Peter istus raamatukogus. Oli õhtu, kell oli päris palju, aga mitte liiga palju. Raamatukogus viibis vähe inimesi ja taga nurgas, kus Pete oma koolitükke tegi, polnudki enam kedagi. Päevane veesõda oli unustatudki. Ei, mitte siiski päris unustatud, Peteril polnud nii fun ammu olnud, aga hetkel ta sellele enam ei mõelnud vaid keskendus oma essee kirjutamisele nõiajookide tunni jaoks. Kui ta seal tunnis midagigi hästi tegi, olid need esseed.

OT: Tristan.

Tristan oli samuti raamatukogus, otsis nõiasõnade essee jaoks materjali. Nõiajookide oma oli tal ammu tehtud. Lõpuks liikus ta oma raamatukuhilaga raamatukogu tahaotsa, kus ta tavaliselt istus, sest ta ei tahtnud, et keegi teda segaks, ning lajatas raamatud lauale. "Hei," lisas ta tasakesi, aga privaatsusest hoolimata ei teinud midagi enamat, vaid istus teise tugitooli ning otsis oma nüüdseks kuivatatud kotist välja pärgamendi ja sule, mille ta korda oli teinud. Tal läks ikka päris kaua aega, et oma õpikuid ja kõike taastada. Ning joonistused olid igaveseks hävinenud ning seeläbi võtnud Tristani tahte üldse midagi enam joonistada.

"Hei," vastas Pete pärast kerget võpatust, mille raamatute lauale lajatamine enesega kaasa tõi. "Paha tuju?" küsis ta oma sulge käest pannes ja oma kutti silmitsedes. Polnud üldse Tristani moodi seda kena ja vaikset hetke mitte ära kasutada ja sedasi... Mossitada? Kas Tristan mossitas? Miks ometi?

Tristan pööritas küsimuse peale silmi ning kiskus siis kotist välja oma joonistusploki. "Vaata mis sinu armsatest dinosaurustest järgi on," ütles ta natukene jahedalt. Ta viskas selle Peterile sülle, pilku tõstmata, ning maalis oma tööle pealkirja. Ta reaalselt oli peaaegu nutma hakanud seda kõike kaost enda kotis nähes. Peaaegu. Poleks magamistoas kedagi olnud, olekski ta vist paariks tunniks ennast magama nutnud või midagi.

Peter kortsutas kulme ja võttis joonistusploki, ta tõstis selle lauale ning lehitses laiali jooknud pilte veidi. Pete ohkas. "Nad on ikka vahvad, lihtsalt teisest maailmast," muigas nooruk kergelt. Peter hammustas oma alahuult ning ohkas. Ta lükkas ploki kinni ja vaatas Tristanit. "Sa lõid mind," märkis Pete. Sel hetkel oli ta teinud näo, nagu see ei häiriks teda, aga tegelikult see häiris. Tema kutt lõi teda, vastu pead, kõigi ees. Ja seda enne, kui ta üldse teadis täpselt, mis seisus tema joonistused on. Pete tõusis oma kohalt ning sammus Tristani juurde, põimides oma käed ümber noormehe. "Anna mulle andeks. Palun. Ma ei teinud ju meelega, see oli kogemata," selgitas huff ning vajutas musi Tristani põsele.

Ta tundis oma nahal läbi riiete seda märgust, siis ilmselgelt ka tema kott on läbiligunenud. Tristan surus suleotsa natukene liiga tugevalt pärgamendi sisse selle löömise jutu peale, murdes suleotsa. "Kurat!" Tristan tegi natukene liiga valju häält, aga ta oli nii tige oma joonistuste pärast. Ja tint voolas kõik üle pärgamendi ja määris Tristani käed ära. Tristan hingas sügavalt sisse, kui Peter tema juurde tuli. "Seal olid kõik mu joonistused," sosistas poiss kurvalt. Kõik, mis ta sel aastal joonistanud oli. Kõik olid läinud. Ta meenutas nende joonistamist ning nuuksatas pisut. Hoolimata oma tindistest kätest ja raamatukogu eeskirjadest tõmbas poiss oma jalad tugitoolile ja põimis käed ümber oma põlvede, peites näo ära. Ta ei tahtnud ju tegelikult, et Peter teda sellisena näeb, ja võib-olla tema jaoks nii tühise asja pärast.

"Tristan," sõnas Pete nukralt. "Me teeme need korda," lubas ta. "See pole nii raske. Vee kahjustusi peaks lihtsam olema kõrvaldada ju kui tindi kahjustusi ja ma olen mitu oma esseed sedasi tindist päästnud. Ma teen need korda," lubas Peter ning vajutas musi Tristani juustele. Ta kallistas endiselt noormees tugevalt ja oli valmis mida iganes tegema, et tema väike Tristansaurus ei nutaks enam.

