Charlie ei pannud Peteri kommenteerimatust tähelegi. Ta oli hoopis juba väga kaugele enda mõtetega jõudnud. In fact, isegi veepomm, mida ta käes hoidis hakkas üha rohkem rinna moodi tunduma, ja ega väga puudu ei jäänud, et tal kerge boner tekkima hakanud oleks. Peteri küsimuse peale võpatas ta siiski enda unistustest välja "Eh? Ahjaa, ikka, jaa. Ma lihtsalt loodan, et seal all mingit pisikest hufflast ringi ei sibli..." Ta piidles seda väikest esimese korruse lapikest, mis ülevalt alla paistis. Vähemalt ta arvas, et see teoreetiliselt võiks olla esimese korruse lapike. "Äkki peaks hoiatuse karjuma?" küsis ta sõbralt. "Aga siis oleksid õpsid ka tõenäoliselt kohe siin meie kisa peale ja niikuinii see sinna alla ei kostu..." jätkas ta siis. Dilemma missugune.

Peter vaatas samuti sinna alla, kus hetkel vähemalt kedagi liikumas ei paistnud. Aga see oli nii kaugel, et ei saanud täiesti kindel ka olla. "Ah.. Mis sest hoiatusest," arvas Peter, see alla nagunii ei kostuks. Ja kui ka kostuks, ei saaks aru, mida hüüti. Pigem meelitaks see professoreid aina enam kohale. "Aga kui sa viskad, siis vaata, et sa viskad selle nii, et see treppidele ei maanduks, kui need liikuma hakkavad," õpetas Peter. "Ja vaata, et sa kähku teed, professorid võivad iga hetk siia jõuda," muigas Peter. Nad võiks enne ikka paar plärtsu alla visata, kui vahele jäävad.

Charlie turtsatas vaikselt "Hea küll, here goes nothing!" ja lasi veepommil kukkuda ning jäi siis õhinal üle käsipuu kummardudes ja pommi teekonda jälgides. Läks ikka päris kaua enne, kui plärtsatust kuulda oli. Mingeid karjeid kuulda ei olnud, nii, et võis loota, et keegi ei saanud pihta. Ta pööras enda naeratava näo Peteri poole "Sinu kord" ja võttis ise ka ühe veepommi veel kätte. Siuke mõnus pehme oli käes. Bouncy. "Nooh?" küsis ta siis Peteri käest, kui too enda oma veel alla visanud polnud "Ootad, et mõni tore tiiger palli alla satuks?" küsis ta poisilt. No mine tea, äkki tiigrid söövad Fuzzwaldi ära või idagi ja siis peab Peter Fuzzlesit ju kaitsma.

Pete naeris kergelt ning võttis nüüd ka endale ühe veepommi, et see alla kukutada. Ta jäi hetkeks seda vetruvat, pehmet ja veidi märga asjandust silmitsema. Seal sees oli täiesti oma maailm. Ja kui nad selle alla viskavad, siis on suur pauk ja maailm muutub uueks maailmaks ja saab kokku teise maailmaga. Peter kadus oma mõtetesse mõneks hetkeks, kuni Charlie ta tagasi pärismaailma kutsus. "Mhh? Ah jaa," muigas Pete ning kummardus taas üle käsipuu alla vaatama. Kedagi hetkel näha polnud. "Ja kui tiiger pihta saab, siis on märg kiisu," itsitas Pete ning kukutas enda veepommi alla. Kostus plärtsatus ja Peter naeris taas valjult. Miks veega mängimine nii vahva oli?

Charles turtsatas "Niiiiice kitty" seejärel viskas ta enda pommi jälle plärtsuga alla, aga ta oli juba liiga õhinasse läinud sellest ja veepomm lendas esimese korruse asemel viiendale korrusele ning maandus ühele liikuvale trepile, kus nende kullakallis koolivanem ja järjekordne slytherinlane mööda läks. Pall maandus täpselt tüdruku jalge ette, tõenäoliselt tolle kingad ja sukad-sokid märjaks tehes. Poisi silmad läksid pärani "Oi-oi", kui Annabel üles vaatas, siis poiss vaatas talle mittemidagiütlevalt otsa "Küll täna sajab alles palju vett maha. Alguses oli vihm, nüüd on juba pommid" hõikas ta tüdrukule alla ning vangutas pead, nagu oleks see kõige iseenesestmõistetav asi maailmas, et veepomme alla sadas. Otseloomulikult ju.

