Kell on löömas kaksteist. Varsti peaks kõik õpilased puhketuppa naasema. Fuckit, reeglid ju ongi selleks, et neid rikkuda, või ei? Aaron oli pärinud enda vanemalt võime ennast muuta, täiesti probleemideta sealhulgas. Mananud endale õlgadeni ulatuvad juuksed, ja need seljärel patsi pannud liikus noormees hiirvaikselt mööda lõputuna näivaid koridore. Ta kandis nahkmantlit, mis õrnalt mööda maad lohisedes jättis mulje, et keegi justkui lohistaks jalga.
Kõndinud juba mõne minuti, märkas ta, et eemalt paistab valgus, mis tuleks nagu võlukepi otsast. "Nox," lausus ta, et kustutada enese valgusvihk. Vaikusesse jäi ta ootama kuni keegi tema vaatevälja jõuaks.

OT. Venna:)

Tristan tõepoolest oli teel puhketuppa ning see pimedus ning kitsad seinad heidutasid teda. Poiss liikus üsna kiirete sammudega ning oli valgust nii palju tekitanud, kui tema võlukepp vähegi välja andis. Ta pilk liikus seinalt seinale, justkui kartes, et need nüüd kokku vajuvad. Nooruk ei märganudki, et eespool keegi seisis, enne, kui tema silmanurka midagi ilmus ja ta võpatas. Tristan suunas koheselt võlukepi võõra poole. "Mida sina siin teed? Väljasoleku aeg saab kohe läbi," ütles Tristan kulmu kortsutades. Juuksed ja mantel ei muutnud asjaolu, et kutil tema noorema venna nägu oli.

"Ma..Ma tulin jalutama," ütles Aaron kohmetult, nähes, et tulijaks on tema vend, Tristan. Ta silmitses oma venda ning küsis siis vaikselt:"Sul näis kiire olevat, kuhu sa liigud?" seejärel muutis ta enda juuksevärvi, ning nägu, et ta võimalikult palju oma vennale sarnaneks. Muutmisprotsess võis tunduda valulik, nägu oleks justkui plastiliinist, see venib, ning muudab sinu näojooni üpris teravalt. Vaikuses võis kuulda naerupahvakat.

Tristan kortsutas õrnalt kulmu, kui Aaron kohmetus. Samas, Aaron oli alati kuidagi... muutunud, kui Tristanit nägi. "Ma lähen puhketuppa, ja seda peaksid ka sina tegema. Kui mõni prefekt või koolivanem tuleb, on sul jamad, ja seda pole Slytherinile vaja." Mitte, et Tristan ise vähe reegleid rikkunud oleks, aga Aaron oli tema pisivenna ja tema eest pidi hoolitsema, tahab Tris seda või ei. Tristan silmitses venna muundunud nägu ning tema suunurk tuksatas õrnalt. "Ole nüüd normaalne, sulle sobib sinu nägu palju rohkem."

"Miks, kas kardad enese nägu?" turtsatas Aaron naerma. Tema vend oli vist tõepoolest ainuke inimene kellega ta võis naeratada ning lihtsalt olla, ilma, et teda mõnitataks. Alatasa kui Tris oli suuremas seltskonnas, hoidis noormees end tagasi. Tristan oli alati siis kuidagi teistmoodi, kuidagi edev.
"Minu jaoks pole probleem end varjata, vennas. Ma tõepoolest ei taha tuppa naaseda, seal on hetkel liialt inimesi, mulle ei meeldi grupid," lausus kutt pärast naeru taaskord tõsiseks muutudes.

"Ma ütlesin, sulle sobib sinu nägu rohkem." Tristan muigas pisut ning valgustas Aaroni üle. Keep seljas ja puha. "Kas sa kavatsed välja minna?" Tristan oli Aaroniga võrreldes üsna tavaliselt riides. Ehk siis jah koolivormi püksid ja triiksärk ja vest ja lips. Nagu kord ja kohus. Tristan silmitses Aaronit tähelepanelikult, pilk huulil olevast muigest hoolimata tõsine. Ta polnud ka Aaroni juuresolekul täielikult tema ise. Tore tema.

