Jah, see oli viimane aasta... ja mingis mõttes Tristan kartis seda. Sest ta ei teadnud, mis temast ja Peterist peale kooliaasta lõppu saab. "Siis tuleb seda aastat nautida," arvas Tristan sellegipoolest. Tema kavatses seda teha! Võimalikult palju Peteriga koos olla, that is.

Kas Enya mitte just ei vihjanud, kuidas ta juba ei jõua ära oodata, millal see kooliaasta lõppeb? Sellegipoolest muigas ta korra. "Oojaa, seda ma kavatsen teha," lausus ta. Praegune küsimus oli muidugi "kuidas?", kuid küll ta ka sellele vastuse leiab. "On sul mingid plaanid ka tulevikuks olemas?" küsis ta Tristanilt.

No aga kuna on viimane aasta, siis seda tuleb eriliselt tähistada, ja et aeg kiiremini läheks, peab lõbus olema! Tristan kehitas plaanide koha pealt õlgu. "Midagi kindlasti on," ütles ta muiates. Paar ägedat pidu... Peteriga koos olemine... yeah, need kõlavad tema jaoks küll, nagu head plaanid. "Ja sul?"

Nii kidakeelne vastus ongi? Sellegipoolest ei hakanud Enya mitte midagi juurde küsima. "Erilisi plaane nagu ei olegi. Vaatab veel, mis saama hakkab," vastas ta. Selles suhtes oli kooli lõpp isegi päris hirmutav. Samas ta ei pidanud ju kohe millegagi tegelema minema. Ta võis võtta aasta või isegi rohkem, et lihtsalt maailmaga tutvust teha.

Tristan naeratas õrnalt. "Muidugi, aega on," arvas ta pisut noogutades. Ta ajas end nüüd rohkem sirgu, vaadates tagasi Enya poole. "Viitsid midagi teha? Igav hakkab siin."

Enya viis uudishimuliku pilgu Tristanile, kui too talle küsimuse esitas. "Ikka viitsin, alati viitsin. Mis sul mõttes on?" uuris ta. Tema oli üks nendest inimestest, kes läks ilmselt iga asjaga kaasa, kui talt küsiti. Mitte, et ta nii meeleheitlikult midagi üritada oleks püüdnud - tal oli lihtsalt reaalselt raskusi "ei" ütlemisega.

Tristan kehitas õlgu. "Ma ei tea veel, improviseerime kohapeal," arvas poiss püsti tõustes. "Lähme kusagile... välja," ütles ta puhketoa ukse poole sammudes. Kass jäi sinna magama, kus ta oli.

"Ee.. okei," sõnas Enya pisut kulme kergitades. Nojah, eks loomulikult võib ka nii. Ta tõusis püsti, pani enda sussid enne veel jalga ning läks samuti puhketoa ukseni, et sealt välja saada. Kui nad nüüd seal olid, viis ta hetkeks pilgu Tristanile. "Niisiis - võtame mõne gryffindorlase või hufflepuffi rajalt maha või?" küsis ta kergelt muiates.

Tristan hingas ettevaatlikult, aga sügavalt sisse, kui nad hämarasse koridori jõudsid ja siis vestibüüli poole läksid. "Jaa, vaatame, kelle leiame," arvas Tristan entusiastlikult. Kuigi ta polnud niiväga huvitatud hufflepufflase leidmisest, oli dorklaste kiusamine talle täiesti meeltmööda. Varsti nad jõudsidki ilusti valgustatud aladele ning otsisid siis kõrgematele korrustele minnes kedagi, kelle peal natukene õel olla.

Peter tõttas parasjagu mööda treppe alla. Ta oli põhjatornis joonistamas käinud ja nüüd oli tal kaenlas joonistusplokk ja metallist pliiatsikarp. Fuzzwald istus Peteri õlal, mitte, et keegi teine seda märganud oleks peale Peteri enda. Nagu ikka, kandis kutt koolivormi, seal hulgas ka koolirüüd, mis nüüd tema tõtaka sammu tõttu tuules kergelt liugles. Ta hakkas juba järgmisele trepile astuma, kui see eest ära liikus ja Pete koridoriotsa seisma jäi, et uut treppi oodata.

Sel ajal, kui nad Tristaniga mööda kooli koridore ringi kõndisid, vaatas Enya, huuled mõtlikult pruntis, ringi, et näha kedagi, keda pisut kiusata. Mõnda aega ei olnud absoluutselt kedagi näha ning neidis hakkas juba lootust kaotama, kuni ühe kuti kollane lips andis märku, et nad on leidnud ühe hufflepufflase. Ja tema klassivend, kui ta nüüd ei eksi. "Uu, I guess we found someone," lausus ta muiates Tristanile, jälgides siis korra, kuidas tolle eest täpselt trepp ära kadus. Ta võttis välja enda võlukepi, mis tal ilmselgelt alati kaasas oli, ning suunas selle tema - täpsemini tema joonistusplokile -, harrastads pisut sõnatud võlumist. Järgmisel hetkel lendles ese hoopiski hufflepufflase pea kohal.