Charles tegi enda parima nunnu mul-on-nii-kahju-ja-ma-enam-ei-tee näo pähe, kui Annabel nendega pahandama hakkas ja tõstis pilgu täpselt selleks hetkeks, et näha, kuidas õpetajad mööda koridori nende poole jõudma hakkasid ja Annabeli lammutustööd tegemas nägid. Selleks, et kuulda, mida Bella räägib, olid nad siiski veel liiga kaugel, kuna tüdruk rääkis siiski normaalse häälega, mitte ei karjunud. Veel oli päris nähtav ka see, kuidas tüdruk kuti kaelast kinni hoidis ähvardava moega. Charlie manas näole veel päris usutava kergelt hirmunud näo. Õpetajatele jäi igatahes küll päris huvitav mulje asjast, sest mõlemad kiirustasid pahaste pilkudega õpilaste poole "Preili Abernathy!" hüüdis üks neist šokeeritult "Härra Daughertyst ja härra Winthropist võiks küll sellist käitumist oodata, aga teie! Koristage kohe see laga ära!" ta pöördus siis vihaselt Peteri ja Charles'i poole "Aga ärge arvakegi, et teie kahekesi pääsenud olete. Teie peate ära koristama selle järve, mis te sinna koridori tegite. Lisaks jääte mõlemad pärast tunde. Arusaadav?" Charles noogutas kohe, seesama alandlik ja nunnu nägu peas, silmad maas.

Kui veepomm, mille Charlie lahti lasi nende koolivanema, ja just nimelt Slytherini koolivanema jalge ette kukkus, tõmbus Pete trepirinnatisest eemale, et ise mitte vahele jääda. Tegemist oli siiski ühe õelaima ussiga, keda Pete teadis ja tema meelest polnud Annabel üldse inimene, kes huumorit mõistaks. Seega ei tahtnud ta ka tüdrukule vahele jääda, aga Charlie ei saanud ju teisiti, kui ikka pidi paar kommentaari asjale juurde lisama. Peter oleks parema meelega professorite raevu tunda tahtnud, kui Annabeli oma. Isegi Fuzzwald arvas, et Annabel polnud normaalne. Ning juba oligi koolivanem nende juures ja kohe Charlie kõri kallal. "Tegelikult..." hakkas Pete ütlema koolivanema jutu vahele, aga ta ei saanud suurt midagi öelda, sest Annabel juba lõhkus nende veepommid ja käskis neil ilma võlukunstita koristama hakkama. Ta tahtis öelda, et see kõik oli neil hariduslikel eesmärkidel ja Annabel sai üleüldsegi kogemata märjaks ja teiste kõride kallal pole ka viisakas olla, aga kõik need jäidki vaid mõteteks. Juba olid seal professorid, kes hoopis Annabeliga õiendama hakkasid ja Pete oli täiesti segaduses juba. Küll aga ohkas ta kergendatult, kui õpetajad neil vett ilma võlukunstita koristada ei käskinud ja Annabel minekut tegema hakkas. Ta võttis lepplikult määratud karistuse vastu ja hakkas juba treppidele suunduma, et oma karistust kandma asuda, kui ta järsku arusaamatult naerma puhkes ja tundis, nagu keegi kõdistaks teda. Oli ilmselge, et Annabeli käsi... Või siis antud hetkel võlukepp, oli mängus. Aga katsu sa seda välja öelda.
Professorid pöördusid maruvihastena ümber: "Kas miski tundub teile naljakas?!" küsis üks neist kurjana.
Peter raputas pead, aga naeris endiselt edasi, suutmata isegi normaalseid sõnu vormida. Ta haaras mõlema käega enda ümbert kinni ja lihtsalt läkerdas naerda, silmist pisarad voolamas. "See..." pomises Pete läbi naeru. "Ei.." naeris kutt arusaamatult.
Professorite näod värvusid vihast tulipunaseks. "Te koristate terve oma laga ilma võlukunsti abita ära ja jääte nädalaks peale tunde. Ma ei taha teie suust enam ühtegi piuksu kuulda!" käskis professor, aga vaesed hufflased polnud võimelised naeru lõpetama. Peter toetas oma vasaku käe Charlie õlale ja naeris ikka edasi, silmist pisarad voolamas, Charlie vajus mööda seina põrandale istuma, Pete kohe tema järele. Viimane sai vaevu hingata juba. "Lõpetage, kohe!" käskis keegi professoritest, aga mägrad ei lõpetanud naeru. "Te kirjutate kumbki neli jalga pika essee, miks peab professoritesse austusega suhtuma ja miks ei ole veega mängimine Sigatüüka koridorides kohane!" lisas professor neile uusi karistusi. "Võtke end kokku ja asuge koristama, seal järves pole võimalik liikuda!" lisas naine veel ning lahkus siis koos teiste professoritega.
Pete ahmis naeru vahelt õhku, nii palju kui ta sai. Jeah, Annabel oli õel. Naer o l i terviseks, aga praegu oli Peteril küll tunne, et sellesse tervisesse ta lämbub.

