Elizabeth ajas uhkelt oma ninakese püsti hetkeks, näol ka uhke ilme ning hetk hiljem lasi ta kuuldavale väikse naeru. "Roos on keeruline lilleke," pidi ta tõdema. "No sellisel juhul ei saa keegi aru, mida kuradit sa küll sellega öelda tahad," lausus neidis lõbusalt. Endiselt paitas ta kiisupoega oma süles. Teadmata, mida öelda vaatas ta Snow poole ja muigas heldinult.

"Roos on nagu naine siis. Keeruline," muigas Travis mõtlikult. Mitte, et tal keeruliste naistega mingeid kokkupuuteid oleks olnud. Lihtsalt.. Kargas pähe selline idee. "Aga siis olekski väga hea kedagi sedasi kiusata. Kedagi, kes teab ka lilledest miskit. Panna kokku mingi kimp punaseid roose ja siis keskele üks õis, mis tähendab 'just kidding'," naeris Travis. Natuke õel idee vist. Ja vaevalt sellise tähendusega õis üldse olemaski oli. "Sa meeldid talle," muigas kutt kassipoega silmitsedes. Snow'l oli igatahes vägagi mõnus. Muidugi meeldisid talle kõik, kes teda paitasid. Paras susserdis oli see karvakera.

"Ega te mehed ka alati nii lihtsad pole," arvas Elizabeth õrna muigega. Tütarlaps lihtsalt pidi naerma puhkema Travise jutu peale. See oleks tõesti õel olnud.
Bess sügas kiisu lõuaalust ja too sirutas oma pead ka mõnusalt välja nagu selle liigi liikmed ikka tegid kui miskit sellist tehti. Niiii nunnu. "Tunne on vastastikune," nentis tütarlaps naeratades ja jätkates siis looma paitamist. Millisele kassile ei meeldinud inimesed, kes teda paitasid. Okei, mõnele metsikumale kiisule ehk ei meeldinud, aga enamik olid siiski sellega rahul.

"Lihtsamad kui naised," jäi Travis endale kindlaks. Meestel ei olnud vähealt mingit 'mõtleme üht ja ütleme teist ja teeme kolmandat' värki. Kutt muigas, kui Beth'i ja Snow'd jälgis. Küll sellel kiisul oli ikka hea elu. Samas ei saanud tema raamatuid lugeda.. Millest oleks päris kahju olnud. Noh.. Kui Travis kass oleks. Jeaaaah.. Kutt pani raamatud ja vihiku kinni, korrates endale veel mõtteis selle autori veidrat nime, mille ta pärast raamatukogust üles pidi vaatama. Lõbus muie kerkis huulile küll jap. Lapsik, aga naljakas. "Kus su kass on üldsegi? Hellitad siin minu oma ära veel sedasi ja siis pean mina selle hellikuga hakkama saama," turtsatas Travis. Ega tal tegelikult selle vastu miskit polnud, et neidis kiisut hellitas. Snow polnud väga selline ka, kes pahandusi tähelepanu nõudmiseks teeks, nii et kõik oli okei. Aga üsna veider oli vaadata küll, kuidas tema kass reaalselt keeldus Travise juurest lahkumast samas kui teised lasid mööda kooli isepäiselt ringi. Tema kiisu oli mingi rikkega vist. Heas mõttes.

Bess polnud väga selline 'mõtlen üht ja ütlen teist' tüdruk. Ta oli tihti pigem 'ütlen vähe ja jätan enamiku omateada' tüdruk. Ja kasside elu oli tõesti mõnus. Kui häält teha anti süüa, enamiku päevast oli võimalik magada, inimesed tegid pai ja olid üldse väga meeldivad. Mida elult veel tahta? "Mul ei ole õrna aimugi. Kondab kuskil jälle ringi ja jahib hiiri ning niikaua kui ta neid jahitavaid loomi mulle õhtul voodisse ei tari on kõik kõige paremas korras," lausus Andromeda muiates. Luna oli vägagi iseseisev ja mõneti üleolev. Tihti ei püsinud ta näiteks süles, kuigi vahel tuli ta just siis süle kui tema tahtis ja enne ta sealt ka ei liikunud kui tal selleks tuju polnud. Vahel käis ka tema oma omaniku sabas, aga mitte eriti tihti. Kuid igal õhtul tuli ta mingi aeg siiski Bess'i kaissu või lihtsalt voodisse laiutama.

Ehk siis see targemat sorti tüdruk. Parem oligi pigem enamus enda teada jätta kui kõik välja lobiseda. Vähemalt Travise arvates. "Aga miks mitte? Armsad kaisuloomad ju," tögas kutt kergelt naerdes. Õnneks ei meeldinud Snow'le üldse hiiri püüda. Või noh.. Ta võis neid taga ajada, aga päris kinni püüdma ja ära tapma ta neid ei hakanud. Korra käpaga äsatud sai, siis pidas end võitjaks ja liikus edasi muu tegevuse juurde. Sama püsimatu kui ta omanik.

"No sa võid nad topisteks nõiduda. Kuigi nendega oleks ebamugav vist voodit jagada.. Sellisel juhul võlud soolikate asemele vatitupsud," seletas Travis kerge muigega. Oo, kui elav kujutluspilt tal silme ette kerkis. Võeh. "Üsna hästi. Ja rahulikult samas.." vastas kutt mõtlikul ilmel. Noh, midagi põnevat ju juhtunud polnud. Muidugi ei märkaks ta ninapidi raamatutes olles kui midagi põnevat juhtuks. "Ja sinul?" küsis noormees koheselt vastu, ärgates enda mõtteist.

"No eks sa ise tead siis.. Aga et ma ei kuuleks mingeid kaebusi kaisuloomade vähesuse üle!" muigas Travis. Jeah, ta isegi võtaks parema meelega elusa hiire kaissu kui mingi laiba. "Ja mis see miski oleks, mis siis sinu meelest toimuda võiks?" uuris kutt. Kusjuures ta oli isegi mõelnud, et midagi võiks ju juhtuda. Mingi üritus või tema poolest kas või mingi vemp. Noh, sellisel juhul peaks keegi teine selle korda saatma. Aga siis kihaks kogu kool nagunii juttudest ja puhuks õpilastele ka rohkem elu sisse. Rutiinne õppetöö hakkas isegi Travise jaoks igavaks muutuma, mis oli palju öeldud, sest tema oli ju paras nohik.