Mida muud oleks sa osanud loota Gryffindor'i puhkeruumist, kui oli reede õhtu? Otseloomulikult oli see rahvast täis. Enamik neist olid muidugi noored õpilased, vanemad olid ilmselt Siganurme või kuskile mujale nädalavahetust tähistama läinud. Aga oli ka neid, kes vanemaid õpilasi, kes soovisid lihtsalt puhata. Mitte keegi ei õppinud. Vaatamata kõigele oli see koolinädal ju siiski väga raske olnud. Isegi Alexandria jaoks, kes otsustas ka nõiajookidega praeguseks hetkeks hüvasti jätta.

Neidis oli leidnud üksiku koha kamina ees, kus ta nüüdseks juba istet oli võtnud. Kamina ääres oli vähe inimesi, sest enamik neist olid puhkeruumi teise otsa kogunenud ning jälgisid nüüd, kuidas üks poiss ja tüdruk võlurimalet mängisid. Mäng oli kindlasti põnev.

Neidise juuksed lainetasid õrnalt tolle õlgadel sel ajal, kui ta enda käes oleva raamatu lehte pööras ning hetkeks enda tumepruunid silmad tantsisklevale tulele viis ning endamisi muigas, kui malemäng lõppenud oli ning kaotaja kõva häälega nutma hakanud oli. Mis mõttega üldse mängida, kui kaotust ei talu? Liz ise ei olnud aga malemängus eriti hea, liiga palju mõtlemist, ning sellepärast ei läinud ta ka järgmist mängu mängima, kui keegi teda kutsus.

Vastanud viisakalt, et ta eelistab tegelikult antud raamatut lugeda, noogutas noormees, kes teda oli kutsunud ning läks tagasi enda sõprade juurde. Alex ohkas vaikselt ning pööras enda silmad tagasi raamatule, jäädes keskendunult tollele trükitud ridu lugema.