Charlie jah, nagu juba öeldud vajus suurest naerust põrandale, ise ainult kõõksudes, pisarad alla voolamas. Hapnikust polnud enam kusagil haisugi ja õhu ahmimine seda ka nagu enam juurde ei toonud. Tal hakkas pea ringi käima ja ta hakkas kergelt paanikasse sattuma niimoodi ja kuidas ta ennast maha rahustada üritas, aga see ei õnnestunud. Tal hakkas kohe tõsiselt hirm, kuni talle meelde tuli, et ta ju tegelikult ei kartnud üldse kõdi. Niisiis oli ta täiesti asjatult naernud. Poiss jäi lihtsalt vait, ning täiesti surmtõsise näoga suunas võlukepi enda sõbrale, kes seal vaikselt vist juba surmakrampides nähtavasti oli ning lausus "Finite incatatem" ning tegi sedasama ka endaga, sest see kõditunne polnud siiski just kuigi meeldiv. "Kõik korras, semu?" küsis ta siis Peterilt. Peter oli ju teada-tuntud kõdikartja. Võinoh. Tema teadis ja tundis, et Pete kõdi kartis paaniliselt. Vaeseke. Tal hakkas kahju lausa sõbrast. Fuzzwald oli ka raudselt seal vahepeal juba paanikasse sattunud.

Pete ahmis õhku, nagu oleks see ta viimane kopsutäis õhku üldse selles ilmas nii pea, kui Charlie temalt loitsu maha oli võtnud. ÕHK! Ta sai hingata ega naernud enam! Nooruk oigas vaikselt valust ning ahmis jälle õhku. Lõug oli krampis ja valutas, põsed valutasid, kõhulihased valutasid, kopsud valutasid, kurk oli ka valus vist. Kes see loll oli, kes ütles, et naer on terviseks? Nii kuradi valus oli ju! "Mkmm," mõmises Pete vastuseks ja isegi see mõmin oli katkendlik, sest ta ahmis ikka veel seda magusat õhku, mis alles mõni hetk tagasi nii kättesaamatu oli. "Nüüd.. Ma.. Tean... Kuidas... Kedagi... Piinata... Kui... Peaks... Vajadust... Olema..." kogeles Peter. Mitte, et ta eriline inimesepiinaja oleks, aga lihtsalt hea asi mida teada. Sa ei pidanud inimest puruks lõikama, et talle piina valmistada. Naer oli ühtaegu lõbus ja samas kohutav asi. Õpetajate karistused ja kurjad pilgud polnud ja nii jubedad, kui see itsitamine ja hapnikupuuduses väänlemine.

