Koolipäev oli selleks ajaks, kui Enya oma tagumiku Slytherinlaste puhketuppa vedas, juba läbi. Tal oli igav hakanud ja ta tahtis leida puhketoast kedagi, kellega juttu rääkida. Muidugi oleks ta võinud ka otsida kedagi kooli pealt, kuid seal oli liiga suur tõenäosus kokku juhtuda ühe näiteks gryffindorlasega, keda ta praegu kohe üldse näha ei oleks tahtnud. Samas enda maja puhketuba oli täiesti oivaline võimalus näha ka kedagi reaalselt meeldivat. Kuigi ka seal oli olemas üks paras kamp veidrikke. Jõudnud tuppa, avastas ta selle enda õnnetuseks tühjana ning, korra ohanud, kõndis ta diivanini, kuhu jõudes ta sussid jalast viskas ja jäsemed seejärel istmele tõstis.

Ot: Tristan

OT: Tegelikult on koolivorm siin foorumis igal ajal kohustuslik, just saying.

Tristan otsis praegu enda kassi taga. Tähendab, ta teadis, kus ta kass oli, sest Trix just sööstis poiste magamistubade poolelt välja ning ühe neiu jalgade peale istuma, kes diivanil oli. Tristan läks kassile järele, haigutust alla surudes ja oma juukseid kergelt sasides. Tema pruunide silmade pilk avastas kassi Enya jalgadelt ning ta muigas pisut. "Hei," ütles ta enda kohta üsna sõbralikut, kuigi see tavaline jahedusenoot oli tal endiselt hääles. Siiski ta astus tüdruku juurde ja korjas oma kassi üles, endale sülle. Kass surus oma küüned küll poisile otse rindu sisse, aga Tristan ignoreeris seda tunnet ega lasknud Trixil kusagile ära kaduda. Noormees istus diivani juures olevasse tugitooli, kass endiselt süles. Tema riietuseks oli tavapärane koolivorm, mille osa talle meeldis, ehk tumedad püksid, valge triiksärk ning slytherini vapiga must vest. Ja kindad, mis olid slytherini värvides.

Ot: Ah, kurja! Muutsin ära.

Kui äkitselt mingisugune elukast tema jalgadel maandus, võpatas Enya ikka märgatavalt ning hetkeks vahtis ta enda jalgel oleva kassiga lihtsalt tõtt. Kust kurat see oli välja ilmunud? Alles siis, kui ta kellegi häält kuulis, tõstis neidis pilgu ning järgmisel hetkel tõsteti loom ka temalt ära. Mitte, et ta kasse kartnud oleks või midagi. Teda lihtsalt ehmatas see, et loom kusagilt ma-ei-tea-kust välja ilmus. Eniveis - neidis tundis hääle omaniku ära, Tristan, tema majakaaslane, ning muigas korra kergelt. "Hei jah," sõnas ta, "sa peaksid vist oma looma ketis hoidma hakkama. Tal vedas praegu, et ma kassivihkaja ei ole."

Majakaaslane ja klassikaaslane. "Ta saab aru, kellele ta ei meeldi," ütles Tristan pisut muiates, tekitades õrna põselohu enda parema põse sisse. Tristan silitas õrnalt kassi, eirates seda, et loom küüsi jälle tema kõhtu ja igale poole surus, ning lõpuks tema kätt veriseks tõmmates siiski tema sülest põgeneks. Tristan ei teinud teist nägugi, ainult põrnitses hetkeks õrnalt veriseks tõmbuvat haavakest. Ai. "Ilmselt ei meeldi mina täna talle," märkis ta kassi, kes diivani, kus Enya oli, seljatoele põgenes ja enda käppa pesema hakkas.

