Hufflepufflane jooksis ühele tuttavale pikale isendile trepil järgi. Oii, tal olid kurjad plaanid kutiga. "Hei, Pete!" hõikas ta hoiatuseks talle umbes viiendale korrusele viivatel treppidel. "Watch out!" ning tulistas sõpra võlukepist täpselt sihitud aquamentiga näkku. BULLSEYE! Naeris siis ja põikas sõbra veejoa eest kõrvale. "HA!! Mööda läks!" lõkerdas ta lõbusalt. Veesõja põhjuseks... oli see, et ta õppis just ära (ee... lõpuks), kuidas lausumata loitse lausuda. Aga kuna tal hetkel väga vähesed loitsud välja tulid niimoodi, nende hulgas aquamenti üks kasulikumaid, otsustas ta seda koheselt... harjutama hakata. Jah, nii.

Pete pööras end ümber, kui Charles midagi hüüdis ning sai veejoa näkku. "Sindrinahk!" käratas Peter naerdes ning saatis uue veejoa sõbra poole, mis tabas aga hoopis ühte viienda klassi Gryffindori tüdrukut, kes kisama pistis ja treppidest ruttu alla jooksis. Pete naeris selle peale. "Hei, Charlie!" karjus Pete, kui sõbrale järgmisi treppe mööda järgi jooksis ja saatis uue veejoa tema poole, aga kutt tõmbus jälle eemale ja vesi tabas seekord ühte ravenit, täpsemini Henry Daltonit, Peteri klassivenda. "Sorry," vabandas Pete, kui läbimärjast Henryst mööda tormas.

Charlie praktiliselt hüppas teisele poole treppi, vältimaks Peteri teist juga. Ouch, küünarnuki suutis vastu käsipuud ära lüüa "Aeglane oled, Pete!" hõikas ta veel sõbrale, tolle poole taas juga saates, ise terve aeg naerdes. Ohkurram, komistas treppide peal, õnneks siiski tasakaalu ei kaotanud. Ega see oli raske ju, joosta trepi peal eest ära, samas selja taha vaadates, et sa tagumikku märjaks ei saaks. Sellepärast põikas ta esimesel võimalusel koridori ning nähes, et üks loits oli teda tabamas, "varjus" ta ühe pisikese slytherinlase taha, kes hilisemal uurimisel osutuks hoopis seitsmendikuks, Tristaniks... Talk about awkward. Ta naeris, nähes veest tilkuvat Tristanit ja ütles "Sorry, got to run" ja tõmbus siis uue joa eest raudrüü taha peitu ning saatis sealt tagant paar aquamentit semu poole.

Tristan kõndis ilusasti koridoris, minding his own business, kui järsku veejuba ta täiesti läbimärjaks kastis peale seda, kui keegi tema taha oli varjunud, temast kinni võttes. "Mida..?" Tristani riided, juuksed ja kott tilkusid täiesti veest. Ta siiski reageeris üsna kiirelt, olles tige, et tema juuksed ja kõik rikutud olid, ja ei märganudki, et veejoa saatjaks oli Peter olnud, vaid tiris hoopis enda pisikese kogu kohta Charlesi raudrüü tagant välja, põrandale pikali, kastis ta oma võlukepiotsast tekitatud veejoaga üle, ja kuna ta oli kuti peale sunnitud istuma, et ta ei põgeneks, suunas ta oma võlukepiotsa ähvardavalt tema näo ette. "Kuradi lollid pätakad, ei oska käituda," urises ta, kui jälle veejoa tekitas ja kõik poisile näkku suunas. Päris ebamugav. Aga ta oli rohkemaks ka võimeline ja hoidis poissi kindlalt ikka maas pikali, hoides tema kraest kinni. Tujurikkuja missugune.

Whoppa! Siukese pisikese asjanduse kohta oli tüübil jõudu kui palju. Lisaks muidugi üllatusfaktor. Charlie ei suutnud vastu hakata, normaalses olukorras poleks probleemi tõenäoliselt olnud, aga hetkel oli kõik, mis ta suutis teha, õhku ahmida kogu selle puristamise vahepeal. Er... nüüd oleks tore, kui Pete kõrval naermise lõpetaks ja appi tuleks...?

