Enya ei lähe lihtsalt niisama ära ju! Kuidas ta ometi ei mõista? See käiks tema eneseuhkuse pihta! Ta langetas hetkeks enda võlukepi. Olgu peale, kuna ta ei tahtnud tõepoolest mingeid muid loitse hetkel kasutada, vaid lihtsalt tolle kusagile järve suunas lennutada, siis otsustas ta hetkeks lõpetada loitsimisega. Niivõinaa astub too lihtsalt eest ja ta oli tol hetkel tõepoolest liiga vihane, et mõistlikult mõelda. Selle asemel istus ta lihtsalt trotslikult maha, võttis maast mingisuguse minimalistliku puuoksa ja viskas loiult selle hufflepufflase suunas. Välja see niikuinii ei lennanud.

Peter muigas, kui tüdruk maha istus ning tema suunas puutoika viskas, mis ilmselgelt välja ei lennanud. "Viha on väsitav, mis," hakkas huff jälle seletama. "Selle pärast ma räägingi, et naeratamine on hea. See teeb tuju heaks ja naer ning rõõm on puhkuseks hingele," lausus Peter targalt. Ta jälgis mõne hetke neidist veidi mõtlikukt. "Tundub, et sul on palju muresid," lausus Pete. "Rääkida ei taha?" pakkus huff sõbralikult.

"Ära seleta," sõnas Enya tüdinult, tõmbas põlved enda ees pisut kronksu ning pani seejärel pea nendele. Sellel kutil oli õigus. Ta oli tõepoolest veider inimene. Ta ei suutnud isegi ühe hufflepufflase peale piisavalt kaua vihane püsida. Ta isegi ei virutanud talle või midagi, kuigi oleks tahtnud. Ei, see ei ole ju veidrus. See on lihtsalt nõrk olemine! Andis alla liiga kiirelt. Ja too isegi ei teinud midagi vastu. Lihtsalt rääkis. Ja nüüd tahtis veel rääkida. Neidis tõstis pea, vaadates klassivenda. "Sa juba räägid ju," lausus ta.

Peter naeris kergelt ning sättis end siis Enya kõrvale istuma. "Ma mõtlesin, et äkki sina tahad rääkida," selgitas Pete. "Ma pole mitte ainult suurepärane lobiseja vaid ka väga hea kuulaja. Kurda, mis sind nii vihaseks ajab?" küsis Pete sõbralikult ning silmitses Enyat. Ta ei istunud tüdrukule liiga külje alla, nende vahel oli piisav vahemaa.

Enya jälgis klassivenda, kuni too tema kõrvale tuli ja seal istet võttis, endal nägu pisut kahtlustav. Hetke oli ta vait, ütlemata midagi, kuni ta midagi küsida otsustas. "Miks sa minuga nii sõbralik oled?" päris ta. Tema tuli sinna, õiendas, karjus, vehkis võlukepiga ja nooruk oli endiselt sõbraliku ilmega, valmis temaga lausa rääkima.. See oli nii.. veider! Ei, ta tahtis seda sõna nüüd vältida. See oli pigem nii.. kahtlustäratav.

"Miks ma ei peaks olema?" küsis Peter vastu. "Ma ei näe põhjust, miks ma ei võiks oma klassiõega sõbralik olla," naeratas Pete. Ta lihtsalt oli selline tore ja sõbralik inimene ilmselt siis. Asi polnud selles, et ta oleks olnud lollike, kes ei saaks aru, kui inimesed ongi õelad ja tahavadki halba. Ta lihtsalt nägi, et igasugusel õelusel on põhjus. Ja Enya ju oli niisama pahas tujus ja paha tujuga tuleb midagi ette võtta. Näiteks sõbralik olla ja naeratada, siis paha tuju läheb ära ja Enyal on jälle hea olla.