"Tark kass," kommenteeris Enya muiates, vaadates seejärel hetkeks, kuidas loom Tristani kallal vägivallatses. Lõpuks lahkus ta üldse oma peremehe juurest ja maandus taaskord tema lähedal. Tundub, et loomale meeldis täna tema rohkem. "Läksite tülli või midagi?" kergitas ta kulme ja paitas hetkeks kassi. Kuid ainult korra, sest loom siiski tegeles pesemisega. "Kuidas sa küll inimsuhteid hoidma hakkad, kui isegi kassiga hakkama ei saa?" tögas ta, endal lõbus muie huulil.

"Meil on peretülid jah," vastas Tristan muiates. Inimsuhted... ta oskas ainult ühte suhet hoida. Teised ei olnud üldse mitte sõbralikud, vaid pigem Tristan terroriseerib inimesi. "Vaata ta on selline tige kass, inimesed on vähe järeleandlikumad." Tristan oli tõesti tegelikult enda iseloomule vastava kassi valinud. Sellise, kes ei lase Tristanil endale väga pähe astuda, kui ta just ise mingil teatud hetkel hellust ei taha. Täpselt, nagu Tristan. Päeval on kuri pisike slytherinlane ja kui õhtul Peterit näeb, siis tahab kaissu.

"Järeleandlikumad? Ma arvan, et sa oled valede inimeste otsa sattunud sellisel juhul," lausus Enya. Nojah, tema oli ju see mitte-mingil-juhul-ei-kavatse-ma-alla-anda laadi inimene. Vahest tuli see talle isegi rohkem kahjuks, kui kasuks, aga seda oli raske muuta. Kuidagi sissejuuritud või midagi. "Samas, muidugi, vahest on sellistega ka tore suhelda. Mitte, et nendega suhtlemine üldse kaua kestaks," lisas ta nagu muuseas.

Ega ta slytherinlastest ei rääkinud. Nemad olidki omamoodi. "Kes ütles, et ma nendega sügavat sõprussuhet luua tahaks?" küsis Tristan pisut kulmu kergitades. Tema jaoks olidki kõik dorklased, ravenid ja hufflepufflased, peale Peteri, nendeks, kellele Tristan kergusega pähe astuda saab. Pluss need slytherinlased, kes ise hakkama ei saa, aga Tristani juuresolekul kõva meest mängivad ja Tristani enda õnneks enamused inimesed temast eemale hirmutavad. Ta siiski oskas endale lähedasi valida.

Enya vaatas hetkeks Tristanit, teadmata korra, mida vastata. Nende teema oli kuidagi paigast loksunud. "Kellegagi tuleks siiski sõprussuhteid ju luua," lausus ta lõpuks. Kui kõik inimesed olid järelandlikud ja ühegagi nendest ei tahetud sõprussuhteid luua, siis.. Tegelikult - kellele neid ikka vaja oli? "Samas saab üksi ka hakkama," lisas neidis mõtlikult, raputades seejärel korra pead. Teema vahetus. "Kas sul on mugu-uuringute kodutöö homseks tehtud?" küsis ta.

"Kellele on vaja, kellele mitte..." Tristan oleks endiselt ilma korralike sõpradeta, kui nad Peteriga taas suhtlema ei oleks hakanud. Ja Peter ei olnud ka enam lihtsalt sõber, vaid midagi enamat. Kui Enya teemat vahetas, kergitas Tristan õrnalt kulmu aga ei öelnud midagi selle kohta. "Ma ei käi mugu-uuringutes," ütles ta muiates. Veider, et üldse üks slytherinlane endale mugu-uuringite tunni valinud oli. Valikaine siiski ju. Tema pilk väljendas hetkeks segadust, kui ta Enyat silmitses. "Sa valisid endale mugu-uuringud?" Loomulikult ta küsib!

Enya kortsutas kulme, kui kuulis, et Tristan ei käigi seal. Ah, õigus jah. Ta suutis selle juba ära unustada. Seal ei käinud üldse eriti slytherinlasi. Ainult tema ja veel mõni kükitas. "Nad ajasid mind nende ainete valimisega nii segadusse, et ma lõpuks valisin need kõik," vastas tüdruk õlgu kehitades. Suht veider värk, aga kahjuks ei saanud midagi enam muuta. "Pealegi on seal suhteliselt uimane õps. Ta põhimõtteliselt ei pane tähelegi, kui ma mõne paadunud mugude fänni pihta mõned mõnitused lendu lasen," lisas ta.

