"Jah, kümme minutit kõlab hästi," lausus Enya noogutades, lastes seejärel kuuldavale ühe pika haigutuse, mille ta kiirelt käega ära varjas. Mis oleks, kui ta sinna samasse tukkuma jääks. Ainult veidikeseks.. Hästi väheke ja siis tõuseb ülesse ja laseb inimesed jälle mööda. Ah, see oleks nii mõnus - lasta silm looja. Tüdruku silmad vajusidki vaikselt kinni, kuid magama muidugi ta ei jäänud. Oleks seal samas üks pehme diivan olnud, oleks mõnus olnud.

Tristan sulges ka enda silmad kui mõnda aega lage vaadanud oli. Kahtlemata olid nad seal veidrad kahekesi, kaks seitsmenda klassi slytherini õpilast pooleldi magavad treppidel peale terve Sigatüüka läbi tuuseldamist. Pilke visati nende poole küll, aga Tristanit ei huvitanud. Nagu teda ei huvitaks ka see, kui teda koos Peteriga vaadataks imelikult, aga see häiris Pete'i, seega jäi ära kahjuks.

OT. Trololol!!!

Nagu samuti ei huvitanud need pilgud Enyatki. Tal oli parematki teha kui põdeda seepärast, mida teised temast arvavad - nagu näiteks tukkuda. Või siis täpsemini - lihtsalt puhata. Umbes kaheteistkümne minuti möödudes ajas neidis ennast ringutades korralikult istuli ja viies pilgu Tristanile. "Noh, klassivend, hakkan sulle sekundeid lugema või?" küsis ta muiates.

Tristan avas oma silmad kui Enya jälle rääkima hakkas. "Juba aeg otsas?" Poiss sirutas ennast ja ajas end püsti. "Eks sa loe," ütles ta rõõmsalt ja tormas siis paarist õpetajast mööda, et lossist väljuda. Ilm oli ju ilus. Noormees jooksis üsna kiirel tempol Peksja Paju poole. Mwhaha.

"Mhmh," noogutas Enya vastuseks, vaadates seejärel, kuidas Tristan vaikselt ennast üles ajas. Seejärel pani ta jooksu ja tüdruk hakkas lugema. "Üks, kaks, kolm, neli.." Huvitav, kui palju kutt enne lugenud oli? Nad vist leppisid mingi kindla numbri enne kokku ka, aga nüüdseks oli see igatahes meelest läinud. Tüdruk vaatas, kuhu klassivend jookseb - muidu oleks ta lihtsalt tühja mööda koridori käinud, samal ajal edasi lugedes. "..Kolmkümmen viis, kolmkümmend kuus.." Ta kõigutas pisut jalgu, panemata tähele õpilasi, kes temast möödusid ja tema loetlemise peale veidralt vaatasid. "..Nelikümmend kaheksa, nelikümmend üheksa.. Viiskümmend!" Viimase hüüdis ta teistest valjemini ning hüppas samaaegselt ka trepi pealt püsti, vaadates seejärel ringi. Nii.. ta oli õue poole jooksnud. Enya võttiski suuna sinna ja kohale jõudes vaatas ta uurivalt ringi. Deem, kuhu ta kadus?

Tristan oli juba puu juurde jõudnud ning seisis ühe lähedalasuva põõsa taha et näha kui Enya tuleb. Varsti märkaski ta slytherini neiut kaugemal Sigatüükast väljumas ning oli nüüd juba täitsa valmis minema jooksma, kui tüdruk tema poole tulema peaks. Väljas oli veel natukene rahvast, aga mitte väga palju.

Enya jalutas aegamisi edasi, samal ajal uudishimulikult ringi vaadates. Äkki läks ta järve juurde? Ei, see on liiga kaugel. Aga võib-olla hoopis metsa? Hmm.. vaevalt. Metsavahi hüti juurde? Damn küll - võimalusi oli ju nii palju. Ta otsustas jalutamise asemel sörkimise kasuks ning hakkas täiesti umbmäärasesse suunda edasi jooksma, kuid jäi seejärel seisma, kui nägi, et ta oli jõudnud liiga lähedale Peksja Paju juurde. Ta taganes sellest, vaadates uuesti ringi.