Peter muidugi ei näinud piisavalt õigel hetkel, et ta oli Tristani Charlie asemel märjaks kastunud. Ta nägi kõike alles siis, kui Tristan ta semu raudrüü tagant välja kiskus ja teda põrandale surudes uputama asus. Peter naeris nii, et kõhulihased valutasid. Vaatepilt oli kohutavalt koomiline siiski. Siis astus ta nende kahe juurde ning haaras Tristani randmest, mis võlukepist hoidis ja tõmbas ta oma sõbra pealt ära, püsti, enda ette. "Aitab nüüd," naeris Pete, kelle enda juuksed veest tilkusid. Aaawh, tema nunnu oli läbimärg. "Mina olin see, kes su märjaks kastis," märkis Peter.

Tristan rabeles vastu, kui keegi teda püsti tiris ja enne talle näkku vaatamata saatis tema suunas ühe jääkülma veejoa. Siis ta sai aru, kellega tegemist on. Tristan katkestas ruttu veejoa. "Sa... rikkusid kõik mu joonistused ära praegu!!" Tristan oli ikkagi tige, mis siis, et vau, ta sai keset koridori Peterit puudutada. Tristan lõi oma vaba käega kergelt vastu Peteri pead. Nad olid mõlemad nagu uppunud kassid seal. "Kurat küll, mõtled ka või?" Hoolimata sellest, et ta karjus, või pigem sõimles omaenda kutiga, oli ta kuri. Oojaa. Tema õpikud, joonistused, pliiatsid, kõik, mis seal kotis on. Läbimärjad!

Charlie köhis natuke kõike seda vett kopsudest välja ja jäi siis põrandale, porises "Einomuidugi, ignoreerige inimesi, kes siin peaaegu uppumissurma süütult surid" ja hakkas siis naerma, alguses vaikselt itsitades, lõpetatades täiesti kontrollimatu lõkerdamisega. Ohgod... see oli NIIIII naljakas kõik. Ja kui ta lõpuks ennast püsti ajanud oli, raputas ta enda märgi tilkuvaid juukseid, nii, et vett igale poole pritsis. Nagu koer, tähele panemata seda, mis slytherinlase ja Pete'i vahel toimus. Selle asemel pööras ta hoopis rohkemat tähelepanu ühele tüdrukule, kes samuti veidi märjaks kuidagipidi saanud oli ning kelle pluus nüüd üsna see-through oli. Klõnks. Ja nii paljut läkski vaja, et ta aju lõplikult välja lülitada.

Tristan... Lõi teda... Pärast seda, kui Peter külma veejoa endale näkku sai. "Palun vabandust," vabandas huff. Ta ei tahtnud Tristani joonistusi ära rikkuda ju. Nüüd tal oli tõesti kahju, et ta seal veega mänginud oli ja oma kutile sedasi kahju tegi, aga ta ei saanud teda lohutada ja kallistada ka. Ta lihtsalt ei saanud. Nad olid koridoris ja Charlie oli seal samas. "Sa saad end ära kuivatada," mainis Peter. "Ja ära karju nii palju, karjud hääle ära ja saad maorebendi," lausus Pete siis kergelt naeratades ning astus temast mööde, suunates uue veejoa Charliele näkku. "Ära unista," naeris Peter ja jooksis siis nii kiirelt kui tema tilkuv koolivorm võimaldas, mööda koridori edasi.

"Käi persse," sisistas Tristan tigedalt. Aga ta ei teinud enam midagi, vaid korjas oma koti üles ja kuivatas enda riided ja juuksed, ning koti ka, ning ikka tigedalt ja kõigile nähvates, kes tema teele jäid, suundus ta puhketuppa, et oma asju nii palju päästa, kui sai. Aga tema joonistused. Kõik, mis selles plokis olid. Hea, et Tristan veel nutma ei hakanud. Tema joonistused olid talle väga tähtsad ju. Kurat küll nad oma veesõjaga.

