Elas kord Peter, kellele meeldis joonistada ja laulda. Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval jalutas Peter Sigatüüka koolivormis Musta Järve äärde ning istus sinna maha. Kaasa oli ta võtnud hunniku erinevaid harilikke ja ühe joonistusbloki, kuhu ta juba oli erinevaid draakoneid ja dinosauruseid ning kõiksugu faantaasia vilju joonistanud. Päris lohesid Peter ju näinud polnud. Ta istus seal tunnikese ja teisegi, joonistades paberile kõigepealt järve ja siis mäed selle ümber ja siis igasuguseid toredaid elukaid maale ja õhku ja vette. Ta pilt oli küll mustvalge, aga sellegi poolest oli see nii elav ja reaalne. Peterile tõesti meeldis joonistada.

OT: Enya

Samal ajal elas ka Sigatüüka maa-alustes vangikoobastes üks kuri nõid, nimega Enya, kes toitus väikestest armsatest hufflepuffidest. Olgu, nii hull asi ka nüüd ei olnud. Pigem toitus ta nende piinatud nägudest peale seda, kui oli mõne loitsu nende pihta saatnud. Või niisama maatasa teinud. Igatahes jalutas tema samuti sellel ilusal päikesepaistelisel ilmal Musta Järve poole, ise mitte just kõige paremas tujus. Tema enda majakaaslased olid ta ilgelt närvi ajanud ning nüüd otsis ta kedagi, kelle peale seda välja elada. Kelle õnneks, kelle kahjuks, avastas ta ühe enda klassikaaslase järve äärest, joonistusplokk käes, midagi sinna kritseldamas. "Hei! Sa oled minu koha peal!" hüüdis neidis, kui oli noorukile piisavalt lähedale jõudnud.

Peter oli joonistusse nii süvenenud, et kellegi kisa teda päris häiris. Ebamugav oli joonistada, kui keegi kuskil kisas. Oletatavasti veel talle. Pete tõstis pilgu ning vaatas ringi, ta märkas neidist enda poole tatsamas, täpsemalt Enyat, ühte oma klassikaaslast, aga ei kedagi teist. Seega pidi tüdruk temaga rääkima. "Ma ei näinud siin mitte midagi, mis viitaks sellele, et see konkreetne koht siin võiks kuuluda kellelegi teisele. Sestap ma istusingi siia. Minu sügavad vabandused, kui see on sinu koht ja sa lihtsalt pole jõudnud seda veel kuidagi ära märkida, aga miski ütleb mulle, et sa lihtsalt tahad kangesti istuda siia, sest mina juba siin olen ja kui ma mujale lähen, kuulutaksid sa järgmise koha enda omaks. Seega, mis sind tegelikult häirib?" latras Peter, lõpetades oma jutu siiski küsimusega.

Kui too tüüp selle asemel, et seal uttu tõmmata, talle vastama hoopiski hakkas, kortsutas Enya kulme. Ja see veel süvenes, mida rohkem too hufflepufflane - jah, nüüd muidugi märkas ta ka tolle kollast värvi lipsu - edasi rääkis. "Mida sa seletad?" küsis ta. Tal ei olnud mõttes ka oma mingisuguseid muresid või mida iganes sellele kutile siin laduma hakata. "Sina häirid mind. Oma kohalolekuga. Oma eksisteerimisega. Kõik te kuradi puffid ja dorkid ja raved ja mida iganes veel häirite mind!" Selle 'mida iganes veel' all mõtles ta ilmselgelt ka slytherinlasi, kuid ta ei hakanud seda mainida. Pagan! Ta ju lubas endale üldse mitte midagi mainida! "Ah, unusta see, mis ma ütlesin," lausus ta ning peale seda võttis ta maast ühe kivi ning lennutas selle lihtsalt kusagile järve.

"Aga kui kõik sind häirib, siis sa peaksid tõsiselt enda sisse vaatama ja leidma selle asja, mis sind kõike nii kirglikult mitte sallima paneb," seletas Peter. "Ma arvan, et see võib osutuda päris ebameeldivaks ja keerulisek, kui kõik sulle vastu on," selgitas noormees. Ta silmitses klassiõde tähelepanelikult. Huff, nagu ta oli, polnud tal mitte kellegagi probleeme. Ta võis ükskõik kellega suhelda. Tal polnud kellegi vastu viha ja nii oli hoopis lihtsam elada.

