Üsna lossi külje all asus Henry absoluutne lemmikkoht. Seal kasvas üksik puu, mille juured olid tuul ja vihm maapinnast välja uhtunud, moodustades suurepärased looduslikud pingid. Kui sul teda vaja oli, siis tasus esmalt sinna vaadata. Enamik inimesi, kellega poiss kunagigi rääkinud oli teadsid seda suurepäraselt.
Oli pärastlõunane aeg. Kõht täis, oli lihtsalt perfektne enne koolipäeva jätku hetkeks lõõgastuda. Nooruk istus oma tavapärasel kohal. Ausõna, ta oli selle juba enda tagaotsa kuju jaoks sobivaks kulutanud. Hencel oli käes raamat idamaa draakonitest ning ta tundus üsna süvenenud.

OT: Õeke!

Elizabeth teadis Henry lemmikpaika. Muidugi ta teadis. Ta oli noormehe väike õeke ja ta ju lihtsalt pidi talle vahel närvidele käima ja milline väike õde, kes püüdis oma tüütust säilitada ei nuhkinud siis välja oma vanema vennakese lemmikkohti? See koht polnud küll nii väga saladuslik, aga ta tõesti teadis, et enamasti leidis Henry't sealt. Pealegi oli see koht tõesti kena ja mõnus ning ega Liz ei öelnud ka ära seal vahel istumisest.
Tütarlapsel ei olnud sel vahetunnil suurt midagi teha ja ta tõesti polnud ka tujus vestelda igasugu inimestega, kellest enamikust tal suht savi oli. Seega tundus Henry üles otsimine hea plaanina, kuna temaga oli nagu okei suhelda. Andromeda võttiski esimeseks sihtkohaks selle armsa üksiku puu. Juba eemalt nägi ta, et seal istus üks teine Dalton, uurimas mingisugust toredat raamatut. See ei heidutanud neidist ja ta kõndis noormehe juurde.
"Hei!" ütles ta naeratades ja Henry kõrval istet võttes, piiludes siis ta raamatusse.

Õe häält kuuldes tõstis Henry pilgu. "Hei-hei!" vastas ta veidi häiritult. Kellele ikka meeldib, kui tema keskendumist häiritakse. Tundus, et see vahetund ei tule rahulikust lugemisest midagi välja. Nooruk asetas raamatu nende vahele juurele ning takseeris õde altkulmu. "Kust sa nüüd niimoodi välja ilmusid?" uuris ta.

Elizabeth hingas veidi rahulolematult välja ja viis siis pilgu vennale. "Siiberdasin veidi ringi, aga pole väga mingis sotsiaalses tujus või üldse mingis tujus," vastas neidis tõsiselt. Tol momendil ei pakkunud isegi ta taimeraamat talle huvi. "Mis ise teed?" uuris ta Henrylt vastu. Ehk oli tal midagi huvitavat rääkida või äkki oli tal öelda midagi inspireerivat, mis neiu mõtte tööle ajaks ja teda midagi tegema ajendaks. Iseasi küll, kas midagi sellise mõjuga üldse oli.

Henry kergitas kulme ning viis pilgu paljutähenduslikult nende vahel lebavale ikka veel avatud raamatule. "Ma siin lugesin," venitas nooruk leebudes. Oli aru saada, et õeke pole just parimas tujus. "Juhtus sul midagi?" uuris Hence siiralt, kutsikasilmad taas Elizabethil peatumas. Ta ei sallinud kui keegi pahas tujus oli. Noormees soovis, et kõik õnnelikud oleks. Ta oli paras maailmaparandaja.

Elizabeth lasi oma kotil maha potsatada ja sättis siis oma lokkis kiharapahmaka krunni. "Midagi pole juhtunud. Ma lihtsalt.. Ma ei teagi," sõnas ta tõsisel ilmel otse ette vaadates. Vaadates, aga Henry silmadesse, mis tõesti olid üliarmsalt kutsikalikud, muigas ta õrnalt. Puppy eyes always got her. "Ma vist astusin vale jalaga täna voodist välja või midagi. Miski pole nagu päris õige ja miski pole huvitav," lausus neidis. "Isegi šokolaad ei tundu täna üldse nii ihaldusväärne."

Kui isegi šokolaad õe silmi särama ei löönud, pidi midagi väga korrast ära olema. Henry viskas pea kuklasse ja seiras hetke taevast. "Mis tunnid sul täna veel on?" uuris ta. Tegelik küsimus oli hoopis, kes on seiklusteks valmis. Tunnis neid tavaliselt ei sünni, seega miks sinna minna. Hence oli kõigeks valmis, et õeraasu tuju heaks muuta.

Elizabeth ohkas vaikselt ja küsimuse peale hakkas veidi mõtlema. "Ennustamine, võlukunsti ajalugu ja muundamine," vastas neidis emotsioonitult. Ennustamine ei meeldinud talle eriti niikuinii, võlukunsti ajalugu oli vahel okei, aga täna ta küll sellest ei huvitunud ja sama lugu oli ka muundamisega. Neidis ei olnud justkui tema isegi. Ta polnud ka millekski valmis. Või täpsemalt polnud tal väga millekski tuju. Tegelikult polnud see just eriti kena tunne.

Njah, ennustamine oli suht möga. Võlukunsti ajaloo teeb Hence õele ilusti selgeks. Muundamiseks jõuab äkki tagasi veel. "Arvad, et nende ülelaskmisest tuleks liiga palju pahandust?" küsis Henry ning ta näkku ilmus kaval naeratus. Vastust ootamata hüppas poiss puult püsti ning toppis oma raamatu kotti. Tüdruk on nagunii nõus, nooruk teadis seda suurepäraselt.

Andromeda kehitas ükskõikselt õlgu. Ega tunnis istumine poleks nagunii huvitav olnud. "Ma arvan, et väga vahet pole," vastas tütarlaps, silmitsedes venna näol olevat kavalat ilmet. See oli talle nii tuttav. Ta ajas end püsti ja haaras maast ka oma koti, mille ta taas üle õla pani. "Kuhu sa mind siis viid?" uuris neidis. Uudishimulik oli ta siiski. Sellest nii kergesti lahti ei saanud.

"Mis sa arvad ühest paadisõidust?" küsis Henry. Keegi ei kasutanud neid lootsikuid, mis paadimajas kuhjas olid ju keset kooliaastat niikuinii. Kindlasti oli kusagil reeglites paatide kasutamise kohta mingi punkt. Hence oli alati järginud põhimõttet, et kui sa ei tea, et asi on keelatud, siis see pole seda. Poiss siutas käe pikalt välja, näidates paadikuuri poole.

Elizabeth viis pilgu paadimajale ja tõi kuuldavale väikse ohke. Ta ei olnud just suurim paadisõitude fänn, aga tal ei olnud ka mingit jubedat foobiat ega mittesallimist nende vastu. "No olgu," ütles tütarlaps pärast hetke mõtlemist. Ta jagas oma venna põhimõtet ja ka temal ei olnud erilisi teadmisi selle kohta, kas paatide kasutamine on õpilastele keelatud või mitte. Ühesõnaga tema arust polnud väga vahet ja sellise meeleolu juures ei huvitanud teda see väga niikuinii.

Henry kortsutas ohke peale kergelt kulmu. Plaan oli ju suurepärane, mis sa ikka ohkad. Ta pakkus oma käevangu õele. Stiilselt peab minema ikka. Nooruki pilk liikus üle murulapi, mis neid sihtkohast eraldas. Enamik õpilasi oli juba tagasi lossi kiirustanud. Tund oli pea-pea algamas.