"Sellepärast, et mina ei ole sinuga sõbralik," vastas Enya häälel, nagu oleks tegemist kõige loogilisema põhjendusega üldse. Kuid kas ei olnud siis? Kas ei olnud mitte olemas lausa ütlus selle kohta, et nii, kuidas sa kellegagi käitud, nii käitutakse ka sinuga? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Või käis see millegi muu kohta? "Sul ei ole mingit põhjust minuga sõbralik olla. Tegelikult oleks lausa loogiline, kui sa mind praegu lihtsalt sõimaksid," seletas ta.

"Ja kas alati peaks käituma nii, nagu sinuga käitutakse, sest teised nii käituvad?" küsis Peter ikka sõbralikult naeratades. Peter toetas oma käed põlvedele. "Aga kuhu me sedasi jõuame, kui me kõik üksteise peale karjume?" küsis huff. "Kui ma tahan, et sina minuga sõbralik oleks, peaks ma ju ise ka sõbralik olema. Ma ei saa karjuda ja loota, et sa minuga paremini käituma hakkad. Vägivalt sünnitab vägivalda," seletas Peter tähtsalt.

Enya noogutas kõhklevalt selle esimese küsimuse peale. Selles suhtes, et.. see oli ju loogiline. Tavapärane nähtus. Sama mis fakt, et maa tiirleb ümber päikese. "Sa tahad, et ma sinuga sõbralik oleksin? Kas sul ei olegi siis ükskõik, mida üks slytherinlane sinust arvab?" küsis neidis. Neid oli ju tegelikult nii palju, kes lihtsalt üritasid teisi ignoreerida. Tegid näo, nagu ei kuuleks midagi ja seda lihtsalt enda enesetunde parandamiseks.

Pete naeris taas. "Selles suhtes küll, et ega ma väga nahast välja ei poe ja sinu sõprust nuruma ei hakka. Ma lihtsalt leian, et kuna me oleme klassikaaslased, siis me ju võiks läbi saada," lausus Peter endiselt sõbralikult naeratades. Tema ei näinud kurjustamisel ja õelusel mõtet. "Aga kui sa tahad minuga ebaviisakalt käituda, siis see on sinu otsus," lisas Peter oma endise sõbraliku naeratusega.

Klassikaaslased! "Ma ei mäleta isegi sinu nime," ohkas Enya, tundes end äkitselt halvasti. Ta ei tundnud end tavaliselt halvasti. Nagu.. emotsionaalses mõttes. Õigupoolest ei mäletanudki ta, millal viimati ta sedasi tundnud oli. Igatahes ei meeldinud talle see. Ta ajas ennast selili, hoolimata sellest, et maa must oli. "Ma tulin siia, et enda ärritust kaotada ja selle asemel, et hea tuju saavutada, tunnen ma end hoopis veel halvemini kui enne," lausus ta, pilk taevasse suunatud.

"Peter," vastas nooruk sõbralikult naeratades. Veider, et tüdruk ta nime ei teadnud, nad olid siiski kuus aastat juba klassikaaslased olnud. Ta jälgis, kuidas tüdruk end selili heitis. "Miks nii siis? Miks sa end halvasti tunned?" küsis nooruk sõbralikult, nagu ikka. Ta ju oli maininud, et lisaks jutustamisele on ta ka hea kuulaja.

Kuna Peter temalt tema enda nime vastu ei küsinud, ei hakanud Enya ütlema ka. Ilmselt too teadis seda, mitte nagu tüdruk, kellel oli nimede peale üpriski kehv mälu. Eriti veel sellistel puhkudel, kui ta ei olnud isikuga reaalselt kunagi rääkinudki. Koolis oli niigi palju nimesid, mida meelde jätta. "Ma ei tea," vastas ta õlga kehitades, viies pilgu klassivennale. "Ma ei ole sellega väga harjunud. Selle.. halva tundega. Ütle sina mulle, miks see nii on?"

