Täpselt nädal oli möödunud sellest, kui Enya viimati Tristaniga rääkis. Kui ta viimati oma nägu Sigatüüka seinte vahele näitas. Kui ta üldse oma nägu mõnele kooliõpilasele näitas. Nimekiri võiks jätkuda sellega, kui ta üldse kellelegigi oma nägu näitas, kuid kahjuks päris nii palju vedamist tal ei olnud. Nimelt oli tüdruk peale seda, kui ta järve äärde oli jooksnud ja seal lihtsalt lohutamatult nutnud, lõpuks ennast kogunud ning pisut mööda kooliõud ringi tuianud, kuni ta oli leidnud salakoha, kust kaudu ta Siganurme sattus. Algul oli ta üpriski ehmunud ning plaanis kohe tagasi minna, kuid peale hetke kaalumist otsustas ta siiski jääda. Ta ei tahtnud enam sinna minna. Ta ei tahtnud näha neid koolikaaslasi. Eriti veel üthe kindlat. Niisiis jalutas ta lihtsalt mööda tänavaid, kuni talle jäi ette Seapea - vana rääbas pubi. Ta oleks ka sinna kohe sisse astunud, kuni talle siis meelde tuli, et ta oli endiselt enda koolivormis ja see oleks ääretult palju kahtlusi tekitanud. Niisiis vahetas ta kiirelt enda kooliriietuse võlukunsti abil tavapärase võluritele omase riietuse vastu, mille hulgas oli ka must keep, mille kapuutsi neidis endale pähe pani. Peale seda läks ta sinna sisse ning maha istunud, ei teadnudki ta algul enam, mida edasi teha. Üks oli igatahes kindel - Sigatüükasse ta tagasi minna ei tahtnud. Vähemalt oli ta selle järeldusele jõudnud peale seda, kui oli juba pool pudelit tuliviskit ära joonud, mille üks vanem meeleheitel võlur talle välja oli teinud. Viimane oli lihtsalt otsinud kedagi, kellega koos juua.

Järgmisel hommikul avastas ta end selle sama pubi ülemiselt korruselt ühest magamistoast, segaduses ja raske pohmell pead lõhkumas. Ta oli küll algul kergelt paanitsenud ning mõelnud, et mida ta siis nüüd peale peaks hakkama, kuid peale veidi aega järele mõtlemist ja eelmist päeva meenutanud, otsustas ta sinna samasse jääda ja.. mitte kui midagi teha. Tema sinna samasse jäämine kestis veel mitu päeva - iga õhtu suutis ta ennast lihtsalt täis juua, sest - täiesti juhuslikul kombel - ta avastas, et see ajas ära tema rinnus pitsitava valu, mis oli koolist ära minnes saati teda jälitanud.

Niisiis oli möödunud nädal ning ühel õhtul oli Enya ennast pubi ühte tagumisse nurka istuma sättinud, kapuuts õlgadel ja seekord mitte peas. Tema joomakaaslast ei olnud veel tulnud, kuid see ei oleks takitastanud tal endal ühte viskiklaasi endale tellimast - ta oli ju siiski täisealine. Kui ta oma joogi kätte oli saanud, võttis ta seal lonksu ning jäi mõtlikult enda joogiklaasi vaatama.


Ot: Kinni

Tristan oli selle nädala veetnud üsna tavalsielt, ainult selle vahega, et puhketoas ei nähtud teda enam koos Enyaga. In fact, Enyat polnud üldse keegi näinud, kui Tristan ka küsinud oli. Poiss oli üsna mures, aga samas oli kindel, et tüdrukuga on kõik korras. Ei saa olla, et ta ennast vigastanud on või midagi. Miks peaks?
Nüüd aga Tristan oli teel Seapeasse. Jumal teab, miks. Mõnikord ta käis seal. Väga harva. Nooruki riided olid üsna tavapärased võluri riided, ning sisse astudes läks ta kohe leti taha ja tellis endale tuliviski. Pudeli kätte saanud, vaatas ta ringi ning kergitas üllatunult kulmu, kui tagumises nurgas tuttavat tüdrukut märkas. "Võin ühineda?" küsis Tristan lähemale astudes, ning ilma vastust ootamata juba istus teisele toolile, pilk tüdrukul. "Kus sa olnud oled terve selle aja?"

