Tristan ohkas tasakesi ja libistas sõrmedega läbi enda juuste, tõmmates neid sirgu ja samas sasides neid. "Mina näen sind vaid sõbrana, Enya. Kui sa suudad mind võtta, kui sõpra, siis loomulikult ma ei taha sind kaotada. Aga... kui ei, siis meil ei ole just erilist muud valikut." Tristan rääkis tõsiselt, aga samas kurvalt, ning võttis tuliviskist uue lonksu.

Enya ohkas ning libistas küünarnukid lauale, et pea kätele panna ja Tristanile jälle otsa vaadata. "Ma ei tea, mida ma edasi peale hakkan," tunnistas ta, hääles puhas lootusetus. "Ütle mulle, mida sina teeksid, kui.. ma ei tea.. Peter ütleks sulle äkitselt, et ta armastab kedagi teist. Kas sa suudaksid temaga edasi lihtsalt sõbraks jääda?" küsis ta. Noh, olgu, see oleks ilmselt pisut teistmoodi nende olukorraga, sest need kaks reaalselt käisid ja olid kes teab, mida juba korda saatnud. Samas mingist vaatepunktist sai neid ikka võrrelda ju.

Tristan hammustas õrnalt huulde. "Ma..." Tristan üritas seda olukorda endale kujutleda. "Aga ta ei armasta ju. Ma ei tea, mida ma teeksin. Ma ei saa seda teada, enne, kui seda pole juhtunud, ja ma ei taha, et see juhtuks." Mida poiss teadis, oli see, et ta oleks meeletu vaimne kokkuvarisemine. Kuid ta ajaks end jälle püsti. Kuid kuna ta nii meeletult armastas Peterit, siis vaevalt ta enam ennast avada suudaks. Mitte nii, nagu Peterile. Aga ta ei teadnud ju kindlalt. Ja ei tahtnudki teada.

Enya ohkas kurvalt ning tegi oma klaasile jälle lõpu peale, küünitades seejärel Tristani pudeli poole. Selle kätte saanud, valas ta oma klaasi jälle täis. Ta vist ütles midagi joomise kohta? Ah.. suva. "Aga minuga täpselt juhtus nii ja ma isegi ei oska praegu mitte kui midagi sellega peale hakata. Kõige parem oleks muidugi oodata ja vaadata lihtsalt, kuidas kõik olema hakkab, aga see eeldaks täiesti vabadust koolist ja kõigest muust. Aga nii ka ei saa ju," rääkis ta, keel juba pehme. "Ma ei ole kunagi varem mitte kui kellessegi armunud olnud. Ma ei teadnudki, misasi on armastus. Kes teab, võib-olla ei tea praegugi. Äkki on tegu lihtsalt ühe lollaka kiindumusega, millest ei saa mitte kuidagi lahti. Aga mida ma tean, on see, et see teeb haiget. Ko-hu-ta-valt."

Tristan ohkas tasa ning lasi siiski tüdrukul pudeli võtta. Las laps joob siis. "Ma mõistan.. aga see ei saa ju nii raske olla. Eemale hoidmine. Sa ütlesid, et ei ole mind ja Peterit koos näinud, sest me ei olegi... noh, avalik paar. Mulle teeb ka see haiget, kui ta hoopis minu asemel kellegi teise suvalisega suhtleb ja ma ei taha, et ta nendega suhtleks, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ma olen kindel, et sinagi saaksid hakkama. Kui tõesti mitte enam nii, nagu varem, siis... kooli saad sa ju ikka tulla. Me ei pea ilmtingimata suhtlema." Tristan ei suhelnud väga paljude klassikaaslastega ju.

Enya kuulas Tristani juttu, käsi põsakil ja pilk kutil, pool teksist kõrvust lihtsalt mööda minemas. Veel üks lonks. "Kas sa tead, et sa näed tegelikult päris ilus välja?" küsis ta, nagu ei oleks eelnevat juttu olnudki. Ta naeris enda lause peale, kuid tõsines siis. "Ei, tegelikult ka. Ja see ei olnud üldse isegi sinu välimus, millesse ma ära armusin. Iseloom? Me oleme üpris palju kallistanud ka, äkki aitas see ka kaasa. Kas kallistustega on võimalik ära armuda?" arutles ta.

Tristan ohkas tasakesi ning silmitses oma nüüdseks peaaegu tühja tuliviski pudelit. Ja ta polnudki seda eriti joonud. "Kallistustega on võimalik armuda.." noogutas Tristan tasakesi. "Üks põhjuseid.. miks mina Peterisse armusin." Peter oli parim kallistaja maailmas! Ta oli nii soe ja nii hästi kallistas ja... Tristan seevastu oli üsna külm kallistaja. Aga Peteril oli veel asju, mille pärast Tristan armus. Tema iseloom ja kõik... aga Tristan ei olnud üldse arvestanud, et kui ta Enyat liiga palju kallistab... aeh.