Charlie raputas pead, kui ta külma veega jälle pihta sai ja rebis pilgu lõpuks tüdruku rindadelt, mis tegelikult juba ammu ta vaateväljast kadunud olid "uh?" küsis ta juhmi näoga, kuid kogus ennast kiiresti ja röögatas, naerdes "SA VEEL MAKSAD SELLE EEST, PETE!!!" ja tormas kutile täie hooga järele, veejugasid järjest semu selja pihta saates. Osad läksid pihta, osad... not so much. Üsna palju süütuid kõrvalseisjaid said selles veekeerises üsna märjaks, see oli muidugi nii naljakas, kuidas osad vihaseks said ja järele karjusid neile ja osad naerma hakkasid ja samamoodi osa võtsid sõjast. Lõpuks oli koridoris rohkemgi tilkuvaid inimesi, kui crazypuffid. "YAAAAARGHHHH!!!!" hüüdis Charlie ja hüppas sõbrale selga, elu eest libedate tilkuvate rüüde tõttu libedale maandumispinnale klammerdudes ja suunas siis võlukepi veejoaga otse sõbra pähe. HUUUUUU, jeaaa, sellega ta ei arvanud, et ta sellega ennast ka külma veega üle kastab. "Merlin, külm on" pomises ta, hambad kergelt plagisedes, ikka veel koaalana sõbral seljas olles. Uuuu, mõned inimesed olid vaatama jäänud neid. Ta sosistas Pete'ile kõrva "Teeks veel siin mõned märjaks? Nad tunduvad liiga kuivadena mulle tundub."

"Mina ei maksa midagi!" kisendas Peter kui sõbra eest ära tormas ja üritas tema rünnakute eest eemale põigata ning aeg-ajalt külma veejuga seljataha saatis. Lossi koridorid juba tilkusid veest, aga veel ei lõppenud nende nali. Juba oli Charlie tal seljas. "Takkijas selline!" naeris Pete. "Fuzzwald, rünnakule!" karjus Peter läbi vee, kui Charlie talle vett pähe lasi. Oli küll külm jah. "Fuzzwaldile meeldib külm," märkis Pete ning silmitses siis inimesi, kes neid vaatasid. "Ultimate Aquamenti!" hüüdis Peter ja pritsis märjaks nii paljusid, kui ta sai,keset koridori keerutades, Charlie tal ikka seljas.

"Oh shit" pomises Charles, Peterist ühe käega kõvemini kinni hoides. Libe oli! ta oleks võinud ju alla kukkuda. Lõpuks julges ta ka siiski ühe käega lahti lasta Peteri kaela ümbert ja suunas enda võlukepi ka publiku poole, kes üsna kiiresti laiali vajuma hakkasid. Ei tea, miks küll? Teiste märgade kasside hulgas tundis Chuck ära ka Elizabethi. Huvitav, kas tema raamatud said ka nüüd märjaks, käis poisi peast läbi. Waitwhat? Kust ta selle raamatute teema üldse endale pähe sai? "VIKERKAAAAAAAAAAAR!!" karjus tema hoopiski, tehes ühe ilusa suure kaare, mis tänu Peteri keerutamisele küll siukseks... spiraali moodi asjanduseks sai ja lihtsalt maha pladises. Lõpuks lõpetas Peter siiski keerutamise. Merlin tänatud, olles ise üsna normaalselt pikka kasvu kutt oli ikka veider küll nii kõrgel olla ja keerutatud saada ja ta polnud kindel kui väga talle see tunne meeldis.

Peter naeris valjult kui rahvas laiali hakkas vajuma või siis laiali jooksma. Oleneb, mis nurga alt vaadata. "Kuule!" tuli Pete'ile järsku plaan ja ta jäi seisma, Charlie endiselt ta seljas. "Siia koridori täpselt sobiks üks vikerkaar," arvas seitsmendik ning ta mõtiskles pisut. Suurem enamus rahvast oli laiali jooksnud. Mõni veel passis seal. Mõni luuras eemalt. Terve koridor oli üle ujutatud. Whoops. Aga vikerkaart oleks sinna vaja küll. "Üks ilus vikerkaar siit koridori otsast sinna teise oleks ääretult vahva," noogutas Pete.