Enya oli endiselt oma esimese klaasi juures, kui ta tuttavalt häält kuulis. Vägagi tuttavat. Algul ei julgenud ta pilkugi tõsta, kuid kui rääkija poolt tooli kiuksatus kostus, tegi ta seda siiski. Nagu ta arvanud oligi - Tristan. Ta neelatas korra ning võttis oma joogist kiirelt veel lonksu enne, kui vanad haavad jälle lahti tahavad tulla. Tal oli just parem hakanud.. "Siin," vastas ta lühidalt, jooki taas huulile viies. Ta oli liiga kaine, et seda praegu seal üle elada. Kuhu tema uus semu nüüd siis jäi? Praegu oleks hea aeg kohale ilmuda, et ta vabanduseks tema seltskonda minemise välja tuua saaks.

Tristan ohkas tasa ning silmitses Enyat murelikult. "Siin? Seapeas? Miks ometi?" Tristan võttis enda pudelist kiire lonksu, kuigi teadis, et ta ei tohi väga juua. See tähendaks peavalu homseks ja kui ta näiteks Peteriga kokku sattuma peaks täna, siis ega poiss sellele vist väga hästi ei vaataks... kuigi Tris tegelikult ei teadnud. Ta ei joonud väga ju. Noh, Tristan ise. Ja Peterit joomas ta näinud polnud. "Kas sa tõesti ei taha enam minuga suhelda selle pärast?" Tristani hääl oli kurb ja tema pilk nukker, kui kuti hääl rääkides kergelt murduma hakkas. Enya oli nii hea sõber talle ju!

Neelatus. Veel üks lonks. "Sest mulle meeldib siin," vastas Enya õlgu kehitades. Parem kui Sigatüükas igatahes. Vähemalt praegu. Äkki läheb ta mingi aeg tagasi? Kui teda sinna üldse võetakse. Kes teab, äkki on juba puudumise pärast ta koolist välja visatud. Ja vanematele kiri saadetud. Huvitav, mida neil selle kohta öelda oleks? "Sa oled meie pere häbiplekk! Kuidas sa võisid välja kukkuda?" Ja siis nad küsisiksid ilmselt "mille pärast". Kuuldes Tristani küsimust, ohkas neidis korra. "Asi ei ole selles, et ma ei tahaks.. Ma.. Ma ei tea, kas ma suudan," lausus ta ning hammustas õrnalt huulde.

Talle meeldib Seapeas. Olgu.. Tristan kortsutas natukene vastuse peale kulmu ning põimis enda sõrmed ümber oma tuliviski pudeli. "Miks sa arvad, et sa ei suuda?" Tris vaatas tähelepanelikult klassiõele otsa. "Ma ei tahaks sind sõbrana kaotada." Tristan hammustas endale kergelt huulde. Jah, kui Tristan tõesti Enyale meeldis, siis oleks küll jamasti. Friendzoned. Isegi Tristan teadis sellist väljendit..

Enya vaatas hetkeks Tristanile otsa, kuid oigas seejärel ning pani lauba vaikse kolksatusega vastu lauda. "Ma olen sinusse armunud, Tristan," pomises ta, julgemata ilmselgelt kutile isegi otsa vaadata. "Ma ei tea, mis ajast alates ja kui palju, aga igatahes ma olen ja ma ei tea, mida selle mõttega peale hakata." Ta oli sellest järgmisel päeval Seapeas olles aru saanud. Tähendab, tema ei osanud muidugi päris aru saada, kuid peale seda, kui ta oma uuele semule Norbertile seda juhtumit koolis mainis, arvas too, et äkki on Enya tollesse poissi lihtsalt armunud. Ta oli seejärel selle üle pikalt juurelnud ning saanud aru, et tal oligi õigus. Seepärast ta ei saanudki aru, miks tal kuti uudise peale äkitselt halb hakkas - see oli absoluutselt uus kogemus ta jaoks. Ta oli lihtsalt armukade.

Tristan neelatas uudise peale tasa ning ohkas pilku maha lüües. "Mul on tõesti väga kahju, Enya," sõnas poiss tasakesi. "Sa oled väga tore ja kahtlemata väga kena tüdruk... aga... ma armastan Peterit.." Tristan hoidis kramplikult oma pudelist kinni ning võttis sealt kiire lonksu. Ta arvas, et kui Peterit poleks olnud, siis võib-olla ta isegi oleks Enyasse armunud, aga Peter oli täiesti olemas ning ta oli Tristani oma. Ning Tristan ei loobu temast tüdruku pärast, keda tema ei armasta. Mitte mingil juhul. "Anna andeks.."

Enya tõstis pea laualt ning võttis enda klaasi kätte, et sealt järjekordne sõõm võtta. Seekord täiesti tühjaks. "Sa ei pea vabandama ega midagi. Ega see sinu süü ei ole, et ma täiesti lootusetult suutsin sinusse ära armuda, ise lausa teadmata, kas sa oled suhtes või mitte," pomises ta, pilku enda tühjal klassil hoides. Ta tõstis hetkeks pilgu Tristanile, kuid ainult selleks, et tema joogipudelile viibata ja küsida: "Tohib?" Ta tundis endiselt ennast liiga kainena.

