Tristan kirtsutas natukene nina, kui poisi nägu nende isa omaks muutus, kuid ta ju teadis, et tegu on Aaroni, mitte tema isaga. "Mu iseloom ei ole sellest muutunud, keda ma eelistan, ma olen ikka seesama Tristan... lihtsalt nüüd sa tead mu orientatsiooni." Tristan ohkas vaikselt ning suunas pilgu jälle alla, muie kuti sõnade peale huulile ilmumas. "Ma ausalt ei ole nii haige, et ma enda venda ahistama hakkaks." Tristan suunas oma lõbustatud, kuid samas kergelt nukra pilgu tagasi Aaronile.

"Parem oleks, ma tõesti ei tahaks sind lüüa," ütles Aaron ning muuseas ta tõepoolest ei tahtnud. "Kes su H O M O - S Õ B E R, siis on. Tean talle sünnipäevaks seeliku või küünelaki viia," ütles noormees irooniliselt. Ta tõepoolest oli aina õelamaks muutumas. Kas tegu oli liialt paljude kokkujuhtumiste tagajärjega või ta tõepoolest hakkas sarnanema enda vanematele?
Noormees ju ei tahtnud musti jõude, kuid viimasel ajal ta ei ole suutnud enam vastu panna. Aaron ei teadnud ise ka kuidas ta homme ärkab ning kas tal on ikka veel sarnased prioriteedid seni domineerinutele.

Tristan kortsutas õrnalt kulmu. "Aaron, sa ei pea õel olema selle pärast," ütles ta rahulikult. Tristan oligi peres vist täiesti ainus, kes suutis oma vanemate nõudmistele vastu seista. Küllap selle pärast, et ta sai ka mõjutusi Peterilt ning see tähendas, et ta oli võimeline mõtlema palju parematele asjadele, dinosaurustele, kui tema vanemad tahtsid, et ta neid hoopis tapaks. Põhimõtteliselt. "Ja tema nimi on Peter." Sigatüükas oli palju ühenimelisi erinevates majades, seega vaevalt ta päris ära tunneb, kes neist.