Tristan jälgis Enya lähenemist kuigi ei tundunud, et tüdruk teda näinud oleks. "Kallis, mind otsid?" küsis Tristan, kui oli kaugemal asuva põõsa varjust välja astunud, ning pistis siis punuma, järve poole. Nüüd läks kiireks jälle.

Enya pööras end vuhinal ringi, kui tuttavat häält kuulis ning ta nägi Tristanit täpselt sel hetkel, kui too taas minema jooksis. "Sa vana..," pomises ta muiates ning jooksis seejärel kutile järgi, ise vaadates, kuhu poole too läheb. Järve juurde? Hmm..

Siiski Tristan ei jooksnud järvele liiga lähedale, kuid korralikus kauguses järvekaldast eemal tormas metsa poole. Oooh ja kui nad metsa jõuavad, siis ei leia Enya teda kunagi!! Ja siis saab Tristan koolimajja tagasi joosta ja puhketoas Enyaga kokku saada. Mwhaha!

Kuid Enya ei kavatsenudki Tristanit silmist lasta. Ta oli ju ometi kutile piisavalt lähedal, et näha, kuhu iganes too ka joosta ei oleks kavatsenud. Nagu näha, pöördus praegu tüüp hoopiski metsa poole. Nagu leopard, kes ajas antiloopi taga. Või siis nagu gepard, kes ajas hirve taga. Samas kui ta gepard oleks olnud, oleks klassivend juba käes.

Tristan hakkas järjest kiiremini jooksma, võlukepp ka kätte otsitud ning paiskas vahepeal Enya teele paar takistust üsna ettearvamatult. Noormees itsitas omaette ning jooksis mööda järve äärt edasi metsa poole. Loodetavasti pole metsavahti ega kedagi teist seal läheduses.

Ahsa kurat! Enyal oli päris tugev hoog sees, nii et esimene takistus tema ees oli üpriski kindlalt hukule määratud. Või siis ka mitte - kuna see piisavalt madal oli, hüppas neidis sellest üle, nagu oleks tegu lihtsalt tõkkejooksuga, kuid järgmine oli pisut raskem. Ta võttis enda võlukepi kätte ning lihtsalt purustas enda ees olevad segajad. Kahjuks oli ta sunnitud vahepeal oma hoo maha võtma, nii et ta nüüd klassivennast veidi rohkem maha jäi. Kui tee taas puhas paistis olevat, võttis neidis jälle hoo sisse, nähes veel päris väikest osa Tristanist.

Ja metsa ääres tõesti polnud kedagi. Tristan viipas veel võlukepiga ning tekitas uue takistuse ning silkas siis metsa, nüüd looduslikest takistustest üle hüpates ning tormas järjest edasi, vaatamata otseselt, kuhu ta läks. Metsa ta muidugi ei kartnud.

Pff.. Enyal oli järjekordselt tegemist takistuse eemaldamisega ning kui see eest ära oli, ei märganudki ta Tristanit esialgu. Sellegipoolest jooksis ta võimalikult kiirelt metsa, oletades, et sinna poiss siiski läks, ja varsti märkaski ta tuttavat halli vestiga selga ees jooksmas. Tüdruk tormas talle järele, ise lootes, et ta kusagile puu juurika otsa ei koperdaks.

Musta vestiga, tegelikult. Tristan jooksis mööda eriti pisikesi radu edasi ning hüppas pidevalt üle puutüvede, võlukepp endiselt käes ning jaks aegamisi kadumas. Varsti jõudis ta ühe suure padrikuni ning tormas sinna selle tagant sinna sisse, läbis selle kiirelt ja nüüd juba tormas tagasi kooli poole, igaks juhuks veel ühte takistust Enyale tekitades.