Chuck naeris, "Eeee.... ma teen vihma sa päikese?" See oli täiesti loogiline ju. Psh, mis see luges, et vihma ja päikest nad teha just ei saanud, alati olid ju lumos ja aquamenti olemas. "Ooooh! Või teeme värvidega?!" küsis ta erutatult. "uuh! Teeks vihmatantsu?!" pakkus ta veel ühe variandi välja ja hüppas Peteri seljast (lõpuks) maha. Huuuuh! Jalad said kohe nii märjaks, et sokid lirtsusid. Lirts-lärts, lirts-lärts! Ta kargles natuke selle märja lombi sees, nii, et vett pritsis igale poole, lõbus oli. Ja waaau, inimesigi oli veel ümberringi. Muidugi lombist kaugemal. Enamik naersid, või üritasid ennast ära kuivatada ja siis olid seal veel slytherinlased, kes kõik suuremal või vähemal määral neile hukkamõistvaid ja/või põlastavaid pilke saatsid. Ta pladistas nende juurde, kummardas siis galantselt ja tõmbas ühe tüdruku, Enya, endaga tantsima. Otse lompi. KARSUMM! ja keerutas temaga kiiresti kiiresti ringi. Järgmisena tõmbas ta ühe kuti, Cieli sealtsamast lompi tantsima. Tema veidrast käitumisest hoolimata oli ta väga tugev "Mis te mossitate siin" naeris ta ja ühendas kahe slytherinlase käed, et nad tantsima hakkasid "Tantsime vihma välja!!!" Tjeaaah, ega ta ise ka ei teadnud, mis talle sisse läinud oli, et ta niimoodi väägadi veidras tujus oli. Ikka juhtus vahest. Ja tal oli hea tuju. Ja lõbus oli ju.

Enya oli tõepoolest üks neist slytherinlastest, kes puhtas õuduses vaatas, mida need kaks hufflepufflast seal koridorides korraldasid. Tema isiklikult oleks tahtnud sealt kuidagi mööda saada, kuid igalpool oli absoluutselt veega kaetud ning ilmselt ei oleks ta neist ka väga kuivalt mööda pääsenud. Kuni üks neist äkitselt üldse tema ette ilmus ja siis veel kaasa tiris. What the..? Ah! Ta ei jõudnud veel midagi tehagi, kui ta juba kusagile edasi keerutati ning siis hetkeks seisma jäeti. Järgmisel hetkel ilmus tema juurde neidies majakaaslane, kellele ta ainult korra pilgu heitis. "Kuradi hufflepuff," urises ta. Surma tahtis saada või?!

Ciel jälgis mäkrasid põlastusega. Matsid! Täielikud tahumatud matsid, kes mängivad kooli koridoris veega. Halb vaadata! Ciel oli võrdlemisi kuiv võrreldes teistega. Ta oli end ära kuivatanud, kui ta korra märjaks sai nüüd hoidis veest eemale, seda kuniks see liiga aktiivne mäger ta endaga kaasa tiris ja lompi seisma jättis. Slytherinlane tundis, kuidas vesi tema kingadest läbi tungis ja ta sokid märjaks tegi. "Tahumatu mäger!" käratas Ciel ja haaras oma võlukepi. Ta surus Charlie vastu seina ning torkas oma võlukepi talle kurgu alla, samal ajal kui tema teine käsi mägra kõri poos. "Mina teie idiootsetes lapsemängudes osaleda ei kavatse!" sisises Ciel vihaselt kui siis huffi kõri lahti lasi. Ta astus veidi eemale, sihtis endiselt kollast võlukepiga ning saatis ta poole lausumata Tarantallegra loitsu. Ciel muigas rahulolevalt, kui mäger tantsima hakkas. Tantsigu nüüd oma lolli vihmatantsu nii, et jalgadest veri väljas! Ciel astus laiaõlgselt lombist taas välja ning asus oma jalgu kuivatama. Milline matslik käitumine mäkrade poolt! Aga mida sa segaverelistelt ootad eks ole.

Huvitav, mis neil slytherinlastel häda on, et lõbutseda ei oska. Kui ta kõripidi vasta seina surutud oli, saatis ta kiiresti ühe pilgu semu poole, aaga juba oligi kõik. Kui ta lahti lasti, hõõrus ta kergelt enda kaela. Ow, valus oli ja turtsatas "Kes sinu võlukepi sõlme sidunud on, et lõbutseda ei mõista-oauuuu!" ookei, nüüd oli tal rohkemgi kui tavaliselt tegemist sellega, et jalul püsida, kui needsamad jalad järsku metsikult kontrollimatult tantsima hakkasid. "WHOOOOO!!!!" juubeldas ta siis "THAT's what I'm talking about!!" naeris Charles. Nüüd võiks veel vihma ka sadama hakata. See oli ikka TÕELINE vihmatants. Puhuti muutus ta ilme küll veidi tõsisemaks, kui jalad ähvardasid ta põrandale paisata, aga üllataval kombel suutis ta tähelepanu hoida. Päris naljakas vaatepilt võis ta küll muidugi olla. Naeru oli küll igalt poolt kuulda ja eks ta ise ka naeris. See oli ikka päris sobilik loits.

