Õhtusöök oli alles lõppenud, või vähemalt Tristan sai juba söödud ning ta oli otse saalist enda asjadega lendluudpalliväljakule tulnud ja nüüd ronis mööda tribüüne üles, et varsti enda hirme trotsides, alla ta väga ei vaadanud, istuda, ning kiskus kotist enda joonistusploki ja hariliku, millega ta hakkas ühte nägu joonistama. Ta ei vaadanud enda ümber ringi, aga kord siis natukene küll hirmunult ronides oli ta avastanud, et seal oli hea joonistada. Tristan ei teadnudki, kelle nägu ta praegu joonistas, harilik lihtsalt liikus tema paberil edasi ning visandas sinna jooni. Noormees oli viimased päevad üsna häiritud olnud, ning eemalolev ja põhiliselt ainult joonistanud. Ja söönud ja muud asjad, aga ta ei suhelnud väga palju inimestega.

OT: Muska. ;*

Isegi Pete oli viimastel päevadel olnud ignoreeritud Tristani poolt. Nüüd, peale õhtusööki oli ta otsustanud natuke lennata ja ehk trenni teha või miskit. Ta kandis Hufflepuffi lendluudpalli vormi. Põhiliselt ikka selle pärast, et sellega oli tunduvalt mugavam lennata, kui muude riietega. Vaevalt oli ta väljakule jõudnud ja paar tiiru lennata jõudnud, kui ta Tristanid tribüünil istumas ja joonistamas märkas. Pete lendas kuti juurde ning maandus tema kõrvale. "Hei," naeratas Peter ning istus kuti kõrvale, hoides luuda enda käes. "Mis joonistad?" küsis Pete sõbralikult ning viis pilgu noormehe joonistusele.

Kuna Tristan ei vaadanud väga ringi, ei märganud ta ka lendavat kogu ja võpatas, nii et harilik tugeva triibu paberile tõmbas, kui Peter tema kõrvale maandus. See... oli väga-väga ehmatav. "Ma... ei tea," vastas Tristan kulmu kortsutades, kui siis ilma võlukeppi võtmata paberilehele keskendus ning lõpuks too triip kadus. Natukene ta ikkagi oskas võlukepita võluda. "Sa käisid lendamas?" Tristan silmitses hetkeks kuti vormi ning ohkas siis tasa, kui oma joonistuse ära pani ning käed tugevalt ümber poisi põimis. "Anna andeks, et ma sind ignoreerinud olen," sosistas Tristan oma pead kuti rinnale peites.

Pete ei saanudki enam kauem kuti joonistust silmitseda, sest Tris pani selle juba ära. "Eih, ujumas käisin," muigas Pete. Ilmselge ju, et lendamas. Ta kandis LENDluudpallivormi ja tal oli käes luud, mida teadupärast lendamiseks kasutati. Trisi järgmise lause peale naeratas Pete muretult ning toetas oma luua ühele pingile, et mõlemad käed ümber kuti põimida. "Sellest pole midagi, ma usun, et sul olid omad põhjused," lausus ta endiselt naeratades. Vaevalt Tris ilma põhjuseta teda ignoreeris ja need phjused olid kindlasti ka väga olulised. Pete silitas lohutavalt Trisi selga ning vajutas musi tema juustele.

Tristan muigas nukralt. "Jaah, põhjused.." Tristan puges nüüd hoopiski Peterile sülle ning vajutas pehme musi tema huultele enne, kui temast natukene eemale tõmbus ja talle oma tõsise pruunisilmse pilguga otsa vaatas. "Enya on minusse armunud," pomises ta tasa, ohkas siis ning peitis oma näo jälle Peteri õla vastu. "Ta kadus nädalaks ajaks, kui ma ütlesin talle, et ma gei olen, sest meil tuli sinust juttu.." Tristan hammustas omale huulde. "Ja siis Seapeas kohtusime juhuslikult ja ta ütles seda.." Tris tahtis, et Peter teaks seda.

"Kas ma peaks muretsema?" küsis Pete. Just selles mõttes, et kas Tristanil on Enya vastu ka mingid tunded või mitte. Kui mitte, siis... Noh, kahju tüdrukust, aga vähemalt ei pea Pete muretsema millegi pärast. Armumisi tuli ikka ette ja küll need üle läksid. Seda enam, kui armumistele ei vastatud. Pete kohendas oma käsi Trisi ümber ning silitas tema selga endiselt lohutavalt. Ta vajutas musi kuti juustele ning viis pilgu eemale. Hetkel Pete ei naeratanud, aga tal polnud kohe kindlasti ka halb tuju.

Tristan raputas küsimuse peale pead. "Ei, kindlasti mitte," ütles ta toonil, mis ütles selgelt, et ta rääkis tõde, aga samas ta oli nukker ikka. "Lihtsalt... mul on kahju tast. Ta hakkas nutma, kui kuulis, et ma gei olen ja... ta jõi terve selle nädala, mis ta kadunud oli." Tristan ohkas tasa. "Ta on tõesti hea sõber mulle, aga... ma ei tea, kas tema suudab ainult sõber olla ju." Tristan kaisutas Peterit tugevamalt. Vähemalt on tal Peter. Kui tal kedagi teist ei ole, on tal Peter ikka.