"Ilmselt on asi selles, et sa pole seda tunnet enne tundnud. Aga millest see tingitud on, seda ma ju täpselt öelda ei oska," arutles Pete pilku ikka tüdrukul. "Kas sa pole harjunud, et keegi sinuga ka vahel hästi käitub? Ehk see tekitabki sinus halva tunde, et vaatamata sellele, kuidas sina minuga käitud, käitun mina sinuga ikka sõbralikult?" pakkus noormees oma klassõde ikka silmitsedes. Viimaks viis Pete pilgu järveveele. Ilus ilm oli.

Kui Peter tema küsimuse üle arutles, hoidis Enyagi pilku temal, vahele segamata. Lõpuks, kui too silmad ära pööras, tegi tüdruk sedasama, pisut mõeldes. "Minuga ei käituta ju alati halvalt. Mu tutvusringkonnas on ka inimesi, kellega ma võin väga hästi läbi saada. Keda neist sõbraks nimetada, seda ma muidugi ei tea, kuid sel pole hetkel tähtsust ka," lausus ta lõpuks, jälgides mingit lindu, kes üle taeva lendas. "Võib-olla on sul õigus. Võib-olla ongi asi selles, et mina käitusin sinuga halvasti ja sina minuga hästi. Nagu sa ütlesid - vägivald sünnitab vägivalda. Sa ajasid kaardid selles suhtes täiesti sassi." Ta viis pilgu uuesti klassivennale.

"No aga sellisel juhul võid sa ju lihtsalt oma käitumist veidi muuta ja see halb tunne läheb ehk üle," arvas Peter. "Kuidas selle kallistusega siis jääb?" pakkus nooruk uuesti. "Ma tean omast kogemusest, et kallistustel on jõud parandada inimeste tuju ja tekitada neis hea sooja tunde. Ehk see viib su halva tunde ka ära," seletas Peter rõõmsalt ning silmitses taas oma klassiõde.

"Ma.. see ei ole väga lihtne," lausus Enya ning hammustas õrnalt huulde, "ma olen harjunud olema selline nagu ma olen. Praegu võin ma ju enam-vähem rahulikuna näida, kuid sa võid igahetk öelda või teha midagi, mis mulle vähegi vastukarva on ning siis olen ma juba jälle endine." Ta viis silmad tagasi taevasse, mõeldes korra enda sõnade peale. Kaua ta aga seda teha ei saanud, sest juba kostus Peteri suust küsimus. Ta viis pilgu klassivennale, endal näol kahtlev ilme. "Mulle ei meeldi väga kallistamised," möönis ta.

"Aaah, kõigile meeldivad kallistamised, sa lihtsalt pead end lõdvaks laskma ja nautima seda sooja tunnet, mida see endaga kaasa toob," seletas Pete. Ta liibus kergelt klassiõele lähemale ning põimis oma käed talle hellalt ümber, kallistades teda soojalt ja hoolivalt nagu ühele hufflepufflasele kohane. Peter oli tegelikult väga hea kallistaja sest ta oli vaatamata oma veidi napakale fantaasiale äärmiselt sõbralik ja hooliv inimene. Kõigile oli ju teada, et hoolivad inimesed kallistavad kõige mõnusamaid ja soojemaid kallistusi. Peter oli küll veendunud, et see tõstab Enya tuju. Aga kui see ka ei tõsta, siis on Enya vist küll lootusetu juhtum ja sellest oleks küll kahju.

Enya krimpsutas kergelt nägu selle peale, mida Peter ütles ning avas suu, et midagi vastata, kuid seejärel liikus klassivend talle ohtlikult lähedale ja peale seda oligi ta tema kallistuses. Eriti tore oli muidugi see, et ta oli tol hetkel pikali olnud ja nüüd oli kuidagi awkward olla. Tüdruk ei teadnud algul, mida teha. Oli kaks võimalust - kas ta lihtsalt tõukab hufflepufflase eemale ja seejärel õiendab temaga, et too lihtsalt peale talle lendas või siis kallistab vastu ja vaatab, kas ta tuju paraneb seetõttu või mitte. Lõpuks otsustas ta viimase variandi kasuks ja põimis kõhklevalt oma käed ümber kuti.

