Tegelikult ei olnud asi sugugi nii hull. Alexandria ei olnud purjus. Ta oli kõigest paar klaasi haldjaveini Kolmes Luuas koos enda sõpradega ära joonud, kuid pärast seda, kui too vetsust ära oli tulnud, oli ta avastanud, et tema majakaaslased olid teda hüljanud ning Liz'il ei olnud ausalt öeldes aimugi, kuhu teised olid kadunud. Neidis ei kavatsenud aga Kolme Luuda jääda. Ta võttis enda mantli ning asetas selle enda õlgadele ning surunud käed sügavale enda taskutesse, väristas neidis õrnalt enda õlgu. Õhtu oli tegelikult päris jahe, tuuline jällegi. Polnud ka midagi imestada.

Tütarlaps vaatas üle enda tumepruunide läikivate juuste ringi, kuid inimesi Siganurme külas enam liikvel ei olnud. See mõte pani tüdrukut küsima kellaaega. Eemal kostis mingi naerupahvak. Ilmselt keegi siiski oli praegusel ajal väljas ning hääle järgi võis aru saada, et tegu on purjus noortekambaga. Olgu, sealt hoiab Alexandria igaks juhuks eemale.

Ta seadis enda sammud aga hoopis teise suunda. Sigatüügas jäi tema selja taha. Ning enne, kui gryffindorlane arugi sai, oli ta sisse astunud Seapea räämas kõrtsi. Tütarlaps kergitas õrnalt enda kulmu, kuid hingaks viimaks sügavalt sisse. Ta ei olnud kunagi selles kohas käinud, kuid ta oli Seapeast igasugu kahtlaseid jutte kuulnud, üks hullem, kui teine. Siiski ei olnud majas peale kõrtsmiku kedagi. Vaikselt endamisi köhatades, suundus neidis letini ning tellinud endale ühe Võiõlle, suundus ta kõrtsmiku kahtlaselt jõllitades kõrtsi kõige kaugemasse nurka, kus asus kamin, milles olev tuli ruumi veelgi õudsemaks muutis.

Alexandria võttis taaskord seljast enda mantli ning asetas selle tooli seljatoele, võttes seejärel istet. Ta pea käis haldjaveinist siiski veidi ringi, kuid sellegi poolest avas ta enda Võiõllepudeli ning jäädes Seapea veidrat kõrtsmiku enda kindla pilguga piidlema, rüüpas ta mõned sõõmud enda pudelist.



ot. Teema vaba!