"Huvitav, kas ma võisin siis tänu kallistustele ära armuda?" küsis Enya, vaadates arupidavalt Tristanit. Ta torutas mõtlikult huuli, võttes seejärel veel ühe lonksu joogist. Nüüd oli mõru maitse juba kes teab, kuhu kadunud. "Me tegelikult ei kallistanud ju nii palju. Kui palju sa Peteriga kallistasid enne, kui temasse ära armusid?" Ta isegi ei teadnud, kas ta tahtis seda tegelikult teada, kuid see küsimus lihtsalt ilmus huulile ja juusiis ta siiski huvitus sellest. Tristan oli ju siiski tema semu. Või enam ei olnud? Ah, ta ka ei teadnud.

"Me oleme nii palju koos olnud, sina ja mina, et noh... ja kallistanud ka ju ikkagi. Täiesti võimalik." Nad istusid ju tihti puhketoas ja rääkisid ja vahepeal sai kallistada ja nii. Küsimust kuuldes kehitas ta õlgu. "Me olime.. sõbrad ikka kõva aasta, enne, kui midagi juhtuma hakkas. Ja enamuse ajast, mis me koos olime, me ikka kallistasime ja... ühesõnaga väga palju." Väga-väga palju. Sest Peter juba siis ju tahtis hirmsal kombel Tristanit palju kallistada ja alguses tundus see Trisile kuidagi veider, aga siis harjus ta ära. Nüüd annaks mida iganes, et kogu aeg Peteri kaisus olla!

Enya ei olnud küll kunagi Tristaniga halvasti läbi saanud, aga nii hästi, et lausa kallistama hakata, olid nad hakanud suhtlema kõigest mõni aeg tagasi. Mis siis tüdrukul viga oli, et ta nii kiirelt ära armus. Ta võttis joogist lonksu. "Veider värk," sõnas ta, unustades ära, et kutt ei kuule ta mõtteid ja arvas nüüd ilmselt, et see oli tema sõnade kohta. Või siis sattus lihtsalt segadusse. Samal hetkel pani ta ka tähele, et ruumis on muusika ning enda joogist veel ühe lonksu võtnud, tõusis ta püsti, tuikus kergelt ning vaatas seejärel Tristanile otsa. "Tule, lähme tantsima," lausus ta.

Tristan kortsutas pisut veidra värgi kohta kulmu, aga Enya oli purjus nagunii, seega ei hakanud ta midagi küsima ka. Tantsimise kohta tema kulmukortsutus süvenes. "Ei lähe, istu nüüd maha tagasi," ütles Tristan enda tuliviskist ühte lonksu võttes. Esiteks ta ei osanud tantsida, teiseks ta ei tahtnud tantsida ja kolmandaks... noh, ta tantsiks ainult Peteriga, kui üldse kellegi ees margi maha tegemiseks läheb.

"Ei kavatsegi! Kui sina minuga tantsiam ei tule, siis teen ma seda üksi," lausus Enya ning juba oligi ta end kusagile vabale ruumile tuigerdanud, hakates seejärel aeglase, bluusistiilis muusika saatel ennast liigutama, olles ruumis ilmselgelt ainuke isik, kes ei istunud kusagil nurgas ja ennast lakku täis ei joonud. Tähendab, tal oli see etapp juba niikuinii läbitud. Ta sulges silmad, sest peale selle, et tal peas juba eriti valjult kumises ja see seda vähendas, aitas see ka rohkem tantsu sisse minna ja aidata unustada ümberringi seisvad inimesed.

Tristan ohkas tasakesi ning saatis Enyat pilguga. Tüdruk tõesti oli purjus. Noormees tõusis ning läks hoopis leti äärde ja küsis, kas Enya ööbis seal. Tuli välja, et ööbis ning peale toa numbri saamist läks Tristan Enya juurde. "Sina neiu lähed magama nüüd," ütles Tristan tüdruku randmest kindlalt kinni võttes ning tõmbas teda endaga treppide poole, sealt üles tema tuppa.

Enyal oli seal nii mõnus olla olnud, kui äkitselt Tristan ta juurde ilmus ning - ülla, ülla - tüdruku magama tarida tahtis. "Kuid mul just hakkas lõbus," protesteeris ta ning üritas poisi haardest eemale vingerdade, et jumala eest mitte magama minna. Tal oli tunne, nagu ta oleks viieaastane ja just alles hakkas tema lemmiksaade televiisorist, kuid selle asemel, et ta seda vaadata saaks, tahtis ta ema ta magama minna.

Tristan turtsatas aga ei lasknud Enyal ennast vabaks rabeleda. Varsti jõudsidki nad nimetatud tuppa. Tristan lükkas Enya kergelt voodile istuma ja ristas oma käed siis. "Magama." Ta oleks tüdruku kooli viinud, aga kahjuks purjus inimest väga sinna vist ei vii. "Ja homme oled Sigatüükas kohal või ma löön su isiklikult maha."

