Tunnid olid nüüdseks juba läbi saanud ning isegi õppetööd olid Alexandria'l tehtud. Mida targemat tal ikka teha oleks olnud ning erinevalt mõnest teisest kavatses tütarlaps Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti kooli ka lõpetada ning seda võimalikult korrektsete hinnetega. Liz'il oli juba ammu välja mõeldud plaan, mida pärast kooli teha - ta kavatses ravitsejaks õppima minna. Ta oli kindel, et ta saaks sellega suurepäraselt hakkama. Neidis oli külma närviga ning veri teda ei heidutanud, pealegi oli ta nõiajookides Oivaline. Ilmselt oli see ka ainus aine, mis tal üleüldse Üle Ootuste oli.

Kuid kooli lõpuni oli aega. Praegu käis ta alles kuuendas klassis ning selleski klassis ei olnud ta teab kui kaua olnud. Enda kaasõpilastega sai ta üsna hästi läbi ning tütarlaps ei olnud ka eriti vaoshoitud. Vastupidi - talle meeldis seltskonnas olla, kuid tähelepanu keskpunktid olemine muutis neidist veidi närviliseks. Talle ei meeldinud eriti end väljendada, sest kartis alati, et jätab endast halva (esma)mulje. Kuid kuradile inimesed. Praegu tahtis ta olla võimalikult üksi ning ta teadis, et sellise jaheda ilmaga keegi Musta Järve äärde ei kipu ka. Tuul oli jäine ning lõikas justkui noana tütarlapse nahast läbi, kui ta mööda kitsast jalgrada pidi järvele aina lähemale kõndis, käed sügavale taskutesse surutud oli.

Jõudnud viimaks selle järveni, mida tegelikult paljud pelgasid, jäi neidis selle kandal seisma, vaadates hetkeks laineid, mis rajuse järve pinnale tuule tõttu tekkinud olid. Huvitav, kui kiiresti ta ära jäätuks, kui ta sinna praegu ujuma tahaks minna? Mitte, et Alex sinna päriselt ka ujuma oleks soovinud minna. Tegelikult teadis ta väga hästi hiidkalmaarist, mis järve keskel elutses. Päris tihti oli ta näinud tolle hiidkombitsaid järveveel välja sirutamas, kuid tütarlaps oli kindel, et peale hiidkalmaari on järves ka muid elukaid. Neidis ei olnud sellega täpselt kursis, mis seal peituda võis, kuid midagi kindlasti. Võib-olla mingid piraaja-laadsed kalad?

Neidis hammustas kergelt alahuulde ning lükkas mantli kapuutsi endale pähe, kuid eriti tolku sellest ei olnud, sest tuul lükkas selle sekudiga tema peast uuesti ära. Vaikse ohkega pöördus neidis ringi, jõudes otsusele, et praeguse ilmaga on järve ääres olemine liiga halb mõte. Kooli algul ei soovinud tütarlaps mingil juhul haigestuda. Surudes käed veelgi sügavamale taskutesse, et hoiduda nende krampitõmbumist, hakkas neidis üsna kiire sammuga mööda järvekallast teist teed kaudu tagasi lossini kõndima.



ot. Teema vaba, feel free to join.

Sel ajal kui Alexandral võisid olla kõik koolitükid tehtud, polnud Aaron neid veel isegi vaadanud. Raudselt saab hommikul kelleltki maha teha, või kui täpsem olla, keegi tavaliselt ei pane teda tähelegi. Võrratu on olla vaikne, tume laik klassinurgas ning lihtsalt olla, eksisteerida.

Tol õhtul oli jahe sügistuul kuidagi eriti jahe. Tuul keerutas ning eemal järvekaldal võis näha suuri laineid. Lained - nii huvitav kooslus, lahe oleks teada, mis tunne oleks neis ujuda, lihtsalt aega veeta, sest elukad teda seal ei huvitanud.

Noormehel oli seljas pikk must mantel ja kaelas kirjuvärviline pikk sall. Käed küünarnukkideni taskuisse surutud kõndis Aaron mööda kitsast järvekallast jõe poole. Ta ei plaaninud seal kedagi kohata, ilm oli ju liialt kõle.

Ilm oli tõepoolest kõle ning külm ja mida kauem Alexandria selles ilmas kõndis, seda enam tundis ta, kuidas selle jäisus tema konte läbistab, loopides neid justkui jäätükkidega. Kui ta praegu sinna, järve, ujuma oleks läinud, oleks ta ilmselgelt koheselt šoki saanud ning võib-olla isegi ära surnud. Neidis oli tegelikult suur külmapelgaja, kuid praegusel hetkel eelistas ta siiski väljas olla. Mõnikord ta soovis lihtsalt üksi olla, sest sellisel hetkel oli puhketuba tõepoolest liialt kärarikas.

Neidis tõstis enda tumepruunid säravad silmad ning kissitas neid. Kas ta tõepoolest nägi eemal kedagi kõndimas? Kes sellisel ajal küll lossist väljas sooviks olla? Noh, tegelikult oli Liz musternäidis sellele, et keegi siiski oli. Võib-olla oli ka too tüüp seal tüdinenud kärarikkast puhkeruumist ning soovis olla kuskil, kus oleks vähem inimesi? Sel juhul oleks Alex talle Seapea kõrtsi soovitanud. Neiu ise seal kunagi käinud ei olnud, kuid ta oli selle kohta igasugu jutte kuulnud ning ta teadis, et tavaliselt ei käinud seal keegi.