Tristan oli koridori silmitsenud ning lihtsalt ringi vaadanud, et võpatas, kui Enya ütles, et nad kellegi leidsid. Tema pilk leidis Peteri, kelle ta iga hetk selja tagant vabalt ära tunneks, ning ta hammustas ärevalt huulde, kui tüdruk poisi joonistusplokiga jamama hakkas. Seda ta nüüd küll ei tahtnud, et ta Peterit kiusama peaks. "Kuule otsime kellegi teise.." ütles Tristan oma häält kindlaks muutes, kui pilgu peale Pete'i silmitsemist Enyale viis.

Pete silmitses oma joonistusplokki muretult ja veidi kahtlevalt, kui see tema käest õhku tõusis. Ta viis pilgu Enyale ja Tristanile. Peter naeratas. "Hei," tervitas ta oma klassikaaslasi ilma igasuguse murevarjundita. Jah, ta joonistusplokk oli hetkel ohus ja võis kuskile vangikoobastesse kukkuda või teab kelle kätte sattuda või koguni puruks rebitud saada, aga ta ei uskunud, et Tristan tema joonistustega sama peaks tegema, mida tema kogemata teinud oli. Nii õel poiss ka polnud. Vähemalt mitte temaga. "Harjutate sõnatut võlumist ma näen," naeratas Peter sõbralikult.

Enya hoidis pilku ja võlukeppi hufflepufflase joonistusplokil, seda väge väikeste vahedega edasi-tagasi hõljutades. Tristani lause pani ta aga kulme kortsutama. "Misasja? Ta on täielikult sobilik. Me ei leia elusees kedagi teist enam. Kõik on kusagile kadunud," lausus ta kindlalt. "Ja kui sa tema pikka kasvu kardad, siis ära põe - ma kaitsen sind, kui ta sulle kallale peaks tulema," lisas ta itsitades. Mitte, et see poiss nüüd ülimalt pikk oleks olnud - neidis ja Tristan olid lihtsalt temast oma kümme sentimeetrit lühemad. Samal hetkel märkas klassivend ka neid. "Oh, look, he speaks," lausus Enya muiates ning seejärel hõljutas joonistusploki enda kätte, ulatades selle majakaaslasele. "Me uurime pisut sinu joonistusi. Sa ei pahanda, ega ju?" küsis ta hufflepufflaselt, endal mitte just kõige siiram naeratus näol, samal ajal võlukepi tagasi ära peites (kus iganes see siis tal enne oli).

Tristan turtsatas pisut poisi pikkuse kartmise peale, aga tõmbus uuesti tõsiseks, kui tüdruk tema joonistusi tahtis uurima hakata. Ta oli enam, kui kindel, et seal esines ka tema nägu. Tristan võttis tüdruku käest joonistusploki kiiresti ära ning taganes sammukese. "Tõsiselt, otsime kellegi teise, las Pe.. ta olla," ütles Tristan. "Raudselt leiame mõned pisikesed dorklased või asjad, nendega oleks palju lõbusam."

Peter naeratas ikka sõbralikult. "Ikka võite uurida," lubas nooruk. Loomulikult esines seal ka Tristani nägu ja Fuzzwald ja mõne teised sealt koolist, aga põhiliselt olid seal segased dinosauruseid ja lohesid täis joonistused, millest ehk ainult Peter aru sai. Ta jälgis hetke Enyat ja siis Tristanit. "Endast väiksemaid pole eriti ilus kiusata," märkis Peter ning kallutas veidi oma pead. "Fuzzwald arvab ka, et see oleks väga ülekohtune ja ebaviisakas," sõnas kutt ning tema pilk jäi pidama Enyal.

Jälle hakkas Tristan mingit jama ajama. Mis pisikesed dorklased? Seal ei olnud ju neid! Kõik olid kusagile tuttu heitnud. "Mis sul on siis nüüd? Mis sellel hufflepufflasel viga on?" ei saanud Enya ilmselgelt aru, viies korra ka pilgu klassivennale. "Näe, ta ju isegi lubab meil oma joonistusi vaadata," lausus ta muiates. Ta vaatas hetkeks tolle joonistusplokki Tristani käes. Kas talle ainult tundus või hoidiski ta seda kuidagi.. kaitsvalt enda käes? Ta viis uesti pilgu hufflepufflasele, kui tolle suust midagi kostus. "Õige jutt! Sellepärast oledki sina suurepärane valik," lausus ta kutile silma pilgutades.