Khmm, jeah, see väike fakt, et Enya maas lamas... Peter kallistas tüdrukut tugevalt, ent samas mitte lämmatavalt ning tõmbus varsti eemale, et klassiõele silma vaadata ja end taas istuma ajada. "Tegi see su tuju paremaks?" küsis kutt sõbralikult naeratades. Halvemaks see tuju ju ka ometi ei teinud. Kui siis ainult tekitas igatsust rohkemate kallide järele.

Kuidagi veider oli olla. Enya nüüd ei teadnudki, kas tal läks tuju paremaks või mitte, kuid kuri ta igatahes enam ei olnud. Kui Peter lõpuks eemale tõmbus, oli tal näol algul pisut kahtlev ilme ning ta ajas end ka nii igaks-juhuks istuli. Pärast tahab jälle kalliga peale lennata. "Eee.. ma ei tea," tunnistas ta, kui siis hetkeks pilgul ringi käima lasi. See oli olnud selline pisut awkward ja samas naljakas ja kuidagi.. mõnus? Tüdruk hakkas äkitselt vaikselt naerma, raputades endamisi pead. Veider igatahes.

"Näed, sa naerad," muigas Peter. "Ma ütlesin ju, et kallistused mõjuvad hästi. Alati positiivselt ja tuju tõstvalt," leidis nooruk. Kallistused olid paremad kui üks kõik mis sõnad. Need andsid edasi tunduvalt rohkem tundeid, kui ükskõik kui palju sõnu. Kui kallistaja hea kallistaja oli muidugi.

Enya lõpetas naermise, kui Peter taas rääkima hakkas ning viis pilgu talle. Ta naeratas poisile, enda kohta isegi päris soojalt. "Aitäh sulle," lausus ta, "et üht õelutsevat slytherinlast välja kannatasid ja seejärel veel tema tuju paremaks üritasid teha." Ta ei olnud harjunud ütlema "tänan" millelgil muul põhjusel kui lihtsalt viiasakusest, kuid tundus, et tal tuli see vist siiski välja. Enam-vähem.

Pete naeratas sõbralikult: "Pole tänu väärt. Mul on hea meel, et sul nüüd tuju parem on. Näed, sellest ikka oli kasu, et sa oma halva tujuga siia tulid." Peter viis pilgu hetkeks järvele, kui talle tundus, nagu seal miskit liiguks, aga ilmselt kujutas ta seda vaid ette. Nooruki pilk rändas tagasi klassiõele. "Ära karda teinekordki kallistust küsida," julgustas Pete. "See on üks kõige lihtsam viis tuju tõsta ja end paremini tunda. Mine tea, äkki ta nakatab nüüd Slytherinlasi kallipisikuga ja varsti kallistavad nad kõik seal.

Mitte, et ta tol hetkel oleks otseselt kallit küsinud. "Ma ei ole väga kalli-inimene, nagu sa ilmselt nüüdseks aru oled saanud, nii et ma kahtlen, kas ma ikka lähen niisama seda kellegilt küsima," lausus Enya. Kellelt olekski tal küsida? Otsib igakord Peteri ülesse, kui paha tuju on? See oli isegi pärasi armas mõte - isiklik tujuparandaja. Poiss oli aga hufflepufflane, nii et päris igakord ta nüüd küll teda otsima minna ei saa. Pluss see mõjuks ilmselt vägagi kahtlaselt. Kellega ta slytherinist kõige paremini läbi sai? Tristaniga? Huvitav, kas klassivend vaataks väga imelikult, kui ta mingi hetk tema juurde läheks, soov kallistada?