"Oh, ära muretse, kalli-inimeseks on väga lihtne saada," lohutas Pete. "Sa võid igakord, kui kalli tahad, minu juure tulla ja kuidagi küsimata vihjata, et sa kalli tahad. Siis ei pea sa seda otseselt küsima ja ikka saad oma soovi täidetud. Ja ehk siis ei peaks muretsema selle pärast ka, et su majakaaslased sind imelikult vaataks ja sinust veiralt mõtlema hakkaks. Kui sa seda kardad. Ja kui sa kallivihjetega Suures Saalis minu juurde ei tule," seletas Peter ikka sõbralikult naeratades nagu talle kombeks oli. Näis, nagu hufflepufflane ei olekski kunagi halvas tujus. Temast võis tõesti mulje jääda, et ainuüksi kallistustega on võimalik maailma parandada ja hukust päästa. Aga nii oligi ju!

Enya naeris kergelt selle jutu peale. "Mõtlen välja salajased viiped või žestid ja kasutan neid igakord, kui mul paha tuju on ja ma kalli tahan? See võib ääretult mugav olla," lausus ta muiates, viies hetkeks pilgu järvele. See oli umbes nagu kutsuks majahaldja enda juurde - till-toll ja too on platsis, et teha, mida käsitakse. "Kas kallide vastu immuunseks ei muututa, kui neid liiga palju teha? Selles suhtes et, kas need oma mõju ei kaota?"

"Eih, kallistused kindlasti oma mõju ei kaota. Pigem on neist võimalik sõltuvusse jääda," vastas Pete naeratades. Seda ta igaks-juhuks mainima ei hakanud, et kallistamisega on võimalik ära armuda, sest ta ei tahtnud tüdrukut hirmutada ja tal polnud mingit plaani Enyasse armuda. Tal oli Tristan siiski olemas ju.

Sõltuvusse kallidest? Enya näole ilmus algul kergelt kahtlev ilme, kuid seejärel turtsatas ta. "Ja huvitav, kui ma jäängi nendest sõltuvusse? Mina sinu asemel nii kergelt ei lubaks mul iga hetk kallistamissooviga sinu juurde tulla - pärast ei saagi sa minust lahti," lausus ta, endal täiesti tõsine nägu peas. Pärast on sellel hufflepufflasel veel mingisugune tüdruksõber olemas ning siis peab ta veel mingisugusse kaklusesse ka astuma.

"Kool saab aasta lõpus läbi, vaevalt sa mind siis enam kallistuste nurumiseks üles otsid," oli Peter muretu. Ta silmitses lõbusalt naeratades oma klassiõde. "Ja küll sa leiad kellegi teise ka keda kallistada. Ma ei usu, et kõik slytherinlased kallistuste vastu allergilised on. Ja kui ka on, siis sa lihtsalt pead neid kallistama ja see allergia läheb üle," seletas Pete naeratades. "Ma arvan, et sa peakski kallistusi oma majas levitama, ehk te oleksite ka siis pisut rõõmsamad," soovitas kutt.

Peteri esimene lause viis Enya hetkeks mõttesse. Mnjaa, kool sai tõepoolest kohe-kohe läbi. Niiviisi oli kutt tõepoolest pääsenud. Ta oli pisut pessimistlik selles osas, et ta endale mõne kallisemu leiab. Ta oli üldse pessimistlik kõige suhtes, mis sisaldas lähedasi inimsuhteid. Need olid miskid, millest tüdruk heameelega eemale hoidis. "Ma arvan, et sellest ei tuleks midagi välja," lausus ta, hääles kerge pettumus. Talle oli just see mõte, et ta oma tuju ühe lihtsa kallistusega muuta saab, meeldima hakanud, kuid nüüd tundus see kuidagi nõme ja lapsik. Tühipaljas lootus. Miski ei lähe elus nii lihtsalt.