"Arvatavasti, jah," lausus noormees, sel ajal kui ta nägu muutus endiseks ja juuksed taaskord õlgadeni langesid. Nende laine meenutas veidikene shampoonireklaami kus neiud oma juukseid viskavad, nii siidjad, nii pehmed, nii õhulised. "Ei, tahtsin lihtsalt veidi.. jalutada ning mõnd uut loitsu proovida," nentis noormees südamlikult

Tristan jälgis, kuidas kuti nägu tagasi muutus. Mõnes mõttes oli ta isegi kade. Sest ta oleks ka tahtnud ennast muuta, aga samas talle meeldis tema välimus ning ta oli sellega rahul. Ja kuni ta ka Peterile meeldib, on kõik veel eriti korras. "Pead sa siis ilmtingimata minema? Slytherinil pole vaja punktide kaotust ja sa tead seda." Ja need koolivanemad ja prefektid teadsid kõiki nägupidi ja see tähendas, et kui Aaron ennast ka muudab, tajuvad nad ära, et asi pole õige.

Aaron ohkas ning viskas enese juuksed kõik vasakule õlale."Jah, mulle ei meeldi puhketuba, seal on liialt inimesi," pressis noormees läbi hammaste. Ta tõepoolest ei tahtnud inimestele rääkida enese nõrkustest, sest see oleks nagu kahevõitluses kepi ära viskamine, lihtsalt kindel kaotus.

Tristan ohkas sügavalt ning noogutas siis. Tema ju ometi teadis, et Aaronile ei meeldinud seltskond. Ta oli siiski tema vend, ja isegi, kui ta polnud alati kõige tähelepanelikum, sai ta sellest aru. Ja nad olid rääkinud ka. "Ma tulen sinuga kaasa, tohib?" Tristan lisas selle tohib küsimuse rohkem moe pärast, sest ta oleks nagunii kaasa läinud. Võib ju natukene aega enda pisivennale ka pühendada.

Aaronit ei üllatanud, et Tristan kaasa tahtis tulla. Ta justkui tundis seda hetke ette. Väikevend ja Suurem vend, kvaliteetaeg vendade vahel? Ma ei usu. Tõepoolest ei usu. "No...okei," nõustus Aaron ja hakkas mööda koridori edasi kõndima. "Ära maha jää!"

Tristan muigas pisut ja järgnes käsi taskutesse lükates Aaronile. "Ja mispärast ma maha peaksin jääma?" küsi Tristan ilusasti Aaroni kõrval kõndides. Olgu, ta pisivenna oli pikem kui tema ja kõndis ehk ka kiiremini, aga Tristan oli juba Peteri sammuga harjunud, ning nemad kaks olid ju umbes sama pikad. Aaron ja Peter, that is.

"Mul on kiire tempo," lausus Aaron rahulikult,"ning lisaks sellele on mul ka pikad jalad." Üsna varsti jõudsid noormehed väljapääsuni lossist. Ta oli harjunud lahkuma sealt üksi, niiviisi teadis ta täpselt kuidas on ohtlik ning kuidas ohutu lossist lahkuda. Seekord olid nad kahekesi. Kuradi vend. "Kas sa tahad vahele jääda, ning majapunkte kaotada?" küsis Aaron veidike teravalt. Majapunktid, heh, ma olen lossist väljas käinud alates kolmandast klassist. Senini pole ma vahele jäänud, punkte pole ma kaotanud, ent siiski ainuke millest vend hoolib on majapunktid. Isekas on ta. Tõepoolest on, mõtles Aaron enese mõtteid.

Tristan turtsatas vaikselt aga ei kommenteerinud seda teemat. Ta oli piiisavalt harjunud. "Kas sa tõesti arvad, et see on mul esimene kord lossist välja minna?" küsis Tristan kahtlevat pilku Aaronile saates. Ja tema oli enamasti kahekesi välja läinud, seega jah.. Tristan kustutas oma võlukepi tule ning silmitses hetke ümbrust. Polnud kedagi seega oli täitsa ohutu välja minna. Võlukeppi hoidis poiss siiski käes, seda kergelt sõrmede vahel keerutades.

"Sind ei saa k u n a g i ette aimata, vennas. Oled alati olnud minu jaoks iidol, ent siiski samal ajal ka eriline p u s s y," lausus Aaron teravkeelselt, eriti rõhutades viimast sõna. Ta oli juba pikemat aega aimanud, et noormees ei pruugi olla just kõige sirgem noormees nende perekonnas. Jälk, rõve, vastik. Ei saanud üelda, et Aaron oleks olnud homofoob, ent neid ta ei sallinud kohe kindlasti. Parem oleks, et tema vend üks neist poleks. Olgu, tõepoolest ühel käel oleks see võrdlemisi lahe, tal oleks nii paljut küsida, kuid teiselt poolt tundub see kõik nii õõvastav ja vastik.

Noormehed liikusid vaikselt edasi ning loss jäi ainult kaugemale nende selja taha. "Miks sa kaasa tulid?" küsis noorem vend.