"Sul on siis päris tihe tunniplaan," märkis Tristan. "Kuidas sa jõuad üldse?" Tähendab, Tristanil oli ka üsna palju tunde, aga samas... nojah. Tegelikult ta jõudis pärishästi. Ja ta tegi kodused tööd peaaegu kohe ära, kui ta need sai, et mitte ajahätta sattuda. Ja talle meeldis õppida. "Teiste häirimiseks on see võib-olla tõesti hea tund, aga ma ei näe, miks peaks keegi huvituma mugude moodi olemisest." Ja mugude tehnoloogia polnud üldse raske, mis siis, et seda seal tunnis väga ei õpetatudki. Nende asjad ju ei töötanud Sigatüükas.

"See ei olegi päris raske," kehitas Enya õlgu. "Väga mitmetes ainetes praktiliselt ei jäetagi midagi teha ja need, mis väga rasked tunduvad.. noh, ütleme nii, et osad ravenclawlased võivad väga.. hmm.. abivalmid olla." Tal muidugi vedas sellega ka, et ta loomult parajalt tark oli. Muidu oleks tal ikka tõsiseid raskusi tekkinud, sest ta ju tegeles veel lendluudpalliga ka. "Täpselt! Mugud on nagu totaalselt matsid. Neid ei anna meiega võrreldadagi," lausus ta.

"Ravenclawlased on alati abivalmid," arvas Tristan õrnalt pead kallutades ning enda kassi silmitsedes, kes end diivani seljatoele kerra tõmbas. Aga tema tegi alati ise oma tööd ära, mitte ei lasknud kellelgi teisel seda teha. "Mugudel on mõned päris asjalikud leiutised, aga neid vaadates ma imestan, kuidas keegi neist üldse nii tark oli, et sellise asja välja mõtles. Kindlasti mõne võluri töö tegelikult." Arvata võis.

"See on ausõna imekspandav. Samas, jah, minu arvates on see tõenäosus, et peamiselt need 'teadlased' on võlurid, päris suur," lausus Enya. Kas see paistis liiga selgelt välja, et ta mugusid ei sallinud? Vist küll, but who cares, eks ole? Ta viis hetkeks pilgu Tristani kassile, kes vaikselt põõnama paistis hakkavat. "Huvitav, miks on üldse selline aine olemas nagu mugu-uuringud. Kas mugudel on ka olemas nõia-uuringud?"

Tristan ka ei sallinud mugusid. Ja tema kutt on segavereline. Oh well. "Vaevalt, et on, nad ei tea meist ju midagi. Tähendab, suuremas osas." Huvitav, kui jälle neist palju teataks, kas siis neid hakataks põletama? See oleks... kahtlemata huvitav. Kuid mitte midagi, mida Tristan läbi elada tahaks. Isegi, kui tal on võlukunst abiks mitte-põlemisel.

Põletamine nüüd küll huvitavb ei oleks olnud. Samas see oli niikuinii kaheldav, et tänapäeva inimesed nii teeksid. Selles suhtes, et praegugi oli ju olemas need wannabe nõiad - nende üle lihtsalt naerdakse. "Jah, ilmselt tõesti mitte," lausus Enya, sättides end seejärel diivanil psut mugavamalt istuma. "Samas võib-olla teab meist siiski väga suur enamus; nad lihtsalt ei taha seda endale tunnistada. Pigistavad silma kinni seal, kus on tõde."

"Miks nad seda peaksid tegema?" küsis Tristan pisut kulmu kergitades ja oma pruunide silmade pilku tüdrukule tagasi vedades. "Mugud on piisavalt enesekesksed, et üritada meilt välja pressida kõike, mis nende elu lihtsamaks teeb, või meid tappa, sest nendel ei ole võimalusi elada nii, nagu meie." Vähemalt tema arvamus mugudest oli selline. Kes teab, mis siis juhtub, kui ta mõne muguga kohtuma ja rääkima peab. Ew.