"Ära kaota lootust. Lootuse kaotus on kõige hullem asi. Kas sa teadsid, et mugudel on selline ütlemine "Lootus sureb viimasena, ütles usk ja tappis armastuse." Lootust on sul veel küll ja küll. Ei maksa nii lihtsalt meelt heita. Alles mõni hetk tagasi arvasid ka sina, et kallistus ei muuda su tuju kohe kindlasti paremaks ja näed, kui rõõmus sa vahepeal juba olid," naeratas Peter sõbralikult. "Pole ju midagi halba selles, kui sa oma majakaaslaste külmadesse südametesse veidi päikest ja rõõmu püüad külvata," lisas noormees endiselt muretult. Peter oli nii vaba ja rõõmus, näis, et teda küll miski endast välja ei vii.

Enya vaatas pisut kipras kulmudega Peteri poole, kui too lootusest rääkima hakkas ning ajas silmad hetkeks ehmatuseks suuremaks, kui tolle mugude ütluse tsiteerimist kuulis. Tappis armastuse? Kas siis nende ideoloogia järgi ei ole armastusel mõtetki? See niikuinii sureb kiirelt? Milline tobe mõtlemine. Mugud, phäh! Ta lükkas selle mõtte kiirelt peast, üritades klassivenna jutule edasi keskenduda. Tema majakaaslased ei olnud sellised nagu ülejäänud õpilased teistest majadest. Nad olid slytherinlased. Nad vaatasid kõigile ülevalt alla ja turtsatasid põlastavat igasuguse pehme jutu peale. Tema arust oli küll asi lootusetu. Neidis ohkas korra, viies hetkeks pilgu järvele. Jälle kehv tuju. Kuidas see asi käiski? Ta viis uuesti pilgu Peterile ning järgmisel hetkel lendas kallistusega talle lihtsalt peale.

Peter oli täitsa üllatunud, kui Enya talle kaela lendas ja teda kallistas, aga loomulikult kallistas ta neidu soojalt vastu, nagu alati. "Näed, sulle juba täitsa hakkab külge," naeratas Peter. Keegi polnud lootusetu juhtum, kui talle natukene armastust pakkuda. Pete sulges hetkeks oma silmad. Kallistada oli mõnus, eriti kui kallistaja hea kallistaja oli.

Kaua ta aga Peterit ei kallistanud, vaid tõmbus üsna kiirelt eemale, endal nägu kergelt õhetamas. See oli siiski nii harjumatu - kedagi lihtsalt kallistada. Lennata sõnatult peale. Nii.. mitte-temalik. "Sorry, ma kogemata," pomises ta, ise teadmata päris täpselt, miks ta vabandas. Klassivend oli ise ka ju teda luba küsimata kallistanud. Noh, ta küll kaudselt hoiatas ette, aga üllatus oli see siiski olnud. "Või - ah, vahet pole," üritas ta oma eelnevat lauset tühistada ning ohkas seejärel raskelt.

Peter naeratas sõbralikult ning leebelt. "Sa ei pea vabandama, ma ju lubasin sul end kallistada. Tegi see su tuju paremaks?" küsis Pete ikka naeratades. Talle meeldisid kallistused, ootamatud või siis mitte nii ootamatud. Kallistused olid kallisutsed ja Peterile meeldisid kõiksugused kallistused ja nende eest kohe kindlasti vabandama ei pidanud. "Sa võid mind ükskõik millal kallistada ega pea selle eest vabandama, ma ei pahanda. Ausõna," lubas noormees.

Enya viis kahtlustava pilgu Peterile, kui too kinnitama hakkas, et vabandama ei pidanud absoluutselt. Küsimuse peale kehitas ta ainult õlgu. Selline kerge restart käis peast tõepoolest läbi. "Ma sain pihta jah," pomises neidis kuti viimase lause peale ning sättis ennast seejärel nii, et ta pea oleks Peteri jalgadel ning ta ise selili. What's ya gonna think about that, huh? "Mull eoli lihtsalt harjumatu niiviisi lihtsalt kallistada. Siiski uus asi minu jaoks," seletas ta.