"Päikese!" lõid Pete silmad särama ja ta oli selle mõttega väga päri ja ka kõigi järgmiste mõtetega, millega Charlie lagedale tuli. Tema geniaalne sõber ikka oskas asju välja mõelda! "Vihmatants," naeris Peter ning paterdas rõõmsalt lombis. "Aga meil niigi on siin juba märg," arvas ta. Kutt viis pilgu laele. Ei, aga vihma võiks ka ikkagi sadada. Sooja mõnusat vihma. Ta pritsis lombis paterdades nende publikut märjaks. Naljakas oli see, et kuigi osad eemale jooksid, kogunes neile pealtvaatajaid tublisti juurde. Kõik ilmselt tahtsid ikka näha, et mida need mägrad korraldavad seal. Aga siis läks asi tõsiseks ja Ciel tormas Charliele kallale ning Peter sihtis ussi hetke oma võlukepiga, et sõber päästa, näis, aga, et Ciel astus ise eemale ja siiski osales selles vihmatantsuplaanis! "Ja mina veel mõtlesin, et ussid nalja üldse ei mõista," naeris Pete kui tema sõber seal hullunult tantsima hakkas. Hufflepufflane naeris nii, et kõhulihased valutasid. "Sedasi siin hakkabki sadama. Vähemalt seini, kuni sa nii jätkad," naeris Pete selle asemel, et sõpra päästa.

Uupsti! Ja lendaski pikali, ise täiesti metsikult naerdes, pisarad voolasid lausa mööda kuti põski alla. Issand kui märg oli olla. Aga ta jalad otseloomulikult ei lõpetanud tantsimist ja siplesid seal. Kuidas ta küll teistena paistma peaks. Nagu kilpkonn. "Hahahahaha, Hei, Pete!" ta siputas nüüd kätega ka "Ma olen kilpkonn!!!" ja naeris nii, kuni juba paaniliselt õhku ahmis. Appi, nüüd oleks küll tore ühe kuuma duši all käia. Hahaha, kes mõtleb duši alla minekust, kui ta läbimärg on. See mõte ajas teda uuesti naerma, kuni tal kõht valutas, pisarad voolasid ja juba tõsine õhupuuduse case tekkima hakkas.

Pete ka juba niigi lämbus oma naerus kätte ja nüüd Charlie veel mängis seal kilpkonna ka. Peter naeris kõht kõveras, nüüd ta saab küll terasest kõhulihased omale. "Sa oled hull mees," naeris Pete. Kuidagi moodi suutis ta end nii palju kokku võtta, et sõbra sellest loitsust vabastas. Naer oli terviseks ja näis, et nii nemad kui kõik nende pealtvaatajad pakatavad nüüd tervisest, sest nalja sai seal küll kui palju.

Oehh, milline kergendus, kui ta jalad siplemise lõpetasid. Tal oli tunne, et kui nad oleks veel kaua sipelnud, oleks tal jalgadesse kramp tulnud ja siis oleks kaputt ka olnud. Lõpuks ajas ta siiski ennast püsti, vesi ojadena ta juustest ja riietest tilkumas ning kummardas, võluvalt naeratades: "Ma tänan, ma tänan. Kahjuks siiski vihma ei tulnud, ehk mõni teine kord," ja astus siis sõbra juurde. "Kuhu siis päike jäi?" küsis ta laialt naeratades. Võeh, märjad juuksed olid kõik silmas ja värki. Kutt lõdises natuke ning tagant mingit sebimist nähes, mis ainult õpetajate saabumist tähendada võis, võttis ta Peteri käest, kummardas siis veelkorra kiiresti publikule: "Me täname, aga me lähme nüüd. Duši alla. Kuidagi ebamugavalt kuiv on olla. Tule nüüd, Fuzzles," ja solistas koos sõbraga vastassuunas ning, kui nad juba rahvasummast väljas olid ja kuiva maa peal, pistis jooksu. Tal polnud mingeid plaane õpside eest põgeneda ja mitte vastutust võtta, ei, kus sa sellega. Aga tal olid veepommid ju kuuenda korruse treppide juures, mis tulid ka ju alla visata, et näha, kui kõva plärts tuleb. Kõik ju puhtalt hariduslikel eesmärkidel. SIIS võisid nad õpetajatele vahele jääda.