"Ma oleks need ammu korda teinud, kui see võimalik oleks," pomises Tristan summutatult. Need olid harilikuga joonistatud tavalisele paberile, ja vesi hajutab hariliku ära. Originaali jälgigi oli vähe alles. Tristan ohkas sügavalt ja masendunult, aga siis tõmbas ta Peteri hoopis enda tugitooli peale, pugedes talle sülle, nägu nooruki rinna vastu peidetud. "Ma ei taha enam joonistada." Tristan hoidis tugevalt Peterist kinni, hoolimata sellest, et ükskõik kes võib sealt tagant mõnda raamatut otsida ja nemad avastada.

"On ikka võimalik," oli Peter kindel. Pidi olema! Kuidas tema siis oma tindiseid pärgamendirulle päästa oli suutnud? Võlukunst aitab kõige vastu. See võib ehk aega võtta, aga küll see aitab. Pete silitas lohutavalt Tristani selga, kui kutt talle sülle puges sedasi armsalt. Loodetavasti ei tule keegi sinna taha mõnda raamatut otsima. "Tahad ikka," arvas Peter. "Ära nüüd selle pärast joonistamisest loobu," palus ta kutti. "Kõik pole veel kadunud, midagi annab päästa ja sa saad ju edasi joonistada, uusi asju. Ega kõik hävine. Raske töö viib sihile," seletas Peter lohutavalt.

Ei ole võimalik. Tristan proovis ju. Ja ta oli ikka väga võimekas võlur. "Anna andeks, et ma sind lõin," sosistas Tristan nukralt, kui käsi poisi ümber natukene sättis. Ja temal oli praegu kaisuaeg, seega kõik, kes neid siin vahtima tulevad, võivad metsa käia. Ta ei tahtnud üldse ju. "Ma armastan sind," lisas poiss sosinal. Nii väga! Ta ei suudaks elusees Peterit vihata, isegi mitte selle pärast, et tema tähtsaimad joonistused rikutud on. Peter on ikkagi veel tähtsam!

"Mina armastan sind," lausus Peter. "Ära enam kunagi löö, eks," lausus mees. "Sest löömine on halb ja see teeb haiget. Mitte ainult füüsiliselt. Mul tõesti on kahju, et su pildid ära rikutud said, ma ei teinud seda ju meelega. See oli õnnetus," lausus Pete. Ta kallistas Tristanit tugevalt. "Fuzzwaldka vabandab," lisas ta vaikselt.

"Mitte kunagi ei löö enam," sosistas Tristan õnnetult. Ta oli nii kurb, et ta Peterile ka sedasi haiget teinud oli. Ta oli koridoriski seda aru saanud. See pilk, millega Pete teda vaatas... see rebis ta südame nii mitmeks tükiks, et jube. "Mul on nii kahju. Et ma sind lõin." Tristan hingas sügavalt sisse, et mitte nutma hakata. Täna oli nii halb päev olnud!

"Ära muretse selle pärast rohkem," naeratas Pete kergelt ning silitas lohutavalt Tristani selga edasi. Ta vajutas musi nooruki juustesse. "Nüüd on see möödas eks," lausus nooruk ning vajutas uue musi Tristani huultele. "Nüüdseks on see minevik ja mineviku pärast me ei muretse. Me hoopis hakkame mõtlema, mida sa järgmiseks võiks joonistada," lausus Peter. Ta silitas ikka Tristani selga. "Tahad, ma laulan sulle?" pakkus ta.

"Ma ei taha joonistada," pomises Tristan oma silmi tugevamini kinni pigistades. Kui Peter küsis, et kas ta tahab, et ta laulaks, poiss noogutas. Talle meeldis, kui Pete laulis. Talle meeldis üldse, kui Pete rääkis või ükskõik mida tegi. Noh, mis oli hea. Tristanile meeldis ka tema lähedus, ning praegu oli see avalikkusest hoolimata nii hea. Tristan hingas jälle sügavalt sisse, ennast rohkem maha rahustades.

Peter mõtles veidi, ümises natuke ning hakkas siis laulma: "The flower said: "I wish I was a tree," the tree said: "I wish I could be a different kind of tree." The cat wished that it was a bee. The turtle wished that it could fly really high into the sky, over rooftops and then dive deep into the sea," laulis Peter vaikselt üht toredat ja lõbusat viisikest ning kiigutas õrnalt Tristanit loo rütmis.