Charlie kortsutas veidi murelikult kulme, nihkus siis sõbrale lähemale ja tegi talle kalli. Niimoodi peaks ju lihtsam olema maha rahuneda. "Shh... Kõik on korras nüüd" pomises ra rahustavalt ja silitas sõbra selga. Vaeseke... Charles vaatas korraks nende ümber ringi. Nad polnud enda järveni veel jõudnudki. Äkki ta peaks kellegi kutsuma võimidagi? Kes teab, äkki on mingid järelmõjud ka siukesel pikaajalisel naermisel? Ta oli täitsa segaduses. Ja kedagi, kellelt küsida, polnud ka läheduses. Mingid lollakad slytherini ussid, ausõna. Ei suuda kohe rahulikult reageerida, eksole. Kohe pidid kallale tormama. See oli ju õnnetus olnud! Ega ta ei tahtnud Annabelile seda pommi jalge ette visata. Isegi läks õnneks, et too pähe seda endale ei saanud. Sellepärast ei pidanud Peterit, kes täiesti süütu oli poolsurnuks needma.

Pete põimis oma käed ümber sõbra ning sulges silmad, püüdes õhku kopsudesse ahmida. Õõh, Charlie rüü oli märg, aga hetkel ei teinud Peter sellest eriti välja, sest kalli tahtis ta saada selle kõige piinlemise eest ja iegi kui see oli märg kalli, oli see ikkagi kalli. Vaevalt ta sellest mingit püsivat kahjustust saab. Naeruisu oli küll vist pikemaks ajaks läinud. Kes oleks võinud uskuda, et kõdiloits tegelikult nii hirmus on? Peagi sai Peter oma hingamise enam-vähem korda ning tõmbus semust eemale. "Tahaks süüa," teatas ta hoopiski. Aga ei, nad peavad oma vett koristama minema ja siis veel pealetunde istumas käima hakkama. Aga oma tegude eest tuli vastust kanda, ka siis kui karistus ebaõiglasena näis.

Pete oli ise täpselt sama märg, aga ta nägi nii šokis välja, et Charlie pidi ju Peterit lohutama. Sõbra teaadaande peale mõtles Charles natuke "No... põhimõtteliselt me võime ju koristama minna ja Curry kutsuda, et ta meile natuke süüa tooks? Ma arvan, et tal poleks selle vastu midagi. Sest õhtusöögile me vist niikuinii ei jõua..." Ta tõusis püsti ja aitas Pete'i samuti jalgadele. "See kõik oleks palju lõbusam olnud, kui kõik kallale poleks tulnud" porises ta natuke. Ta sai vist kõigilt peksa tal oli tunne. Võinoh, mitte peksa, aga kõik üritasid talle mingit needust võimidagi peale panna. Ja nüüd tal oli väga märg olla. Ja must. Kõik see tolm, mis põrandal olnud oli, oli ta märja rüü külge vist kleepunud. Väkk. "Ma tahaks hoopis duši alla" pomises poiss, enda rüü seisukorda nähes. "Koos riietega"

Pete tõusis Charlie abiga ning noogutas talle. "Mõne majahaldja võiks kutsuda küll," noogutas ta, sest kõht oli hirmus tühi ja õhtusöögile nad ilmselt tõesti ei jõua. "Inimesed siin koolimajas lihtsalt ei mõista head huumorit," sõnas Pete mõtlikult ning kohendas veidi oma tolmust, märga ja üleüldse räpast rüüd. Õõh, rõve. "Ja nad pole eriti osavõtlikud, kõik tahavad koguaeg kallale tulla. Ma arvan, et nende päevades on liiga vähe kallistusi," seletas hufflepufflane ning viis pilgu oma majakaaslasele. "Ma tahaks riideid vahetada, pesema minna, teed ja süüa. Vat, mis ma kõik tahaks selle kõige peale," ohkas ta. "Lihtsam oleks riided vist lihtsalt kuivaks ja puhtaks loitsida," lisas ta siis mõtlikult. Vähemalt said Sigatüüka vanad ja kulunud põrandad veidi vett näha.