Hammustanud õrnalt alahuulde, vaatas tütarlaps hetkeks kutsuva Sigatüüka lossi poole, kus oli kindlasti soe, kuid samas hakkas tal võõra pärast hirm. Mis siis, kui tegu on mingi noorema klassi õpilasega, kellel on mingi probleem? Mis siis, kui ta haigeks jääb või veelgi hullem - mis siis, kui tegu on suitsiidilise inimesega, kes antud hetkel järve soovib hüpata? Sellisel juhul peaks Alexandria terve enda elu elama mõttega, et ta vaatas lihtsalt pealt, kuidas keegi endale otsa peale tegi.

Vaikse ohkega end ringi pööranud, hakkas neiu noormehe poole kõndima, käed sügaval taskustes ning rusikasse tõmbunud. Kuradi külm oli! Ei läinud aga kaua, ikui ta noormeheni jõudis. Tuul peksis tüdruku säravaid pruune juukseid mööda tulle kahvatut nägu, kui neidis noormeest silmitses. Ei, too ei olnud noorema klassi õpilane, selle teooria sai vähemalt välistada. Kuid siiski, mida too sellisel ajal seal tegi? Enam ei olnud mingit mõtet tagasi minna, ta oleks endast vägagi nõmeda mulje jätnud. Selle asemel otsustaski uurida, mis teema on. "On sinuga kõik korras?" küsis gryffindorlane noormehelt, saamata aru, et tegu on slytherinlasega, kes ilmselgelt temast midagi teada ei taha.

See ilm oli piisavalt kõle, et seal üksi kõndida. Noormees oli kindel, et väljas pole mitte kui kedagi, ent näe, veidike eemalt kepsis tema poole umbes temavanuses neiu. Mis oli kindel -raudselt ei saanud too olla Slytherinist, sest siis oleks Aaron arvatavasti teda varem märganud, sest neiu nägi tõepoolest kaunis välja. "Perfektselt korras," sisises noormees neiule läbi hammaste. Teda oli segatud. Ükskõik kuhu ta ka ei läheks, et veidike üksi aega veeta, ikka keegi leiab ta, satub temaga samasse kohta või kurat, mis kõige hullem - jälitab teda.
Aaron saatis hindava pilgu neiule - raudselt oli sõelates miskit valesti läinud, teised majad ei vääri kauneid neide, tõepoolest ei vääri, mõtles Aaron.
Pärast pisikest pausi tõstis kutt küsivalt kulmu:"kus majast sa oled ja mis sa siin teed?" Noormees oli napisõnaline, selles polnud kahtluski. Ta ei olnud tihti just eriti jutukas.

Neidis jäi üsna rahulikult noormehe vastust ootama ning viimaks ka selle ta sai. Aaron'i hääletoon oli olnud kõike muud, kui sõbralik ning tütarlaps oli sellepärast üsna pettunud. Ometi oli ta ju lootnud, et sellise ilmaga ei ole ta ainus, kes mingit seltskonda sooviks, et kuskile minna ja üks Võiõlle võtta või siis vähemalt mingi puutüve all seda ilma kommenteerida. Kuid ei, tundus, et tegu oli neidisel slytherinlasega, sest ainult temad võiks ühe süütu küsimuse peale nii tundlikud olla.

Kuid Liz ei lasknud end sellest heidutada. Ta jälgis endiselt enda säravate pruunide silmadega noormeest, huulil vaevumärgatav naeratus, kuid ometi meelitas ta soojusega inimesi endale ligi. Tüdruk oli ääretult rahumeelne, milleks närvi minna? Kuid noormehe küsimus oli see, mis teda hetkeks rivist välja lõi. Ainult slytherinlane küsiks midagi sellist tütarlapse maja kohta ning kui neiu oleks öelnud, et ta on gryffindorist, oleks noormees ilmselgelt ära läinud. Või palunud tüdrukul lahkuda.

Tegelikult ei olnud Alexandrial erilisi kogemusi slytherinlastega. Vastupidi - kunagi oli ta ühega neist päris headeks sõpradeks saanud, kuid nüüdseks olid nemadki lahku kasvanud. Ajad muutuvad, inimesed koos nendega.
Sellegi poolest ei häbenenud tütarlaps seda, et ta Gryffindorri kuulus. "Ma käin Gryffindoris ning vastus sinu teisele küsimusele - ma tulin siia jalutama." Ta teadis, et tema vastus võis vägagi totrana kõlada. Leidis ka tüdruk aja jalutamiseks. Kuid millegi pärast ta uskus, et noormees mõistis teda - oli ju tema samuti just sellise hundiilma üksindaolemiseks valinud.
"Puhketoas oli liiga palju lärmi ning ma soovisin natuke vaikust ning üksinda olekut. Kuigi sinult vist ei oleks mõtet küsida, mis majas sa oled, slytherinlane. Kuid mind huvitab küll, miks sina sellise ilmaga siin teed?" Tema toon püsis sõbralikuna, kuid mitte üleliia mullilisena. Ta ei olnud eriti särav isiksus, kuid iga asja peale närvi ta samuti ei läinud.