Eeeeh.... Okei... Ei noh jah, nii võis ka. Pete toetas oma käed veidi awkwardilt enda kõrvale maha. Ükski tüdruk polnud veel oma pead talle sülle pannud. Tristan oli üleüldse ainus, kes nii teinud oli. "Nooh, üsna pea sa harjud sellega ja siis on see kindlasti juba asi, mida sa pigem igatsed, kui harjumatuks pead," seletas Peter. "Kuidas sa end tunned? Mugavalt?" küsis ta sõbralikult naeratades. Nooh, temal oli endiselt üsna awkward siiski, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata.

Enyal vastupidiselt Peterile oli väga mugav olla. "Imelik on mõelda, et ma võiksin kunagi hakata igatsema kallistamist, kui praegu on veider seda isegi teha," lausus ta, kulmud kergelt kipras, pilk taevas. Kui ta aga klassivennalt küsimuse sai, viis ta pilgu hetkeks talle ning naeris korra. "Jah, mugavalt. Sorry, et ma su peal aelen, kuid mu selg väsis ära ja ma ei jaksanud enam istuda," sõnas ta ning naeratas kiirelt. Ta oli enne ka maha pikali visanud, aga ega seal just kuigi hea olla ei olnud. Pea hakkas kõva maapinna pärast valutama.

"Ei ole midagi, peaasi, et sa end mugavalt tunned," naeratas Peter muretult. Lihtsalt temal oli awkward olla. Tüdruku pea oli siiski ta süles eks ole. Pete viis samuti pilgu taevasse ja jälgis mõnd üksikut pilve, mis seal seilas. Muidu oli ilm ilus. "Kuidas siis muidu läheb, et sa nii kuri enne olid?" küsis Pete. Nad ju sellest ei rääkinudki vist. Kallistamisest rääkisid ja sellest, et Enyal halb tuju on, aga miks tal halb tuju oli, seda Pete ei mäletanud. Kui nad sellest rääkinud olid üldse. Ta kaldus arvama, et nad polnud sellest rääkinud. Pete hingas sügavalt sisse ja naeratas, silmi kissitades taevast jälgides.

Enya otsustas samuti taevast jälgida - ta oli ju siiski pikali selili, nii et see ei olnud just kuigi kaelaväänav tegevus. Peteri küsimust kuuldes pidi ta enne kiirelt endale meelde tuletama, millega ta täpsemalt enne tegelenud oligi. Ta oli olnud puhketoas.. Ahjaa. "Ah, ma suutsin paari enda majakaaslasega pisut tülli minna. Rääkisid midagi sellist, mis mulle ei meeldinud ja nii edasi," vastas ta õlgu kehitades. Nii umbes oligi.

Peter mõtles selle üle pisut. Eks tülitsemine ikka ajas meele pahaks jah. "Aga millest nad siis rääkisid, kui küsida tohib?" uuris Pete sõbralikult. "Mitte, et sa peaks rääkima. Äkki see ajab su tuju jälle pahaks. Kui sa tahad, me võime hoopis millestki muust rääkida. Näiteks mereloomadest. Või selle järve loomadest. Kas sa oled seda suurt kaheksajalga näinud ka, kes siin järves elab? Slytherini puhkeutba on ju järve all, sa peaks teda ikka näinud olema," arutles Pete. Talle meeldisid loomad. Eriti dinosaurused ja lohed. Aga väiksemad loomad olid ka vägevad. Näiteks Fuzzwald, ta polnud üldsegi nii suur loom, kui näiteks kõige tavalisem draakon, aga ta oli vahva sellegi poolest. Ega looma puhul olene tema vahvus tema suurusest. Ikka kõigest muust olenes looma vahvus ja enamasti olid kõik loomad vahvad. Väikesed ja suured. Igasugused!