Aww. Enya naeris, kui nägi, kuidas Tristan lihtsalt põrandale vajus ning ronis aeglselt mööda laudu temani. Seejärel kummardus ta, et käe poisi õlale panna, ise öeldes: "Käes," ning ajas ennast seejärel tema kõrvale istuma. "Ja nüüd on järjekordselt puhkehetk," lisas ta otsustavalt, toetudes vastu selja taga olevat seina. Ta toetas pea klassivenna õlale, ise haigutades laialt.

"Puhkame jah," haigutas Tristan enda kätt mugavuse jaoks ümber Enya libistades ning toetas oma põse neiu juustele. Ta oli täitsa hufflepufflaslikult kallistaja ning lähedus ei häirinud teda kohe kindlasti enam mitte kuigi ta oleks palju parema meelega Peteri kaisus praegu.

Enya ei teadnud endiselt, mida ta sellest kallistamiseteemast arvama pidi. Peter oli talle küll öelnud, et ta erinevaid sytherinlasi kallistamisega nakataks või midagi, kuid ega ei kippunud väga nendele külmadele nägudele lähedale minema. Vähemalt oli ta avastanud, et Tristanil paistis okei olevat selle kallistamisega. Võib-olla sellepärast ta viimasel ajal justnimelt temaga seltsiski. Muidugi oli poiss ka pidevalt kadunud ja siis pidi ta endale mõne muu tegevuse leidma, kuid ta oli alati rõõmus, kui ta jälle kusagilt välja ilmus. Tegi peäva kohe paremaks.

"Sa tahad veel mängida?" küsis Tristan varsti, kui ta hingamine juba vähe korras oli. Siiski ta asend oli sama ja silmad suletud. Tris ei teadnud, kas ta viitsiks enam väga, tho.

"Mkm," mõmises Enya vastuseks, sulgedes laisalt silmad, "mitte praegu. Võib-olla hiljem. Praegu tudume veits." Tal oli piisavalt mugav seal klassivennaga olla, et ta tõepoolest ei oleks imestanud, kui ta järgmisel hetkel reaalselt magama oleks jäänud. Asi ei olnud selles, nagu ta oleks ülimalt väsinud olnud - noh, olgu, võib-olla tõesti veidi -, kuid ta oli ju siiski väikest viisi sportlane ehk suure pingutusega juba ammu harjunud. Ta ei viska end ju peale pikamaajooksu maha ja jää magama. Neidis haigutas uuesti.

"Mulle sobib väga hästi," vastas Tris väsinult ning kohendas enda kätt neidise ümber ja sättis pea asendit. Tema silmad jäid suletuks ja kuna tal oli üsna mugav asend, kuigi ta oleks oma kallima kaisus olemist eelistanud, jäi nooruk tukkuma.

Mitte kuigi hiljem kui Tristan, jäi ka Enya magama, erinevad pildikesed juba enne uinumist silmade ees jooksmas. Tema unenägu ei paistnudki nii väga erinev olevat tema äsja olnud reaalsest elust. Vähemalt alguses. Ta jooksis endiselt mööda koolimaja ringi. Kuid seekord ei olnud ees mitte ühtegi inimest, kellest möödumiseks manööverdada oli vaja. Ja koolis ei olnud valge, vaid väga hämar. Nagu öösiti, kui ta millegipärast oma toas ei olnud. Ja siis ta jooksis ringi, olles täielikult väsinud, kuid suutmata lõpetada. Ta vist otsis kedagi, vähemalt selline tunne tal oli, kuid mitte kedagi ei olnud endiselt näha. Ja nii ta siis otsis ja jooksis, otsis ja jooksis.. kuni märgatava võpatusega ülesse ärkas, tõstes ehmunult pea.

Tristan nägi unes ebareaalseid asju ja Peterit, nagu tavaliselt. Ta ei võpatanud ega midagi, aga kuna tema põsk toetus Enya juustele, ärkas ta ehmatades, kui neiu pead tõstis. "Mis toimub?" küsis Tris uniselt käega, mis ei olnud Enya ümber, enda silmi hõõrudes.

Süda meeletu kiirusega tagumas, vaatas Enya nende ees olevaid laudu, ise üritades meenutada, mis tema unenäos nii ehmatavat oli olnud. Kahjuks suutis ta silme ette manada ainult pimedad koridorid ja selle tunde, mis tal seda unenägu nähes olnud oli. Tühi, kõle, pime. "Ma.. ei midagi. Halb unenägu," pomises ta, värisedes pisut seejärel. Seal oli jahe, eks? Ei? Okei..

