Kolm luuda," vastas Ciel Annabeli küsimusele, kui samuti pilgu teadetetahvlile viis. Ciel tõmbas oma rüü kapuutsi pähe nii, et see tema näole veidi varju heitis. Talle lihtsalt meeldis seda kapuutsi kanda, mitte, et ta midagi peljanud oleks. Otseselt. Brat viis pilgu nende koolivanemale, kui ta kõigist ette oli astunud, ning selg ees nüüd kõndis. "Ja kuhu meie suur juht minna tahab?" küsis kutt pisut koolivanema kallal nokkides.

Ka Ciel tegeles oma rüüga nii palju, et see tema õpilasestaatust ei paljastaks ning isegi pani oma lipsu mantli sisetaskusse ära. Koolis olles tuli viks ja viisakas välja näha, aga väljaspool Sigatüügast võis end veidi vabamaks lasta küll. Ta kõndis koos oma kolme klassikaaslasega Kolme Luua poole, aegajalt mõningaid peeneid nalju tehes, kas siis majahaldjate, mõne teise maja õpilaste või isegi paari professori kohta. Brat vältis teadlikult teemasid, mis teda häirima kippusid, nagu näiteks lendluudpall või majavanemad ja prefektid. Kiiremini kui nad lootagi oleks osanud, jõudsidki neli ussi Siganurme ja Kolme Luua ukse taha, mille Ciel avas ning esimesena sisse astus, sest viisakas noormees teab, et rahvarohketesse kohtadesse minnes ei ole kombekas esimene tähelepanu kohe daamidele tõmmata. Ta lükkas oma rohelise voodriga kapuutsi peast, kui kõrtsi hämar ruum nad vastu oli võtnud. Peaaegu samal hetkel tõusis ta vasak käsi tema kõrva juurde ja haaras millestki kinni, alles siis pöördus Ciel sinna poole, kust papist õllealus teele saadetud oli. Loomulikult märkas ta seda, ta oli siiski aastaid püüdja olnud oma maja meeskonnas. Cieli huulile kerkis veelgi laiem naeratus kui enne, kui ta oma õeraasu seal märkas. "Näed, kes otsustas ka koju tulla," lausus Brat tögavalt Annabelile, kui Cadillaci poole peaga nõksatas. Ilmselgelt suundusid semud kõik nüüd kuuendiku juurde. Ciel maandus toolile oma õe kõrval ning ajas ta juuksed sassi. "Ma juba hakkasin mõtlema, et sa oled eksinud," naeris Ciel tögavalt. Maailm oli siiski suur ja lai ja tema väike õde kondas seal koos mingi kutiga. Kutt asetas papitüki, mille ta enne kinni oli püüdnud lauale.