Üritagu ta palju tahes, kuid tundus, et temapikkune noormees sai Enyast kui juba põhimõtteliselt puhtalt purjus inimesest siiski jagu. Tähendab, neidis pani vastu kuni lõpuni siiski, nii et ilmselt võis Tristanil üpriski tüütu teda talutada olla. Ta isegi mõtles korra "appi, röövitakse!" hüüda, aga üks pilk ülejäänud külastajatele andis selgelt mõista, et nad ei oleks isegi pead selle pärast pöörata viitsinud. Kui ta kord voodisse istuma oli pandud, ristas tüdruk samuti käed, imiteerides nii justkui kutti ennast. "Lööd mind maha? Aga kui ma öö jooksul ära jooksen ja sa siis mind enam nii lihtsalt üles ei leia?" küsis ta.

Tristan muigas. "No siis see on sinu otsustada. Ma lihtsalt arvan, et selle pärast enda haridusega riskida on väga mõttetu ja lausa pisut hale." Sellise asja pärast ei jätaks Tristan kindlasti kooli pooleli. "Ma ei pea sinuga suhtlema ju."

Enya vaatas hetkeks vaikides Tristanile otsa. Hale. Ta oligi hale. Ta oli täiega hale ja ta sai sellest aru, kuid ta ei teinud midagi, et seda muuta. Äkki pidanuks? Ta oli ju slytherinlane. Ta oli Ghrian. Tema vanemad ei oleks ealeski sedasi käitunud, nagu tema. "Ma ei taha olla hale," pomises ta kurvalt, kuid manas seejärel ette range pilgu ning tõusis hooga püsti, kuid ilmselgelt ülehindas ta oma suutlikust tasakaalu hoida, nii et ta püsti seismiseks abi Tristanilt otsima pidi, kuid selle asemel, et püsti jääda, tõmbas ta kuti koos endaga voodisse pikali. Ups.

"Tubli tüdruk.." Loomulikult ta ei taha hale olla. Aga kui tüdruk püsti tõustes püsti jäämise asemel Tristani ka voodisse kukutas, ajas poiss silmad suureks. "Täna sa küll Sigatüükasse ei jõua, unusta ära. Hommikul tuled," ütles Tristan end tüdruku haardest vabastada üritades. Imelik oli olla. Awkward ja.

Olles tagasi voodis, turtsatas Enya hetkeks naerma, kuid jäi vait, kui Tristani lauset kuulis. "Kas muidu oli plaan mind täna Sigatüükasse viia?" küsis ta. Ei! Ta ei tahtnud! Üks asi oli siin Tristani ees margi maha tegemine, teine mõnele professorile vahele jäämine. Tal vist nii palju peas mõistust veel oli, et sellest hoiduda.

"Ei olnud sellist plaani. Sa magad end siin välja ning hommikul tuled kooli." Tristan suutis end nüüd istuma ajada ning suunas oma juukseid siludes pilgu Enyale. "Eks?" Purjus peaga õpetajatele vahele jääda oleks väga lame. Siis äkki visataks tõesti välja.

Enya aga sättis ennast mugavamalt voodile, nii et ta pea ikka padjal oli ja ta ise seal külili lesis, Tristanile otsa vaadates. "Jää siia," palus ta vaikselt, hammustades seejärel kergelt huulde. "Lihtsalt, istu kasvõi siin kusagil, kuid ära mine. Ma.. ma ei suudaks taluda seda, et ma ärkan ülesse ja ma olen täiesti üksi."

Tristan ohkas tasa. Olgu, ta ei olnud tänaseks õhtuks midagi kavatsenud, aga ikkagi. "Okei," ütles ta lõpuks siiski. Ta tõmbas teise padja enda poole ning sättis ennast pikali neiu kõrvale. Ta tahab ka magada. Aga ta ei pannud silmi kinni, vaid silmitses Enyat.

Enya naeratas ning ajas ennast seejärel selili, sulgedes silmad. "Aitäh," ütles ta. Hetke oli ta täiesti vait ning liikumatult ning oleks isegi võinud arvata, et ta jäi magama, kui ta just suud lahti poleks teinud, et midagi öelda. "Ma ei saa tegelikult aru, kuidas sa mind veel taluda suudad. Ma kujutan ette, et sa juba kibeled siit minema, et jumala eest minu, purjus hulluga, enam mitte tegeleda," lausus ta.

Tristan oli end samuti lõpuks selili keeranud ning isegi silmad sulgenud, aga mitte uinunud. Kõigest mõtetes. Tris peaaegu võpatas, kui Enya häält kuulis. "Ega mul midagi targemat teha täna poleks ka." Peter oli kindlasti kusagile kadunud ja noh, ega tal selliseid 'sõpru' just eriti polnud.