Tristan kortsutas pisut kulmu, kui neiu halvast unenäost rääkis, ja värisema hakkas. Kutt põimis lohutuseks käed tugevalt ümber Enya, kaisutades teda lohutavalt. "Nüüd on kõik korras, kallistused teevad tuju heaks," lubas Tristan nagu üks mäger kunagi.

Enya pani pea tagasi Tristani õlale, kui too talt tugevalt ümber kinni võttis, tundes, nagu pisarad tahaksid silma tulla. Mis tal siis nüüd viga oli? Ta isegi ei mäletanud seda unenägu. Ometi oli tal nüüd nii halb olla.. kuni ta klassivenna sõnu kuulis ning seejärel ehmatusest kergelt kangestus. Talle tuli automaatselt flashback silme eest läbi sellest, kui ta koos Peteriga järve ääres istus ja too talle kallistustest rääkis. "Kust sa seda kuulsid?" küsis ta.

Tristan kortsutas taas kulmu, kui Enya kangestus ja siis tuli ka küsimus. "Eeh..." Tristan hammustas omale huulde, kui mõtles, mida ta ütlema peaks. "Et siis kus ma kuulnud olen... kus sa ise seda tead, et küsid?" Hull smooth teemavahetus ju.

Nüüd oli tema kord kerges "busted" olekus olla. "Eeh.. ma ei ole öelnud, et ma seda tean.. ma lihtsalt huvitusin, et kust sa küll sellist asja kuulnud oled. Täielik jama ju," vingerdas Enya ennast välja, üritades ka kerget naeru manada, kuid see tuli siiski ainult närvilisena välja. Millegipärast ei tahtnud ta öelda, et üks hufflepufflane talle täpselt sedasama öelnud oli. Slytherinlased ei sallinud väga teiste maja elanikke.

"Ei ole jama tegelikult, täitsa õigus on. Ma ka alguses ei uskunud, aga Pe... aga veendi mind ümber ja nüüd kallistamine on täitsa tore. Inimestel ongi liiga vähe lähedust. Ma tean, et seda on veider minu käest kuulda.." Tristan muigas pisut. Kallistamine oli nii hea, ta oleks kogu aeg Peteri kaisus, kui saaks.

Pe? Pe? Kas ta tõepooelst tahtis öelda Peter? Kas tõepoolest oli too hufflepufflane ka tema, Tristaniga, sellest samast teemast rääkdia jõudnud? See oleks lihtsalt nii veider kokkusattumus olnud. Enya hammustas öeldes, mõeldes endamisi, kas küsida või mitte. Mis siis saab, kui ta mööda paneb? Kuidas ta siis end välja vingerdab? Aga kui ta täppi paneb? Neidis ohkas. "Kas see oli Peter, kes sulle seda ütles?" küsis ta lõpuks.

Tristan vaatas oma unise pilguga Enya poole, kui ta midagi ei öelnud, aga küsimuse peale kortsutas ta kulmu ja tema pilk muutus korraga teravaks. "Nojah.. kuidas sa teda tead? Ütles sulle ka seda?" Tristan muutub vaat et kurjaks ka sedasi. Tema mees!!

Ja tal oligi õigus! Enya ei teadnudki algul, mida sellest arvata. "Ei, ma lihtsalt arvasin..," vastas ta, kuid kohe, kui ta selle välja öelnud oli, sai ta aru, kui veidral see kõlas. Miks ta peaks midagi sellist arvama? Lihtsalt lampi? "Tähendab, jah. Ta ütles mulle ka seda," otsustas ta siiski tõe kasuks, lootes, et Tristan tema keerutamist imelikuks ei pea.

Tristan vidutas esimese lause peale pisut silmi. Kuidas saab lihtsalt lambist üks slytherinlane arvata, et mingi hufflepufflane seda öelnud on? Siis tüdruk andis siiski otsese vastuse ka. "Miks ta seda sulle ütles?" Tristan oli natukene Enyast eemale tõmbunud, aga mitte väga palju, vaid piisavalt, et neidisele otsa vaadata, pilk endiselt terav ja tähelepanelik. Tema mees räägib mingite naistega kallistamisest!! Okei, ta teadis, et Peter kallistab paljusid, ja ega Tristan ise ka siin praegu just nagu eemale ei hoidnud, aga ikkagi!!