"Vaata kui armas see sinust on," ütles Tristan muigega. Hea rõhutus muidugi. Ta aimaski, et Aaron teadis, või vähemalt arvas, et Tristan väga sirge pole, aga Tristan tahtis seda talle ka öelda. Kui nad Peteriga kapist välja tulevad, ei ole vaja, et Aaron kusagilt koolipealt seda kuuleb. Ta sammus koos Aaroniga edasi lossist väljas ning kehitas siis õlgu küsimuse peale. "Ma tahtsin sinuga rääkida," ütles ta lihtsalt. Ta kavatseski täna talle öelda, et ta on gei.

"Millest?" turtsatas Aaron veidike enese lauset ette mõeldes naerma, "lilled ei ole väga minu teema." Kostus naerupahvak. Kutt ei naernud ju eriti kunagi, seega oli see võibolla üks haruldasi võimalusi kuulda tema helisevat naeru. Selle oli ta raudselt enese emalt pärinud, samuti oli ka Tristan, seetõttu nad naersid sarnaselt - heliliselt.
Äkitselt noormees seisatas ja pööras end venna poole vaadates tema sügavpruunidesse silmadesse. "Millest siis," tundis noormees huvi.

Tristan muigas kergelt, kui kutt ütles, et lilled pole tema teema. "Ja ma ei kavatsenudki lilledest rääkida," ütles poiss õrnalt pead kallutades. Nad olid üsna mitmeski asjas Aaroniga sarnased, aga ometi olid nad nii erinevad. "Läheks ennem kusagile?" arvas poiss. Käigupealt oleks natukene veider öelda, et hei, ma olen gei.

"Oleks imelik kui sa o l e k s sellest rääkinud," naeratas poiss, ning pööras selja tagasi lossi poole. "Sina juhatad, sest sinul on seda hetkel vaja," ütles noormees ning järgnes seljärel oma vennale.
Jah, tõepoolest oleks veider otse kõike välja üelda, aga hei, see oleks kordades lihtsam!

Ta ütlebki seda otse välja, aga mitte niimoodi kõndides. See poleks nagu vestluski. Aga Tristan juhatas Aaroni Peksja Paju poole ning võttis varsti puu läheduses istet. Mitte liiga lähedal, löögid oleks päris valusad, aga piisavalt. Täpselt natukene. Ta asetas koti enda kõrvale ja patsutas maapinda, et Aaron ka istuks.

"Kohavalik on hea," mõtles Aaron. Juhul kui talle miskit ei meeldi ning võib-olla ka jälk tundub, oleks lihtne vend paju alla lükata. Keegi ei saakski kunagi teada. Kurat, kas noormees on alati nii õel olnud? Noorem vend istus maha ja pööras pea viltu. "Noh?"

Ega nad nii lähedal ka ei istunud. Tristanit pikali lükates ei saavutaks ta midagi. Tristan köhatas pisut, silmitses hetke julgust kogudes maapinda ja vaatas siis Aaronile otsa. "Ma olen gei." Tristan hammustas õrnalt huulde. "Ja ma loodan, et sa ei mõista mind hukka selle eest.."

Aaroni õrn naeratus kadus nagu tina tuhka. Tema pilk ängistus, ning silmad tõmbasid kissi. Tema muidu kaunid huuled muutusid kriipsjaks ning ta vaatas vennale surnu pilguga otsa. "Sa oled mis?"

"Gei. Ma eeldan, et sa tead, mida see sõna tähendab." Tristan turtsatas kergelt ja raputas oma pead, kui õrnalt sõrmedega läbi juuste tõmbas. "Muidugi sa tead.." Tristan pomises seda rohkem omaette. "Ma.. saan aru, kui sa ei taha enam minuga suhelda või midagi... aga ma ei saa valetada ka teile terve elu. Ja on parem, et sa seda otse minult kuuled, kui et kelleltki suvaliselt koolipealt."

"Ühelt poolt täitusin ma vihaga kuid samas on minus ka inimlikus," sisises Aaron. Tema näoilme muutus ning võttis nende isa näo kuju. "Ma ei räägi kellelegi, ei mitte seetõttu, et ma ei tahaks, vaid seetõttu, et mul on häbi." Tema iidol, tema ainuke iidol siin maamunal ei ole sirge. Ta on homo. Gei. Kurat. Jäle. Rõve. "See on sinu otsus, as long as sa oma londi minust eemal hoiad olen ma vast cool," pärast pausi Aaron lisas,"millest selline otsus, ning kuidas sa seda suudad, minu arust on see rõve."