Tristan naeratas nukralt ning noogutas. Jaah... aga ega armastus ei küsi ka siis tulekuks luba, kui on teada, et too inimene suhtes on. "Mul on ikkagi kahju, et niimoodi haiget tegin võinii.." Tristan silmitses küsimuse peale enda joogipudelit ja lükkas selle siis üle laua Enya ette. Las laps joob siis.

"Sina ei teinud midagi," lausus Enya täiesti tõsiselt ning võttis seejärel pudeli kätte, et sealt enda klaasi täis kallata. Kui tal see täis oli, lükkas ta pudeli tagasi Tristani poole, võttes joogist ka kohe lonksu. "Üldse, mis värk sellega on? Ma ei ole sind mitte kordagi Peteriga isegi rääkimas näinud. Rääkimata siis veel koolipeal aelemisest. Ning nüüd tuleb siis hoopiski välja, et te käite," uuris ta. Tal ei olnud ausalt öeldes sooja ega külma, et tegu kahe kutiga oli, kes käisid. Või siis ei osanud ta lihtsalt neid kahte ette kujutada ja seepärast paistiski talle kõik nii normaalne.

Nojaah, ta ei teinud midagi, aga ikkagi ta tundis end nüüd natukene pahasti, et Enya temasse armunud oli ja Tristan tema tunnetele vastata ei saanud. Ja rääkides sellest, et 'kui Peterit poleks', siis kui Pete'i tõesti poleks olnud, ei oleks Tristan ka Enyaga selline kaisuloom, nagu ta oli. Küsimusi kuuldes libistas ta jälle oma sõrmed ümber pudeli ja kehitas õlgu. "Peter ei taha avalikku tähelepanu. Nüüd... me oleme sellest rääkinud ja ta nõustus tasapisi avalikult paar olemisega, aga talle on välja tulemine vist raskem, kui mulle." Tristanit tõesti väga ei huvitanud teiste arvamus, aga Peterile oli see nähtavasti oluline. "Me oleme mõnes tunnis koos istunud.."

Enya noogutas arusaadavalt. Väljatulemine. Muidugi võivad nad karta sellist asja, sest mitte kõik inimesed ei ole sellise, mis enam ei ole nii tavapärane ja igapäevane, suhtes väga tolerantsed. Ta võttis joogist veelkord lonksu, kergitades aga poisi viimase lause peale kulme. "Tõesti? Mina ei ole küll märganud," mainis ta. Äkki oli see viimase nädala jooksul olnud? Huvitav, mis seal koolis üldse toimunud oli? "Mis uudiseid koolist siis kah on?" küsis ta nagu muuseas.

Tristan oleks olnud juba kuuendas klassis valmis avalikult paar olema... aga ta nõustus Peteri palvetega ja ei hakanud noormeest avalikult kallistama või midagi. Nüüd aga oli tal lausa luba olemas! Ja ta kavatses seda ka kasutada ja kasutaski. "Nüüd viimasel nädalal ja varem ka natukene.." Nõiajookides mitte, aga muundamises näiteks... "Ei olegi väga midagi, kõik on tavaliselt, tunnid ja kodutööd..." Jah, ei midagi väga olulist.

Enya mõtles pisut, üritades meelde tulatada, kas ta ikka oli neid koos näinud istumas või mitte. Üldiselt oli klass siiski täiesti täis ja igaüks läks istuma sinna, kus ruumi oli. Too bad, kui pinginaabriks sattus mõni dork või muu taoline. "Ja kuidas siis on? Olete saanud ka veidraid pilke selle puhul, et te koos istute?" küsis ta, enda jooki juues. Miks see nii kibe pidi olema? Ta oleks tahtnud klaase lihtsalt järjest alla kulistada, et siis kokkuvõtteks enam mitte kui midagi tunda. Ta noogutas arusaadavalt "uudiste" kohta koolist. Ta oli küll lootnud mingisugust suvalist kõmu, aga no olgu peale.

Tristan kehitas õlgu. "Kindlasti oleme. Mina neid väga ei märka.." Ilmselgelt võttis Tristan nende suhet tunduvalt vabamalt, kui Peter, kuigi sõprusega paar aastat tagasi oli just tema see, kes ei tahtnud väga, et neid koos nähtaks. Nüüd annaks mida iganes, et Peter nõustuks kasvõi käest kinni hoidma! Aga ta ju nõustuski. Lõpuks ometi. Tristan võttis oma joogist kiire lonksu ja silmitses Enyat tähelepanelikult. "Ma olen kindel, et sa leiad endale kellegi erilise, nagu mina Peteri. Või siis.. Peter minu." Sest eks ka seal esimeses klassis oli Tristan juba kupees olnud, kui Peter sisse astus. Ning hiljemgi astus esimese sammu Peter.