"See pole sinu süü," lausus Pete. Kohe nii sassi selle pärast minna, et terve nädala juua oli küll liiale minek ja asja üle dramatiseerimine Peteri meelest. Oleks siis, et Tristan ja Enya oleks käinud ja Tris ta mõne kuti pärast maha jättis, aga need kaks polnud ju kunagi käinudki. Ei saa tema neist naistest kunagi aru. "Ma isiklikult arvan, et on talle oleks emotsionaalselt ehk parem, kui te poleks sõbrad. Kui ta juba selle pärast jooma hakkas, et sa gei oled, ei tule teie sõprusest midagi välja," arvas Peter ning kallistas Tristanit tugevalt vastu.

"Ma tean, aga ma ikkagi tunnen ennast halvasti.." Tristan ohkas tasakesi. Ta noogutas Peteri teiste sõnade peale. "Ma tean, et see oleks parem, aga mul ei ole ju niiväga kedagi teist, kellega ma lihtsalt sõber olla saaks." Tristan peitis oma näo Peteri kaela vastu ning vajutas sinna õrna musi. "Ta ütles, et ta üritaks sellest üle saada.." Tristan libistas oma sõrmed noormehe juustesse ning mängis pimesi nendega kergelt.

"Tristan," pomises Pete vaikselt. "Kui ta juba selle peale nädala jõi, et sa temast üldse huvitatudki pole, siis mis sa arvad, kuidas ta sellega toime tuleb, et sa vaid tema sõber oled? Mina arvan, et teile mõlemile oleks parem teineteisest eemale hoida, aga mina ei saa sulle ettekirjutusi teha. Seega... Kui sa tõesti arvad, et see on okei ja ta saab hakkama, siis minu poolest olge sõbrad," lausus Pete. Tema lihtsalt ei pooldaks seda, mis ei tähendanud, et ta Tristanile kätt ette panema hakkaks. Enya suhtes, aga... Well, tšikk oli psühho ilmselt. Armub kellesegi ära, saab teada, et too on gei, joob nädala ja siis tahab sõber olla. Ta ei tahaks mingit mõrvarlike kalduvustga tsikki oma kuti lähedusse. No way!

Tristan ohkas tasakesi ning kehitas pisut õlgu. Ta ei teadnud, mida ta selle kõigega peale peaks hakkama. "Ma ei tea, mida ma teen," ütles ta nukralt, sõrmed ikka hajameelselt Peteri juukseid sasimas. Nii hea oli lõpuks ikkagi poisi kaissu pugeda ja kõik ära rääkida. Mitte lihtsalt ise mõelda ja muretseda, et mida teha ja mida mitte. Peter oli hoolimata oma pisikestest veidrustest ju ikkagi hea nõuandja ning kuulaja.

"Küll sa midagi välja mõtled," lausus Peter. "See pole maailma lõpp. Sa leiad omale teisi sõpru kui vaja ja mina olen sul ju alati olemas," rääkis Pete lohutavalt naeratades ning vajutas musi Tristani juustesse. Tema pisike Tristan sai hakkama. Kohe kindlasti sai ta hakkama ilma Enyata.

Tristan naeratas õrnalt ja noogutas. "Sina oled tõesti mul alati olemas.." He better be! Tris tõstis oma pead, et kerge suudlus Peteri huultele vajutada. "Ma nii väga armastan sind," sosistas Tristan natukene eemale tõmbudes ning kallistas poissi tugevalt. Ta ei suudaks kunagi ette kujutada enda elu kellegi teisega või seda, et ta hetero on. Ja kasvõi Enyaga koos on. Tristan esiteks polnud üldse loodud selleks isikuks, kes kedagi teist enda süles hoiab ja kaisutab. Talle meeldis ise see kaisuloom olla, keda kaisutatakse, aga samas oli juhtunud, et Peter hoopis talle sülle puges. Harva, aga siiski oli. Ja see oli armas. See talle meeldis. Peter siiski!

"Mina armastan sind," vastas Peter ning kallistas Tristanit tugevalt vastu. Ta vajutas musi nooruki põsee ning naeratas talle, kui taas veidie emale tõmbus, et noormehele silma vaadata. "Kuidas sa üldse siia üles ronisid?" küsis Pete, hetke nende ümber ringi vaadates. Tribüünid olid ikka päris kõrged. Tristan pidi vist kogu oma julguse kokku võtma. Tema väike argpüks. Kõrgust kartis. Kinniseid ruume kartis. Tema pisikene!

Tristan hoidis ikkagi kindlalt Peteri ümbert kinni ning vaatas ainiti tema nägu, silmi, huuli, kõike seda nunnudust, mis täitsa tema oma oli. "Siin on hea joonistada... ja ma ei vaata alla ega kusagile mujale." Tornides sai ka Tristan niimoodi hakkama, ja akende läheduses, et ta ei vaadanud alla ega midagi. Kuigi ikka aeg-ajalt läbisid teda sellised kerged hirmuhood, aga ta sai hakkama. Praegu oli veel eriti hea olla.

