Nõiajookide professor(kes tingimata ei pea olema Slytherini maja majavanem) oli klassi valmis seadnud seitsmenda klassi selle aasta esimeseks tunniks. Esimene nõiajook polnud kohe kindlasti lihtne, aga kes ikka aastat lihtsalt alustaks eks ole. Eriti seitsmendat aastat. Professor seisis klasssi ees, seljas süsimust maani rüü ning ootas õpilasi klassi.

OT: Siia teemasse tulla ainult 7. klassi õpilastel!

Kuna Tristan oli endale seadnud eesmärgiks esimesel koolinädalal igasse tundi jõuda, oli ta üsna väsinud, kui Nõiajookide tundi jõudis. Ega ta polnud öösel väga maganud ka. Poiss tervitas klassi sisenedes õpetajat laisal toonil ning potsatas siis ühe laua taha istuma, kus ta tavaliselt pesitsenud oli, ning toetas koti põrandale tooli kõrvale maha. Noormehe riietusest nii palju, et ta kandis tavapärast koolivormi osa, ehk tumedaid pükse, valget triiksärki ja Slytherini värvides ääriste ning majavapiga muidu süsimusta vesti. Ja muud pisiasjad. Tristani juuksed olid korrapäraselt sassis ning muidu unisest üldilmest hoolimata oli tema pilk terav. Nõiajookide tunnid talle meeldisid.

Peterile see vastu aga nõiajoogid kohe üldse ei istunud. Talle ei meeldinud see klasiruum ega õpetaja ega nõiajoogid ega see aine üleüldse. See kõik oli ebameeldiv ja vastik tema meelest. Tal ei tulnud see üldse hästi välja ja ta lausa kahetses, et OWLid üle ootuste selles aines teinud oli ja nüüd seal kohal käima pidi. Oh miks oli Merlin temaga nii julm? Kutt astus klassi ning märkas, et teistest üksikutest kohalesaabujatest oli ka Tristan üks neist, kes kohal oli tulnud. Peter kõhles hetke, kui ta uksel seisis. Tristan istus seal, kus ta tavaliselt istus ja sinna Peter minna ei tahtnud. Teiste usside keskele, kuigi nad pidid koos istuma hakkama. Tänu omaenese nõrkusele istus Pete siiski sinna, kus ta varasematel aastatel istunud oli ja see polnud Tristani kõrval. Kutt lasi oma kotil enda kõrvale vajuda ning ohkas kergelt. Tunniteema võiks midagi lihtsat olla.

Ciel jalutas pea püsti, Slytherini majavapp rinnas ilutsemas, sest ühtegi ilusat märki tal seal ju polnud, nõiajookide klassi poole, kus pidi algama selle aasta esimene nõiajookide tund, mida Ciel üsnagi ootas. Noormees astus klassiruumi, seljas korrektne koolivorm ning tume rüü. Ta tervita viisakalt õpetajat ja suundus siis Slytherinlaste laua juure. Tavaliselt ootas ta Annabeli ära, aga tütarlapsel olid mingid kohustused vahele tulnud ja kuna Ciel ei saanud eitada, et ta neidise peale kade oli, polnud ta teda ära oodanud ja oli ees klassi tulnud. Olgem ausad, oli paljut, mida Abernathy juures kadestada, sõbranna või mitte. Ta oli majavanem, seda esiteks, Ciel oli enda prefekti märgi eelmise aasta lõpus kaotanud, kui kaks hufflepufflast mingi jama korraldasid ja ta neile ühe needuse kaela saatis, aga professorid just sel õnnetul hetkel peale sattusid ja see needus polnud ka mõni leebete killast. Seega sai Ciel karistada ja tema märk võeti ära. Lisaks sellele oli Abernathy ka lendluudpalli meeskonna kapten, aga Ciel oli siiani segastel asjaoludel pidanud meeskonnast välja astuma ja enne kui ta tagasi oleks jõudnud tulla, oli tema positsioon juba kellelegi teisele antud. Ning lisaks kõigele sellele oli Annabel Oivaline õpilane. Mitte, et Ciel mingi loll huff oleks olnud, seda kindlasti mitte, ta oli tark, aga mitte piisavalt. Ilmselgelt. Olgugi, et noormees oli oma sõbranna peale kade nii mitmeski mõttes oli Annabel siiski tema sõber ja keegi kelle eest Brat oli valmis oma eluga riskima. Tõenäoliselt. Tegu oli siiski slytherinlasega. Aga Annabel oli tõenäoliselt Cieli õe kõrval kohe teine inimene, kelle pärast kutt oma eluga riskiks.
Igaljuhul oli Ciel nüüd Annabeli omi asju ajama jätnud ning ise klassi ees ära tulnud. Ta asetas oma koti lauale ja võttis vajalikud asjad lauale. Seejärel tõstis nooruk koti maha ning noogutas tervituseks Tristanile, kelle kõrvale Ciel istus