Enya raputas kiirelt pead. "Ära.. palun ütle parem midagi. Selle suhtes. Ma olen praegu liialt kinni selles, et ma suren üksi, kaaslasteks hulganistki kräunuvaid kasse," lausus ta ning jõi oma klaasi järjekordselt tühjaks. Peas hakkas juba vaikselt surisema. Ega see puhas viski mingisugune limonaad olnud. Hakkas ikka korralikult pähe küll. Ta viipas poisi pudeli poole ning selle kätte saanud, valas ta oma klaasi täis. Katsugu ainult kidur olla.

"Jaah muidugi.." Tristan ohkas tasa, aga lükkas siis oma pudelit taaskord Enya poole, kui tüdruk seda küsis. "Sa ei tohiks rohkem juua.." ütles ta pudelit tagasi saades. Tristan oli vaevu mõned lonksud sealt võtnud, Enya tühjendas teist klaasi, pluss veel mis iganes see siis ka oli, mida ta ennem joonud oli.

Enya kortsutas kulme, kui Tristani lauset kuulis. "Jaah? Ja miks mitte? Ma olen täisealine - ma võin teha, mida tahan," lausus ta täiesti kindlameelselt ning justkui kiusu pärast võttis enda joogist ühe suure lonksu. Kui poiss ise ei tahtnud talle enda omast anda võis ta vabalt ka eraldi omale tellida. Tal oli raha küll! Veidi.. No, juua oleks ta igatahes kätte saanud.

"Sest sa jääd purju," vastas Tristan tasakaalukalt. "Ja purjus inimesed ei tee häid asju ega räägi normaalselt." Jaah... ta kõlas veidralt, aga see oli tema arvamus. Tristan pidas alati piiri, kui alkoholi tarbis. Vähehaaval. Isegi, kui ta kanget alkoholi jõi. Ikkagi jõi vähe. Teadis oma piire.

Enya turtsatas selle peale naerma. Talle vist oli juba jõudnud midagi pähe jõuda. "Purju," kordas ta, rapuatdes seejärel endamisi pead. Ta toetas oma küünarvarred lauale ja viis pilgu Tristanile, silmitsedes hetkeks teda. "Mis sa arvad, mida ma siin nädal aega teinud olen?" küsis ta poisilt, kallutades kergelt pead.

"Joonud, ilmselgelt. Sa näed päris sitt välja." Tristan kergitas natukene kulmu, võttes uue lonksu enda tuliviskist. "Lased ennast selle pärast Sigatüükast välja visata? On see seda väärt?" Tristan nii ei arvanud. Isegi, kui see tähendas, et temal enam Enya sõprust polnud.

Enya turtsatas. "Suur tänu," pomises ta ning võttis enda joogist ühe väikese lonksu. Tal oli täitsa õigus sitt välja näha, eksole! Ta ohkas, kui Tristani küsimust kuulis. "Kui ma juba pole välja visatud," lausus ta, toetades enda selja vastu seljatuge ja silmitsedes klassivenda. "On sul üldse aimu ka, kui raske mul isegi praegu olla on? Siin, sinu läheduses? Ainuke asi, mis mind ei hoia praegu minema jooksmast on see väike promill mu sees. Koolis ei ole mul isegi võimalust natukenegi joogisena ringi käia."

"Ei ole sind välja visatud.." Tristan oli ka vahepeal päris kaua kadunud olnud. Aga ta tegi asjad järgi ja kõik oli korras. Tüdruku edasisi sõnu kuuldes noormees ohkas tasa. "Ma usun, et sul on raske, aga selle pärast ei saa oma haridusega leppida. Vähem kui aasta veel ja me ei pea enam kunagi kohtuma."

Enya vaatas hetkeks Tristanit, kaaludes pisut tema sõnu. Ei pea enam kunagi kohtuma.. "Aga ma tahan sinuga veel kohtuda," lausus ta nukralt, tõmmates oma eelmistele sõnadele justkui totaalset kriipsu peale. Ta võttis joogist jälle lonksu ja toetas enda põse vastu külma lauda. "Ma ei suuda ei sinuga ega ka sinuta," pomises ta, tundes ennast nagu mingisuguse meeleheitliku.. ma-ei-tea-kellena. Talle oli jook juba tõesti veidi pähe hakanud.