"Samas on nad piisavalt egoistlikud, et lasta uskuda neil endil olevat ainsad, kes maailmas eksisteerivad. Nende hädine elu on nende jaoks perfektne. Mitte keegi ei tule neid segama. Mitte keegi ei ole neist võimsam. Nad ei taha, ei suuda uskuda, et miski on neist parem," seletas Enya enda vaatepunkti sellest. Talle ei meeldinud mugud ja ta oli üpriski kindel, et ei hakka ka kunagi meeldima. Nad ei paku lihtsalt pignet.

"Siis võiks sama hästi öelda, et meie jaoks mugud ei eksisteeri, aga nad on olemas, ükskõik, kui pisikesed putukad nad ka meie silmis poleks," ütles Tristan õrnalt pead kallutades. Ta sättis end mugavamalt tugitooli istuma, toetades selja ühe käetoe vastu ja riputas oma jalad üle teise käetoe ääre ning lükkaspea kuklasse, kui lage silmitses. Talle meeldis slytherini puhketuba, mis siis, et peaaegu iga kord, kui ta vangikoobaste koridorides viibis, oli ta klaustrofoobiahoo äärel.

"Võiks, aga me ei ütle seda, sest meil ei ole probleemi ka kedagi teist oma maailma mahutada." Enya tõusis püsti, jalutades korra mööda tube ringi, kuni jäi korraks seisma ühe maali juures. "Meie, võlurid ja nõiad, oleme tegelikult väga erinevad mugudega võrreldes. Kui ainult osata märgata, ei tekita meie üksteisest eristamine mingit probleemi. Mugud ei oska märgata. Mitte enne, kui neile on puust ja punasest selgeks tehtud, et me siiski oleme olemas. Kuni nad siis hakkavad arvama, et kõik oli unenägu." Neidis muigas korra mõrult.

Tristan hoidis oma pilku lael, korraga mõeldes, et seda võiks joonistada. Jooned, mis seal olid, moodustasid üsna huvitavaid kujundeid. "Nende jaoks on nende enda elu ka unenägu." Aga ikka usuvad, et unenäod on olemas. Tristanile mugud ei meeldinud. Tema võiks vabalt tegelikult ignoreerida, et nad olemas on, aga samas siis poleks Peteril ühte vanemat, ja seda Tristan ka ei tahaks.

Enya turtsatas selle lause peale korra, kuid hakkas siis üldse naerma. Olgu peale, oleks vist tõepoolest jälle aeg teemamuutuseks. Mida nad nendest mugudest ikka räägivad. Ta kõndis tagasi diivanini, kuid seekord hoopiski selle selja taha, ning asetas seejärel käed seljatoele, kassi kõrvale. "Kuidas sul muidu üldse vahepeal läinud on? Pole ammu rääkinud." Tristan õnneks kuulus selle 'täitsa-norm-slytherinlane' grupi alla.

Tristan muigas õrnalt, kui Enya jälle teemat vahetas, aga ei viinud oma pilku talle ega midagi. Vaid vahtis lage edasi. "Äärmiselt hästi," arvas ta siis hetke pärast vastuseks. Kooliaasta oli ju alles alanud, ja ta nägi üle pika aja jälle Peterit, mis tähendas, et kõik oli lihtsalt suurepärane. "Ja sul?"

"Ka päris hästi," vastas Enya õlgu kehitades. "Või noh - tegelikult nagu tavaliselt. Vähemalt on see aasta viimane aasta ja ma ei pea enam siinseid nägusid taluma." Ta viis hetkeks pilgu Tristanile. "Tähendab, osad näod on muidugi talutavad ka. Või mitte niivõrd otseselt näod, vaid üldse inimesed. Ah, põrgu kah, sa said nagunii aru."