Mida ta jahus? Miks ta lihtsalt vait ei püsinud ja kusagile kiiremas korras ära ei siblinud nagu need hufflepufflased tavaliselt tegid? "Mis kuradi psühholoogi sa mulle siin mängid?" küsis Enya, juba kergelt ärritudes. Ta oli juba enne tujutu olnud ning ainus asi, mida ta tahtis, oli see tujutus ära kaotada, valades see kellelegi teisele. Ja too siin ainult süvendas tema tujutust. "Muhku norid või?"

"Vägivaldne oled ühe noore naise kohta. Naised ei tohiks nii vägivaldsed olla," lausus Peter. Kohe muhuga ähavrdama. Ega ta papist poss olnud. "Ja ma pole psühholoog ning kohe kindlasti ei mängi ma seda. Psühholoogid on ikka mugudel rohkem ju," ütles Peter ning silmitses Enyat mõtlikult. Kas ta oli psühholoogi juures käinud? Vajas ta seda? "Miks mina sulle ette jään? Mida mina täpselt teinud olen?" küsis Pete sõbralikult naeratades. "Äkki sulle on kalli vaja? Kas sa tahaks ühte dinosaurusekalli? Ega ma kade pole," lubas nooruk. Ta täitsa võis Enyat kallistada. Ega tüdruk ju oma halba tuju väärinud.

"Keegi pole sinu arvamust küsinud," nähvas Enya klassivenda silmitsedes. Jah, ka temal lõi vahest temperament välja, mis sisaldas ka väikest viisi vägivaldseks muutumist. Ta ei kommenteerinud midagi selle psühholoogiks olemise vastuse kohta. See oligi mugudel. Seda vähem pidanuks ta seal üritama midagi! "Sa olid lihtsalt valel ajal vales kohas. Ja oled kusjuures siiamaani," vastas ta. Ta oli tema halva tuju ajal täpselt seal, kuhu ta läinud oli. Ilmselgelt oli see puhtjuhuslikkus, kuid keda see huvitab. Kalli peale astus Enya automaatselt ühe sammu kaugemale, vidutades kahtlustavalt silmi. Dinosaurusekalli? Mida? "Ära isegi mõtle sellele," lausus ta.

"Sa oled veider," märkis Peter, kui ta Enyat silmitses. "Sa oled neist kõigist teistest rohelistest kõige veidram vist. Aga see on ainult minu arvamus ja sa selgelt ütlesid, et keegi pole seda küsinud. Mis sa arvad Fuzzwald, kas ta on sinu meelest ka veider?" küsis Pete ning pöördus enda kõrval seisva pingviini poole... Noh, tegelikult ei seisnud seal kedagi. Vähemalt Enya ei näinud seal ilmselgelt kedagi, aga Pete väga kindlameelselt vestles kellegagi. "Jah, ma arvan ka nii," nõustus Pete kerge noogutusega. "Ma ei hoia sind siin ju kinni, sa võid alati ära minna," lausus Peter Enyale ning naeratas sõbralikult. "Kindel, et sa kalli ei taha? Üks soe kalli ei tee kellelgi halba," kinnitas huff.

Veider? Tema ja veider? Kõige veidram?! Enya surus korra käe rusikasse, hoides tõepoolest tagasi seda, et ta talle virutaks, kuni too siis äkitselt mingisuguse Fuzzwaldi poole pöördus. Neidis viis otseloomulikult pilgu sinna kuhu klassivendki, arvates näha seal kas mõnda kassi või öökulli või tuhkrut või mida iganes, kuid seal ei olnud mitte kedagi. Segaduses ilmel vaatas tüdruk jälle toda hufflepufflast, kes paistis tähelepanelikult kedagi kuulavat. Ta ei olnud ju pime. Seal e i o l n u d kedagi. See tüüp oli raudselt peast põrunud! "Kellega sa rääkisid?" küsis ta kahtlustavalt, ignoreerides tema järgmisi lauseid. Ta ju vihjas, et ei taha mingeid kallisid! Ei? No siis tuleb selgeks teha. "Ma ei taha mingit kalli," nähvas ta.

"Fuzzwaldiga," pööritas Peter silmi, nagu see oleks kõige eiseenesest mõistetavam asi üldse. Fuzzwald oli ju seal samas nende juures, väike hall paks pingviin, kes silmitses nüüd Enyat kahtlevalt. Või siis polnud seal peale nende kahe tõepoolest mitte kedagi teist. Müstika! "No kui ei taha kalli, siis ei taha. Ega ma ei hakka midagi peale suruma," kehitas kutt muretult õlgu. "Sa ei tohiks nii kuri olla koguaeg, saad enneaegsed kortsud omale," arvas Pete ning silmitses Enyat hetke murelikult.