Peter itsitas ikka veel. "No ma hakkasin seda päikest siia kutsuma, aga su vihmatantsul oli maagiline jõud, mis vihma asemel kõik hoopis naerma pani, nii minu kui Fuzzwaldi, seega ma olin üsna hõivatud sellega," muigas Peter. Ta jälgis hetke nende publikut ja kui märkas, et Charlie siin viisakalt kummardab, kummardas ka tema. No jah, tuleb tänulik olla niivõrd lõbusa ja elava publiku eest. Ja siis oli professorite lähenemist tajuda, pete tõttas koos sõbraga minema. "Me jääme vahele nii või naa," arvas ta kui sõbrale järgi ruttas, Fuzzwald nende kannul.

"Ah, aga nagu nad ütlevad, et mõne naeratus on nagu päiksekiir võimidagi? Paneb terve toa särama javärki" pidi Chuck ikka kommenteerima. Kui Pete järgi jõudis, noogutas Charles ja naeris kergelt "jaap, ega nende eest ära ei jookse küll. Nad võivad neetult kiired olla, kui nad tahavad. Aga mul on muguveepommid trepi peal ootamas ja ma tahan teada, kui kiiresti üks veepomm alla kukub." naeris Charlie, treppidest üles rutates, kui nad lõpuks sinnani jõudsid. "Puhthariduslikel eesmärkidel, loomulikult" lisas ta tõsiselt noogutades juurde. Pommideni jõudnud, küsis Charlie laialt naeratades "Nägid kõike seda naispublikut, mis meil oli? Ja pooled olid märjaks saanud." ta jätkas unistaval toonil "Tead, ma pole kunagi varem vist koolivormi niimoodi hinnanud. Kes oleks teadnud, et pluusid märjaks saades nii keha ligi liibuvad ja kergelt läbi paistma hakkavad?" Ta oli ikka veel unistava näoga, kui ühe veega täidetud palli kätte võttis ja üle käsipuu kummardus, et seda lahti lasta. (as in ta hoidis seda kinni veel)

"Jah, mõne inimese naeratus paneb tõesti terve toa särama," naeratas peter, aga Tristan ei olnud naeratanud. Oh ei. Ta oli hoopis vihaseks saanud ja Pete'i koguni löönud. Ei tulnud päikesekiirt koos temaga seekord. Pete ruttas Charlie'le järgi, treppidest üles. "Muguveepommid?" küsis ta muiates. Nad õega ikka olid nendega kunagi mänginud, nii, et ta teadis väga hästi, mis need olid. "Hariduslikud eesmärgid muidugi, Kogu veesõda on hariduse ja tervise eesmärgil," noogutas Pete sõbra jutule kaasa ja oleks äärepealt treppidele kõhuli lennanud. Õnneks jõudsid nad juba üles ja seitsmendik ei pidanud enam treppidest üles jooksmisele keskenduma. "Naispublikut?" imestas Peter. "Ahsoo, eks nad muidugi olid märjaks saanud, kui me seal kolmekesi sedasi vett igas ilmakaares lennutasime," naeratas nooruk, taibates hiljem alles, et ta vist oleks pidanud naiste rindu kommenteerima või miskit. Vähemalt neist unistas tema sõber. Aga Peter ei näinud ühtki rinda ega läbipaistvat pluusi seal. Ja ei tahtnudki näha, ta oleks tahtnud näha Tristanit hoopis. Kui nüüd mõelda Tristanist alasti ja läbimärjana, vat siis võis küll unistama jääda. Pete raputas oma pead ja tuli sellest maailmast välja. "Jah, näed, mis me juba selle väikse ekspeditsiooniga õppinud oleme," muigas huffpelpufflane ning kummardus üle trepiääre, et samuti alla vaadata. "Kas sa kavatsed selle täitsa alla kukutada?" küsis Pete sõbralt, kui ta hindavalt alla vaatas.