Enya hammustas huulde, teadmata, kas ta peaks edasi tõe rääkimisega jätkama või vastama lihtsalt "niisama". Tal oli millegipärast tunne, nagu süüdistatakse teda millegis. Nagu ta oleks millegi sellisega hakkama saanud, mida ta ei oleks tohtinud teha. "Noh, ma nagu läksin üpriski tusases tujus tema juurde ja siis seal veidi aega tujutsesin ning seejärel hakkas ta rääkima, kuidas kallid võivad tuju parandama ja järgmisel hetkel ta kallistaski mind, et tuju parandada," vuristas ta, mõeldes seejärel, ega see viimane liiga palju ei olnud.

Tristan kuulas tüdrukut tähelepanelikult, kulmud endiselt kergelt kortsus ning silmitses teda kindla pilguga. "Või nii." Tristan sundis end naeratama. "Aga kallistused teevadki tuju heaks," ütles ta nüüd juba natukene rõõmsamaks muutudes. Peteril ei ole ju mingeid tagamõtteid Enya kallistamisega. Tal ei ole mingit põhjust armukade olla. Tristan ju kallistab ka Enyat. Lihtsalt niisama. Sõpruse mõttes. Ja tuju teevad need heaks küll. Siiski Tristan ei mõelnud just selle peale, et kuna Peter talle kallistuste headusest rääkis, siis ta on Peterit ka kallistanud. See on küll awkward. Mingil määral. Aga Tristan oligi ju see, kes tahtis, et teised nende suhtest teaksid. Mitte ta ei tahtnud enam varjata.

Teevad vist jah. Enya kehitas algul Tristani väite peale õlgu, kuid noogutas seejärel. Ta oli ju seda vaikselt harrastama hakanud. Ja ta paistis palju paremas tujus alati olevat kui varem. "Ja miks ta sulle seda ütles?" küsis ta vastu, pilku klassivgennal hoides. Nii imelik. Tal oli tunne, nagu nad oleksid mõlemad mingisuguses samas teraapias käinud. Psühholoogiks hufflepufflane nimega Peter.

Tristan avas suu, et vastata ja siis pani selle jälle kinni ning kortsutas kulmu. "Um." Tristan hammustas pisut huulde. "Sest et eem.. noh... um.." Tristani mõtted olid täiesti kokku jooksnud. "Sest et ta... ei taha..? et ma pahas tujus oleks..?" Tristan noogutas omaette ja langetas oma pilgu, kui puna põskedele tõusmas tundis. Awkward.

Kohe kindlasti ei olnud Enya arvanud, et Tristan võiks oma vastusega puterdama hakata. Et tal võis samamoodi veider olla vastata täiesti lihtsale küsimusele. Pealtnäha lihtsale. Seetõttu oli ta üpriski üllatunud klassivenna segasest eneseväljendamisest. "Lihtsalt niisama tuli sinu juurde, nägi, et sa oled pahas tujus ja seejärel rääkis, kuidas kallistamine võib seda parandada?" küsis ta umbusklikult. Nojah, see kõlas küll tolle hufflepufflase moodi, aga siiski.. Ei. See kõlas ebaloogiliselt.

Tristan hammustas pisut huulde ning raputas pead. "Talle ei meeldi, kui ma olen tema juures pahane või kuri või kurb. Ja siis ta... kallistab ja teeb üldse kõik, et ma jälle korras oleks," vastas Tristan aeglaselt. "Mõistad?" Tristan kergitas natukene kulmu, kui oma pruunide silmade pilku neidise silmadesse viis. Miski ütles, et ta võib Enyat usaldada, aga ta ei olnud selles täiesti kindel. Lihtsalt Enya oli viimasel ajal tema jaoks tõesti hea sõber, nad said üllatavalt hästi läbi. Tristan tahtis, et ta saaks tüdrukut usaldada. Aga kui ei, siis ei.

Enya pilk oli endiselt pisut umbusklik, kui ta Tristanit vastu vaatas. Nojah, muidugi ei olnud tal mingit põhjust teda mitte uskuda. Ega ta ei teinudki seda. Ta lihtsalt ei saanud aru, miks pidi üks hufflepufflane ühes slytherinist nii palju.. hoolima, et tahta igal moel tema tuju parandada. Neidis ei olnud küll kindel põhjuses, kuid millegipärast häiris teda miski selle juures. Niisiis raputas ta ühesõnalise küsimuse peale pead, kuid selle asemel, et täpselt juurde lisada, mida ta ei mõista, otsustas ta hoopis midagi muud küsida. "Kas te saate väga hästi läbi?"