Õnneks oli nõiajookide puhul tegu tunniga, milles Enya pea alati suurepäraselt hakkama sai. Tema arust oli ääretult põnev erinevaid aineid kokku segada ja vaadata, mis sellest välja tuleb. Seetõttu oli tema näol täiesti rahulik ilme, kui ta mööda kooli koridori, koolivorm korralikult seljas ja juuksed selja taga hoo tõttu pisut lendlemas, klassi poole kõndis ja kohale jõudes ka sinna sisenes. Ta tervitas professorit ja vaatas seejärel klassis ringi. Kaks majakaaslast ja üks hufflepufflane - Peter! Vähemalt oli tal kuti nimi meeles. Neidis läks slytherinlaste juurde, istudes nende vastu. "Hei," sõnas ta poistele. Huvitav, Abernathyt ei olnudki kohal? Tavaliselt oli ta ju Cieliga samal ajal seal.

Tristan toetas oma küünarnukid lauale ja silmitses klassi igavlevalt. Ta naeratas hästi õrnalt, kui Peter klassi ilmus, aga tema kõrvale ei istunud. Siiski ei hakanud ta protesteerima ega midagi, sest Tristan ise oli istunud ju ikkagi sinna, kuhu teised slytherinlased ka tavaliselt tulid, ning tõepoolest, varsti ilmus kohale Ciel, keda Tristan tasase hei'ga vastu tervitas ning ka Enya. "Heei," venitas Tristan neidisele vastuseks, lõug kätele toetatud. Loomulikult oli tal igav. Ta oli alati nõiajookides hästi hakkama saanud ning leidis tasapisi, et see tund on tema jaoks igav. Siis ei oleks, kui ta kedagi abistada saaks, näiteks Peterit, aga see polnud ju lubatud. Kuigi Tristanil oli ikka kahju, kui poiss jälle midagi sassi ajas.

Tristan suunas oma elutu pilgu õpetajale, kui see peagi peale Annabeli saabumist seletama hakkas. Poiss teadis väga hästi, mis Felix Felicis oli, kuid ei hakanud vastama, kuigi teda see just ei heidutanud, et õpetaja pilk Annabelil peatus. Savi see ju. Aga kuigi poiss teadis vastust peaaegu sama hästi, kui mitte pareminigi, siis ta ei olnud eriline tundides sõnavõtja ning eelistas lihtsalt lasta nendel tundidel mööda libiseda nii, nagu nad läksid ja teha seda, mida tal teha kästi. Tristan oli leidnud ka enda sule ning sodis enda nõiajookide õpikusse mõttetuid kujundeid ja loomi, tähelepanu ringi uitamas ning vaevu õpetajal. Huvitav, kas nad hakkavad seda jooki keetma või? See oleks tore küll.

Pisut enne seda, kui professor suu lahti tegi, oli Enya jõudnud käsi põsekil istuma jääda, kuid kui too rääkima hakkas, ajas ta end aeglaselt tagasi sirge seljaga istuma. Küsimusele ta muidugi vastata ei osanud - ta ei teadnud teoreetilistest osadest suurt midagi, talle meeldisid pigem need praktilised tunnid. Niisiis kuulas ta ära, mida Annabel õpetajale vastas, üritades sellest tähtsaimat meelde jätta. Uu, õnnejook - kõlas põnevalt. Ta oli kuulnud kunagi sedalaadi joogist, kuid ta ei olnud kunagi arvanud, et ta võiks ka ise midagi sellist valmistama hakata.

"Suurepärane. Kümme punkti Slytherinile," sõnas õpetaja rahulolevalt. "Täna, aga teeme me hoopis sellist jooki, nagu Elava surma rüübe, aga pange tähele, selle joogi valmistamine on äärmiselt keeruline, seega ärge hinnake oma võimeid üle. Vajalikud ained saate te kappidest, asjad, ma eeldan, on teil olemas. Jälgige hoolega retsepti ja kui kellelgi teist tõepoolest peaks õnnestuma see jook valmis keeta, kingin ma talle pisikese pudelikesetäie Felix Felicist, millest meil juttu oli, ja tema maja saab 25 punkti. Ning palun, püüdke siin segadust mitte korraldada," andis õpetaja kätte korraldused ning tema pilk peatus hetkeks hufflepufflastel ning gryffindorlastel, kes ikka kippusid seal segadust tekitama. "Retsepti leiate te leheküljelt kümme. Edu!"

OT: See jook ON väga raske, ja tõenäoliselt ei saa mitte keegi sellega hakkama, so ma ei taha lugeda mingeid jutte siin sellest, kui lebolt kõik selle joogi valmis keedavad. Püüdke olla loovad ja ärge saage tulemust kohe esimese postitusega, kirjeldage oma tegemisi ja muutke enda karakteri käitumisega tund põnevaks. (See soovitus polnud selleks, et klassiruum maha põletada!)