Enya koperdas endiselt Tristanile järgi, vahelduva eduga teda nähes. Vahepeal kadus too kusagile puu taha või musta suitsu sisse ja vahepeal mitte. Kõige tähtsam oli see, et ta lõppude lõpuks siiski teda jälle märkas ja tänu sellele kusagile suvalisse kohta ära ei eksinud. Äkitselt oli ta aga hoopis kusagil padrikus, kuid õnneks läbis sellegi edukalt, kuni järjekordselt midagi tema teele ette ilmus. Ta hävitas selle, avastades seejärel, et kaotas semu silmist. Ta jooksis edasi, kuid ei märganud teda enam kusagil. Deem.

Tristan jäi hingeldades ühe puu taha seisma ning üritas mõne hetke enda hingamist korda saada. "Enya!!" hüüdis Tristan puu tagant välja astudes, kui tüdrukut kusagil ei märganud. Seda ka päris vaja polnud, et neidis siia metsa ära eksiks üksinda, seega mingi aimdus Tristani asukohast tal võiks olla. Poiss itsitas omaette ja jooksis jälle kooli poole.

Enya küll jätkas Tristani otsimist, kuid seekord edasi jala, püsides üsnagi sellise piiri peal, mis ei olnud liiga metsasügavuses kui ka liiga sealt väljas. Kuuldes aga enda nime, pööras tüdruk pea hääle suunas ning muutis oma sammud jooksuks, et selle suunas liikuda. Ta jooksis nii kaua, kuni oli metsast väljas ning seejärel märkas ta klassivenna selga kooli poole lidumas. Neidis naeratas endamisi ning võttis suurema hoo üles, joostes poisile järgi.

Tristan jooksis väsimusest hoolimata kiirel tempol koolimaja poole ming varsti inimesi teelt tõugates jõudiski sinna, vestibüüli, ning jooksis treppidest üles, kolmandale korrusele, et seal ühte suvalisse koridori kaduda ja sedamööda edasi kiirustada. Ta oli juba üsna hingetu kõigest sellest jooksmisest, ja lootis, et ka Enya on.

Enya püsis Tristanil järjekindlalt kannul, üritades hoida hingamist piisavalt ühtlases rütmis, et kiiresti jooksmine paremini välja tuleks. Ilmselgelt ei töödanud see väga hästi ja juba kolmandala korrusele jõudes ta lihtsalt hingeldas. Ometi ei saanud ta ju klassivennast maha jääda, kes, tema õnneks, paistis samuti juba üsnagi väsinud olevat. Seda sai näha tasapisi aeglustuvast tempost.

Tristan põikas ühte klassiruumi sisse, lõi ukse kinni ja taandus seina vastu, võlukepp kindlalt käes, ise hingeldamas. Juba hõljutas ta laudasid enda ette, selg endiselt vastu seina toetumas ning ta üritas kuidagi rahulikumalt hingata. Päris raske ülesanne, kui aus olla.

Kuna Enya Tristanil kannul oli, nägi ta, kuidas noormees ühe uksetaha kadus. Ta tormas talle järele ning peatus seejärel, tehes võlukepiga ukse pauguga lahti, vaatas sisse ja.. tuli välja, et ta oli valesse kohta läinud. Sellisel juhul oli tegu järgmisega, kuhu neidis suunduski. Ta tegu sellegi võlukepiga lahti ning juba ta märkaski klassivenda, näole naeratus ilmumas. Mwahaha. Ta kõndis poisi poole, ise higneldades, kuni esimene laud talle ette jäi. Kuna ta oli liiga väsinud, et võlujõudu enam kasutada, hüppas ta lihtsalt selle peale, et edasi Tristani poole lihtsalt ronida.

Tristan naeris hingetult, kui Enya lauale hüppas, et talle järgi tulla. "Ma ei jõua enam.." Tristan itsitas ikka veel, kui nüüd mööda seina maha istuma vajus. Ta oli ju nii palju jooksnud! Rohkem trenni teinud, kui kunagi oma elus, arvatavasti. Kui seks just veel suurem trenn ei olnud, sest peale seda ta hingeldas ka üsna korralikult. Vot ei oska öelda.