Muidugi ta hoidis seda kaitsvalt enda käes, mis siis, et nendevahelised suhted ikkagi välja tulema hakkasid, sest Tristan ei kavatsegi lasta Enyal Peterit kiusata. "Ma ütlesin, et me ei kiusa teda." Isegi, kui Peter siin nii süütukene oli ja meelsasti ennast piinata laseks vist. Tristan ei taha seda näha!

Peter astus Tristani ja Enya juurde ning võttis Tristani käest oma joonistusploki lihtsalt tagasi. Ta silmitses hetke noorukit. "Jah, ma tean," pomises Peter siis ei kellelegi. Või siiski, kellelegi ta seda ju pomises. "Ma arvan ka nii, aga las see praegu olla eks," lisas Pete vaikselt. "Tundub, et te olete jõudnud erimeelsusele," sõnas Peter nüüd sõbralikult naeratades kahele slytherinlasele.

Mida? Miks ta.. ah! Enya ei saanud absoluutselt aru, miks Tristan äkitselt selline pidur oli, kuid ühte ta teadis - talle ei meeldinud see. Samuti ei meeldinud talle see, kui lihtsalt too hufflepufflane tuli ja temalt joonistusploki tagasi võttis. Niiviisi kaob ju kogu lõbu! Kui üks kiusajatest äkitselt ei taha kiusata. "Kurat küll, Tristan, mis sul viga on? Armunud oeld sellesse kutti või midagi või?" küsis ta, tuues välja midagi täiesti suvalist, samal ajal kollase lipsuga klassivenda ignoreerides.

Tristan ohkas natukene, kui Peter omaette rääkis, või pigem arvatavasti Fuzzwaldiga, ning suunas oma pilgu Enyale tagasi, kui too temalt aru nõudma hakkas. Ta ei vastanud sellele küsimusele, kuigi tõmbus natukene pingesse küll. "Lihtsalt otsime kellegi teise, eks?" Tristan feilis katses mitte Peteri poole vaadata, aga pööras silmad tagasi Enyale. Ta võttiski neiu randmest kinni, et teda endaga koridori poole tagasi tirida.

Okei, see oli nüüd küll veider.. Enya hidis oma pilku endiselt Tristanil, nii et igasugune väiksemgi muutus äratas temas tähelepanu. Ta lasi klassivennal teda pisut aega edasi tirida, kuid seda ainult nii kaua, kuni tundus, et nad on tolle hufflepufflase kuuldekaugusest välja. Ta jäi seisma ning tõmbas oma rande poisi haardest ära. "Mida sa veiderdad nüüd? Ma ju siiski teen vahet mingisugusel suvalisel tujumuutusel ja kindlameelsel vastupanul," lausus ta, häält pisut vaiksemaks sundides.

Tristan saatis uue pilgu Peteri suunas, kui nad siiski seisma jäid. Ta oleks poissi kallistada tahtnud. "Sest et ma ei taha teda kiusata, eks? Ei ole raske kedagi teist otsida, las tema olla." Tristan vaatas kindlalt umbes endapikkusele tüdrukule otsa. Jah, ta ei tahtnud, et Pete'ga midagi juhtuks, sest Enya oli siiski ka slytherinist ja ei pruugi piire tajuda.

"Miks? Mis sul tema vastu on?" Okei, see viimane oli veider küsimus. Mis sul tema vastu on, et ta kiusata ei kõlba? Enya köhatas korra, et ennast parandada. "Tähendab, miks ta ei sobi? Minuarust perfektne valik." Ta viis pilgu Peterile, kes.. midagi tegi seal. Ta oli seda koolivenda mitu korda kooli peal näinud. Ja mis kooli peal ainult. Oma klassis ka! Tüdruk oli ju ometigi valinud kõik ained - tal oli väga suur hulk inimesi koolis, keda saab klassikaaslaseks nimetada!

Peter kohendas asju oma käes, näis, et ussidel oli tegemist. Ta silmitses Tristanit, kalli tahaks kutile teha küll, aga mitte siin, nende klassiõe ees. Kuigi Tristan oli soovinud, et nad kapist välja tuleks ja ka oma klassikaaslastele tunnistaks, mis nad on. Peter jälgis neid veel mõne hetke, kuid tema seljataga kostus kolinat, mis märkis, et uus trepp oli end ära ühendanud. Pete keeras end ringi ja vaatas treppi. Hea võimalus lahkuda, näis, et slytherinlastel oli nagunii tegemist.