Mida mida? Kurat võtaks! See tüüp oli raudkindlalt peast põrunud ja nüüd ei saanud Enya ju talle isegi virutada, kuigi too ajas ta tõepoolest eriti endast välja. See oli lihtsalt selline põhimõtte küsimus - endast nõrgemaid ei lööda. Või midagi. Ja kui tüüp on peast soe, siis see ju tähendab, et ta on nõrk. Või ei? Ah, jumal seda teab! "Kurat küll, mis sul viga on? Sa räägid algul, et mina olen veider ja siis sina.. nagu.. ah!" Ja siis nad veel küsivad, miks ta nii turris pidevalt on? Kuidas sa ikka rahulik oled kui sellised inimesed sinuga suhtlevad?

"Mis minuga on?" ei saanud Pete aru. Ta silmitses tüdrukut kahtlevalt ning turtsatas siis naerma. "Aah, aga otseloomulikult olen mina ka veider. Veider ongi huvitav olla ju," arvas Pete. "Kõik on veidrad. Igaüks lihtsalt isemoodi," selgitas kutt. Pealegi hakkas Enya temaga ise esimesena rääkima, seega oli endiselt tüdruk ise süüdi, et ta turris on. Ja milleks üldse turris olla? Ega karvad lihased pole, et neid turritades tugevaks saad.

"Sa oled..," tahtis Enya vastata, kuid peale seda turtsatas hufflepufflane üldse naerma ning neidise suu läks tagasi kinni. Ta ei teadnud, miks ta seal oli ja juba lihtsalt minema ei läinud. Võib-olla oli see jäärapäisus, mis ei lubanud tal lasta ära kõndida, jättes endast mulje kui nõrgemast. Aga võib-olla tahtis ta alateadvuslikult lihtsalt seal olla, kuulata selle peast põrunud koolivenna muretut juttu, näha tema vabat olekut. Miski, mida slytherini puhketoas just igapäevaselt ei näe. "Üks asi on lihtsalt veider olla, teine justkui kusagilt kukkunud. Sa räägid olematute isikute või kellega iganes! See on juba lihtsa veidruse piiri ületanud," rääkis ta.

"Sina oled täitsa olemas ju," vastas Peter. "Või tahad sa väita, et sind pole olemas?" küsis kutt. "Sest ma olen päris kindel, et kui ma sind näen, pead sa olemas olema. Aga vahel meie mõistus mängib meile trikke ja me näeme midagi, mis pole olemas. Ma võin ju arvata, et minu alateadvus looks kellegi teise ja mitte sinu, aga ma ei saa selles siiski täiesti kindel olla. Lõppude lõpuks ei kontrolli ma ju oma alateadvust. Seega, oled sa olemas või oled sa olematu isik?" vadistas Pete ning lõpetas oma jutu küsimusega. Jah, ta oli muretu ja lõbus. Elu oli üks suur võilill ju!

Kuidas saab üks isend nii palju lihtsalt rääkida? Enya hakkas juba kahtlustama, et kui too hufflepufflane peaks lihtsalt kas "ei" või "jah" vastama, tuleks tema vastusest hoopis üks esseepikkune monoloog. "Ei, sa said valesti aru! Muidugi olen mina olemas, - kuigi ma vist täitsa mõistan, miks sa arvad, et ma kõigest ettekujutus olla võin -, kuid ma ei rääkinud endast. Vaid see.. see.. mis ta oligi? Fuzz..ard või midagi," lausus ta.

"Fuzzwald," parandas Pete Enyat kulmukortsutusega. "Ta nimi on Fuzzwald ja ka tema on täiesti olemas. See, et sina teda ei näe ei tee teda olematuks. Üldse on ebaviisakas nimetada olematuks asju, mida sina ei näe," lausus Peter oma lõbusat olekut taas taastades. "Aga eks me kõik karda asju, mida me ei näe," sõnas kutt ning silmitses neidu hetke.