"Lähme lendama," pakkus Peter kergelt muiates. Okei, sellega poleks Tris ilmselt iialgi nõus. "Ja sa tulid siia joonistama midagi, mida sa isegi ei tea," muigas noormees kavalalt. Kui Pete oli küsinud, et mida Tris joonistas, siis ei osanud kutt ju vastata. Oleks ta sinna vaadet joonistama roninud, saaks veel aru. Vahel ei mõistnud Peter üldse Tristanit. Aga vahel ta mõistis teda täielikult. Pete kohendas Trisi enda süles ning naeratas talle taas kergelt.

Tristan peaaegu võpatas Peteri pakkumise peale. "Naljatilk oled mul siin," vastas ta selle peale, kui siiski muie tema huulile ilmus ja ta Peteri ninaotsale musi vajutas. Nii armas! "Ma ei tea jah.. mingi nägu." Tristan tiris oma joonistusploki ja hariliku sinnapoole ning näitas pilgu Peterile, ise ka seda tähelepanelikult silmitsedes. "Ma lihtsalt hakkasin joonistama." See nägi välja nagu oleks ühel näol mitu erinevat nägu omakorda. Nagu metamorfmaagia... äkki joonistaski oma venda erinevates olekutes?

"Veider pilt," kommenteeris Peter. "Aga joonistada sa oskad ja igasugused veidrused ongi toredad," muigas Pete kergelt ning silmitses veel hetke seda pilti ja siis taas Tristanit. "Äkki see nägu peaks sümboliseerima sinu tujusid?" pakkus Peter. "Seda, et sa ise ka täpselt ei tea, mida teha ja ei saa endast aru," lisas noormees mõtlikult.

Tristan kehitas pisut õlgu ning silmitses pilti. "Ka võib-olla," ütles ta mõtlikult, kui pilti pisut keeras ning seda kergelt kritiseeriva pilguga vaatas. Jah, Tristan ise oli ka segaduses ja see pilt oli segadusttekitav. Aga Peteri kaisus olles sai ikkagi kõik korda! Tema Peter oli tark ja tegi kogu aeg tuju heaks.

"Mulle tundub, et nii ongi," sõnas Peter ning vaatas pilti tähelepanelikult. "Kas sa oled kurb?" küsis ta mõne aja pärast ning viis pilgu tähelepanelikult Tristanile. "Kas sa oled sisimas kurb? Ikka veel," küsis ta ning mängis veidi Tristani pehmete juustega. Ta ei tahtnud, et tema Tristan kurb oleks ju.

Tristan kehitas pisut õlgu. "Sinuga koos on kõik hea," vastas ta tasakesi, pannes pildi enda sülle ja põimis jälle mõlemad käed ümber Peteri keha. Tema kallis veider hufflepufflane! Tristan toetas oma pea Peteri õlale ning vajutas tema kaelale kerge musi. "Natukene olen ikka kurb. Enya on ju nii sassis selle pärast... ma ei taha, et ta selline oleks." Tristan tahtis, et nad oleks jälle lihtsalt sõbrad, ilma selle armumiseteemata. Et Tris saaks olla täitsa oma õnnemullis koos Peteriga ja miski ei rikuks seda.

Pete ohkas kergelt, kui jälle see Enya teema kerkis. "Ära mõtle talle. Sa ei saa sinna midagi teha ja sa pole mitte midagi valesti teinud. Ta armus sinusse ja see oli lihtsalt üks õnnetu juhus. Mitte keegi, eriti sina, pole selles süüdi," lubas Peter lohutavalt ja suudles taas Tristani juukseid ning silitas tema selga. "Kõik on korras eks," lubas noormees ning naeratas.

Tristan ohkas tasa ning noogutas lõpuks. "Olgu, ma ei mõtle talle.." Tris libistas sõrmedega aeglaselt mööda Peteri selgroogu üles-alla ning sulges oma silmad. "Millele ma mõtlen siis?" Tristan toetas oma nina Peteri kaela vastu ning naeratas õrnalt, kui head tuttavat lõhna sisse hingas. Peter lõhnas ikka nii hästi, et see peaks keelatud olema.

"Mõtle mulle," pakkus Peter kohe ning muigas siis kavalalt. Ta liibus Tristanile lähemale ning sosistas talle kõrva. "Mõtle meile kahele voodilinade vahel. Mõtle minu alasti kehale. Mõtle meie riistadele, mis teineteise vastu puuduvad. Mõtle sellele, kuidas ma sind rahuldan," sosistas Pete ning libistas oma käe Tristanile jalgevahele nooruki kubemele, hõõrudes seda kergelt.

Tristan hammustas poisi sõnade peale endale kergelt huulde. Tõesti väga ahvatlev mõte ning Enya oli hoobilt unustatud, kui Peteri käsi tema jalgevahele libises. Tristan tugevdas oma haaret Peteri ümber, kui rahulolevalt mõmises ning kergelt oma pead liigutas, et oma huuled nooruki kaelale vajutada ning teda sealt pehmelt suudelda. Tristan hakkab niimoodi jätkates varsti enamatki tahtma.