Pudelitäis Felix Felicist? Selle nimel tasub lausa pingutada... kuigi Tristan ei teaks, millal ta seda kasutaks. Seega see jääks suure tõenäosusega lihtsalt seisma, ehk oli mõttekam, et keegi vähe teadlikum inimene seda kasutaks. Tristan avas oma õpiku leheküljelt kümme, silmitses hetke sinna joonistatud pildikesi, luges aeglaselt ja tähelepanelikult retsepti läbi ning ajas end püsti, et vajalikud asjad tuua kapist. Varsti oli ta tagasi ning asus hoolikalt retsepti järgides jooki valmistama. Loomulikult oli see raske ja pidi tähelepanelikult kõike jälgima, aga et Tristanile meeldisid nõiajoogid, ei arvanud ta, et ta selle ära rikuks kuidagi.

Peter ei teadnud küsimusele vastust, seega oli ta tasa, lehitses hajameelselt oma õpikut ja lasi Annabelil tore ja viisakas olla ning vastus ise ette kanda. Tore, kui klassis selline püüdlik õpilane oli, kes teistel põhimõtteliselt vastata ei lasknud. Siis õpetajad ei piinanud neid õpilasi, kes vastuseid ei teadnud. Aga see vastus pakkus kutile isegi huvi. Ja see, mis joogi valmistamisel auhinnaks oli. Tal oleks seda õnne igaks nõiajookide tunniks vaja. Tal pole mõtet pingutama hakatagi. Kui see nõiajook tõesti nii julm on, et sellega pea keegi hakkama ei saa, siis on Abernathy tõenäoliselt ainus, kes sellega reaalselt toime tuleb ja Pete vaadaku, et ta midagi õhku ei lase seal. Või kes teab, mida veel ei korralda. Ta avas õige lehekülje ning luges retsepti, oiates hääletult. Ta sureb täna sinna klassi, ta oli enam kui kindel. Alles siis kui suurem enamus õpilasi liikuma hakkas, et endale vajalikud koostisosad tuua, läks ka Pete asjadele järele. Terve see aeg mõtles ta, miks ta selles tunnis on ja miks ta endale muud ainet ei valinud. Miks ometi?

Kui professor ülesande ette andis, kuulas Enya teda algul tähelepanelikult, ise mõttes rõõmust heisates. Mitte sellepärast, nagu ta oleks tahtnud kindlasti täpselt seda võlujooki teha või midagi - ta isegi ei teadnud, mida täpsemalt see endast kujutab -, vaid raske nõiajook tähendas suurt katsumust ja see tüdrukule meeldis. Jutu lõppedes tiris ta õpiku endale lähemale ning avas selle kümnendalt leheküljelt, hakates teksti tähelepanelikult lugema. Isegi jutt oli juba pisut keeruline, kuid enam-vähem sai ta siiski aru. Kui tekst tal kord läbi oli, läks ta kappide juurde, varudes omale kõik vajalikud ained. Kui ta aga tagasi jõudis ja kõik need ükshaaval üle kontrollis, avastas ta, et üks jäi siiski puudu. Seetõttu läks ta kiirelt tagasi ning võttis ühe aine sealt veel, otsustades nüüd ka valmistama hakata.

Ciel muigas kavalalt, kui Annabel vastuse nagu õpikust maha oleks vuristanud ja sellega nende majale kümme punkti teenis. Oligi arvata, et neiu õigesti vastab ja punkte teenib neile. Ciel avas oma õpiku ning lehitses seda mõtlikult. Ta tahtis selle joogiga valmis saada. Oi, kuidas ta seda tahtis ja kõigile ära teha, isegi Annabelile. Aga ta teadis, et tõenäoliselt on Annabel ainus, kes selle valmis saab, kui üldse keegi sellega hakkama saab, sest õpetaja oli ju mõista andnud, et tegu on äärmiselt keerulise nõiajoogiga. Sellele vaatamata oleks ülim kogu klassile silmad ette teha ja mida ta selle Felix Felicisega kõik korda saadaks. Oo kui palju ta sellega kõik korda võiks saata. Loomulikult korraldaks ta asju nii, et see ka kuidagi pikemas perspektiivis kasulik oleks, mitte ainult pooleks tunniks. Sedasi kaduski Ciel oma unistustesse, kui teda äratas Enya, kes oma asjadega tagasi laua juurde oli tulnud ja siis kohe kadus. Enne suurt võitu tuleks natuke end liigutada ka. Ciel avas õpiku õigelt leheküljelt ja uuris joogi koostisosi tähelepanelikult, seejärel tõusis ta oma kohalt ning läks kapi juurde, et vajalikud ained tuua. Tahaks seda Felixit enne selle kuramuse joogi keetmist. Peagi naases Ciel oma laua juurde vajalike koostisosadega ning pani paja tulele, et seda neetud asja siis tegema hakata.