"Kuidas see ebaviisakas on?" ei saanud Enya aru. Mida tema ei näe, seda ei ole ka olemas. Eks? Ei? No pagan võtaks - tema jaoks oli nii! Ta kortsutas tolle viimase lause peale kulme. "See ei kõla üldse loogiliselt. Miks ma peaksin kartma midagi, mida ma ei näe? Kui ma seda ei näe, siis ei ole seda ka olemas. Miks ma peaksin kartma mõnda olematut asja?" Ta ei mõistnud toda hufflepufflast ja ausalt öeldes ei tahtnudki mõista. Tal olid omad arusaamad, mida ta muutma ei hakanud.

"Seega.. Sa ei usu, et dementorid olemas on, sest sa pole neid kunagi näinud," eeldas Pete. "Ja peletised. Sa neid oled näinud? Vaevalt küll," muigas Peter. "Seega, neid pole olemas," lisas ta. "Sul on väga väike maailm preili," teatas Peter. Need olid vaid paar asja, mida Enya jaoks olemas polnud lihtsalt selle pärast, et tema neid näinud polnud.

"Üks asi on see, et ma kunagi ei ole miskit näinud, teinegi jälle see, et ma ühte kindlat esemet või isikut ei näe sel hetkel, kui see peaks minu juures olema," lausus Enya ärritunult. Ta ei sallinud seda, et klassivend kõik enda moodi ümber tõlgendas. Sõnu väänas ja keeras ja mida kõike veel. Üldse, kust tema seda võtab, et ta dementoreid näinud ei ole? "Ma sul teen siin preilit," urises ta. Kui kaugel see järv tema selja tagant nüüd ongi?

"Aga Fuzzwald ju ongi siin ja see, et sina teda ei näe on sinu probleem," lausus Peter noogutades. "See ei tee mind veidramaks. See teeb hoopis sind veidramaks, et sa teda ei näe," seletas huff. "Ehk on sul silmanägemisega midagi korrast ära. Ma arvan, et sa peaks laskma maadamil asja uurida. Ehk tal on mingit rohtu sellele. Kindlasti on. Tal on kõige vastu rohtu," naeratas Peter sõbralikult ning lootusrikkalt. Järv polnud kuigi kaugel, aga vesi oli kindlasti külm. "Teed preilit?" imestas Peter. "Kas sulle ei meeldi, kui sind nii kutsutakse?" imestas hufflepuffi püüdja veel enam.

Kurat! See hufflepufflane ju praegu reaalselt mõnitas teda! Teda, Enya Ghriani! Ja mis tüdruk ise tegi? Lihtsalt seisis seal. Mitte midagi muud. Kuidas ta sai seal lihtsalt seista? Olles nüüd juba täielikult ärritatud, võttis neidis enda võlukepi välja, suunas selle klassivenna poole ja saatis tema pihta loitsu, mis peaks ta eemale paiskama. Järve suunas. Kas ta ka sinna välja jõuab, kurat seda teab. Igatahes midagi ta teha tahtis ja hetkeks tundis neidis end isegi hästi.

Aga ega Pete mingi seisev märklaud polnud. Ta põikas loitsu eest kõrvale, kui teda sihtima hakati. "Sa oled tõepoolest üks tuline tüdruk," lausus Peter. "Ma arvan, et sa vajad viharavi, tõepoolest. Ei maksa siis kohe ründama hakata teisi siin," seletas huff segamatult edasi. "Ega ma midagi paha pärast ju. Ma ikka räägin nii, nagu asjad on," naeratas Peter.

Enya kiristas hambaid, kui hufflepufflane loitsu eest kõrvale kargas ja tema üritus ebaõnnestus. Edasi hakkas kutt muidugi edasi lobisema. "Jää vait," pomises ta ning üritas uuesti teda rünnata. Nüüd ta sai vähemalt teada, et poiss ei olnudki niiväga uina-muina peast - ta suutis ikka reageerida ka! Mis tegi tema olemise muidugi jälle raskemaks. Ei saanudki lihtsalt tolle suud kinni panna.

"Sa võid ju ära minna, kui sind minu jutt häirib," lausus Pete muretult ning astus loitsust taas eemale. Vihaste inimeste teod oli üsna ette arvatavad. Noh, olenes muidugi situatsioonist, aga Enya rapsis siin vihast ja oli näha, mis hetkel ta loitse Pete'i poole saadab. "Kas sa tahad duelli pidada? Duellide pidamine pole õpetaja puudumisel ju lubatud," arvas nooruk. "Sa peaks rohkem naeratama. Naerata ja maailm naeratab sulle vastu," naeratas huff.