Tristan naeratas õrnalt selle laulukese peale. Ta hingamine oli rahulikuks muutunud ning ta lihtsalt oli seal nunnusti, pea poisi rinnale toetatud, kuulas tema südametukseid ning tema häält. Tristan tõstis oma pea, kui Peter laulmise lõpetas ning suudles õrnalt Peteri huuli. Tal hakkas alati parem, kui Pete tema läheduses oli. Ükskõik, mis siis ka juhtunud polnud. Peter oskas tema tuju tõsta ka selliste pisikeste laulukestega.

Peter suudles Tristani huuli pehmelt vastu ning viis oma õrmed kuti juustesse. Teine käsi oli ümber nooruki ning hoidis teda kenasti enda kaisus. Peagi lõpetas Peter suudluse õrna musiga Tristani huultele. "Kuidas sa end tunned?" küsis ta naeratades ning sasis hellalt nooruki juukseid.

"Hästi," vastas Tristan sosinal. Ta naeratas õnnelikult, mängides sõrnedega poisi juustes, tema kuklal, ning vajutas veel ühe musi kuti huultele. Täpselt siis, kui kaks pisikest dorkitüdrukut sinna vahekäiku jõudsid oma raamatuotsingutega. Nad jõllitasid hetke poisse, aga siis läksid hästi ruttu minema, kui Tristan hävitava pilgu nende poole saatis. Peterile jälle otsa vaadates oli tema pilk aga taas pehme.

"Nad nägid meid," pomises Peter ehmunult. Ta ei saanud kohe tõusta ka, sest Tristan istus ta süles ju. Pete süda hakkas paanikast kiiremini taguma. Need kaks väikest tüdrukut nägid neid. Varsti teab terve lõvide maja, et nad seal istusid. Savi, et need tüdrukud neid ilmselt nimepidi ei teadnud ega midagi. Nad olid kellelegi vahele jäänud!

"Ssh," sosistas Tristan rahulikult, kui oma käe Peteri rinnale toetas, tema südametukseid kuulates ja peaaegu tunnetades. "Kõik on korras," ütles Tristan Pete'ile otsa vaadates. Nad ju rääkisid sellest tornis. "Me ju rääkisime sellest," sõnas noor slytherinlane poisile lähemale nõjatudes ja tema ninaotsale musi vajutades.

"Mitte sellest," pomises Peter neelatades. "Me rääkisime, et me vaikselt viime asja edasi, aga nad nägid, kuidas me siin teinteise embuses istume," lausus Peter ja vaatas Tristanile murelikult otsa. Mis nüüd saab? Ta hakab igal nurgal mingeid needusi ja mõnitusi kaela saama raudselt.

Tristan kallistas Peterit õrnalt. "Ja mis siis? Me ei saa sinna enam midagi teha, et nad nägid." Tristan vaatas kindla pilguga Peterile otsa. "Nad ei tea, kes me olemegi. Pealegi on nad dorklased. Ja mingid pisikesed. See on neil unustatud juba." Ilmselgelt tema nii palju ei põdenud.

Peter vaatas Tristani silmadesse ning ohkas. Ta kallistas kutti tugevalt. "Sul on õigus ilmselt," lausus Peter. "Aga ma ei taha, et see asi kohe suure kella külge lendaks," lisas nooruk. Ta tahtis, et nad tasakesi võtaks tibusamme ja siis oleks sedasi vaikselt nunnud ja liiguks tasapisi edasi eks ole. Aga kui nüüd kõik neist lällama hakkavad, siis see ka tore pole.

"Loomulikult mitte," ütles Tristan naeratades. Tema ka ei tahtnud. Kuigi noh, mis siis, et tema ei kartnud, oli tal rohkem kukkuda. Ta oli puhtavereline slytherinlane, kes armastas segaverelist hufflepufflast. See on midagi... valet, teiste arvates. Eriti, kuna Pete on ju poiss. Aga Tristan ei hoolinud sellest. "Me lihtsalt oleme meie ise ja kui keegi näeb, siis näeb, sinna pole midagi teha."

Pete noogutas. "Okei, oleme meie ise," sõnas ta. Aga vaevalt ta kuskil väga avalikus kohas tahaks Tristanit kõigi ees suudelda või midagi. Kuidagi kõhe oli. Ehk peaks ta oma perele nüüd kirja saatma ja seal kõike selgitama. Väga nõme, kui see teema koolis kiiremini levima hakkaks, kui ta pere sellest teada saab. Polnud üldse Pete moodi vaikida ja nii palju mõelda.