"Ei saanud ta mingit kahjustust," naeratas Peter ning sasis hellalt Tristani juukseid. Charlie oli tunduvalt toredam sõber, kui Ciel. Vähemasti oli Charliega huvitav. Ciel ei mõistnud naljagi ju. "Aga me tekitasime ühte koridori paraja järve ja tantsisime vihmatantsu. Tähendab Charlie tantsis, ma tegelesin naermisega," seletas Pete muiates.

Huvitav, kas Tristan ka ei mõistnud siis nalja, et niimoodi reageeris? Hm. Mida Peter sellest küll arvata või. Naljamõistmatu kutt tal. "Kõlab huvitavalt," muigas Tristan. "Ma loodan, et sa nüüd kogu sellest veest haigeks ei jää.." Külm siiski ja tuul ja kõik. Hmh. Siis oleks jama ju. Kui Peter oleks ainult magamistoas või haiglatiivas. Olgu, haiglatiiba ta võiks veel külastada, aga hufflepuffi puhketuppa ta ju ei saa...

"Vaevalt ma haigeks jään, dinosauruse tugev keha siiski," oli nooruk kindel. "Mul on raudne tervis. Selle väikse veesõja elan ma küll üle. Pealegi, naer on terviseks ja ma naersin kogu selle sõja käigus kohutavalt palju, seega saame me loogiliselt järeldada, et ma naersin omale tervise ega jää haigeks," seletas Peter naeratades ning vajutas musi Tristani huultele.

Tristan naeratas õrnalt Peteri selgituste peale ning kaisutas teda tugevalt. "Ja kui sa jääd haigeks, siis lähed haiglatiiba, eks? Kindlasti on neil saurustele ka mingit ravimit," arvas Tristan pilku poisi silmadele viies. Läheb, eks? Siis saab Tristan teda vaatama ka minna, kui haiglaemand tal sinna jääda käsib.

"Ma ei jää haigeks," kinnitas Peter. "Ja k u i ma tõesti peaks haigeks jääma, siis ma lähen siit kuskile ära hoopis ja võtan su endaga kaasa ja siis sa saad isiklikult mind põetada," arvas Pete. "Kui sa seda muidugi tahad. Võib-olla sulle ikka meeldiks rohkem see, kui ma haiglatiivas olen ja teised minu eest hoolitsevad ja sina saad mind ainult vaatamas käia," pakkus Pete. Aga vaevalt tema haigeks jääb sellest tilgast veest. Huffidel on raudne tervis.

Mmm... esimene variant tundus ju palju ahvatlevamana. "Siis me lähme ära jaa," arvas Tristan muiates. Kui ta ainult vaatamas käib, siis on ka jama. Inimesed ümberringi. Aga ta ka väga ei uskunud, et Peter haigeks jääb. Enne jääb tema haigeks. "Muide, mida sa siin enne kirjutasid?" küsis Tristan varsti, kui pilgu hetkeks lauale suunas, aga välja ei lugenud, mida kutt kirjutanud oli. Kergelt lühinägelik, nagu ta oli. Huvitav, kas see oli midagi tähtsat? Ta tahaks kusagile äkki üldse minna Pete'ga koos. Õue näiteks. Siis on hea värske õhk.

"Eeeh, nõiajookide esseed," vastas Peter hooletult. See aine, milles tal just kõige paremini tavaliselt ei läinud. Vähemalt mitte jooke keetes. Esseedega veel mingeid lisapunte teenis, aga ka need ei tulnud Pete'ile lihtsalt. Nõiajoogid olid ikka üks usside aine.

Tristan kergitas natukene kulmu. Ta teadis, et nõiajoogid ei ole Peteri tugevaim külg. Tristan seevastu oskas päris hästi neid jooke keeta. Ta oligi peaaegu Oivaline õpilane, kui vaid pingutas. "Ahsoo, mis ajaks see oligi?" Tristanit tundes oli see tal tõenäoliselt valmis. "Tahad abi? Või tahad sa seda üldse kirjutada? Me võiks minna kusagile."

"See on vaja homseks valmis saada," sõnas Pete, "Ja ma olen sellega niigi natuke jännis," ohkas kutt. Ta silmitses hetke lauda, kus tema asjad olid ja viis siis pilgu tagasi Tristanile. "Ma pigem tahaks selle enne valmis saada, kui me kuskile minema hakkame," tunnistas huff. "Ma tean küll, et sa oled oivaline õpilane mind aitama, aga ma pigem teeks selle ise ära. Muidu õpetaja ootav minust järsku rohkemat, kui ma võimeline olen, kui sa selle essee mul hea hinde peale ära teha aitad," seletas Peter lõbusalt naeratades.

Homseks? Huvitav, kus Tristani töö on. Ta polnud kohe üldse mitte kindel selles. Tristan naeratas õrnalt Peteri järgnevate sõnade peale. "Ma aitan sind ainult natukene, näitan sulle mõned kasulikud asjad kätte," arvas poiss. "Pisi-pisi natukene," lubas ta. Tristan liibus Peterile jälle lähemale ning suudles pehmelt tema huuli, enne, kui peale mõnda hetke temast eemale tõmbus ning kõrval asuvasse tugitooli istudes kuti asjad sinnapoole tõmbas. Tal oli juba ju mingi osa lausa valmis.

Peter silmitses hetke kahtlevalt end siiski muiates oma kutti, kuni Tris teda suudlema asus. Peter vastas suudlustele pehmelt, kuid kortsutas kulme, kui suudlus läbi sai ja Tristan hoopis tema kooliasjad lähemale tõmbas. "Pisi-pisi natukene jah," muigas Pete. "Sa lihtsalt tahad, et ma selle kiiremini valmis saaksin, aga ma olen võimeline selle ise ka lõpetama," arvas Pete. Tal lihtsalt kulus tunduvalt rohkem aega ja ta oli tunduvalt uimasem esseekirjutaja, kui Tristan.

Tristan naeris tasakesi, et mitte raamatukogupidaja tähelepanu neile tõmmata ning saatis Peterile lõbusa pilgu. "Muidugi sa oled võimeline seda ise lõpetama," ütles ta kätt sirutades ja Peterit õrnalt põsest näpistades. Hehe. "Aga kui sa saad selle kiiresti valmis, siis seda rohkem aega meil teineteisele on." Tristan ulatas nüüd sule Peterile ja lükkas pärgamendi tema ette, samas raamatut enda poole tõmmates. Ta luges teema kiirelt üle, pigem silmadega üle libistades ja tal tuli täitsa meelde, kus tal essee oli. Koti põhjas kusagil õpiku vahel. "Nii, nüüd kirjutad selle siit," ütles Tristan, kui oli oma tumeda võlukepi otsaga ära märkinud lõigu, mille Pete üles kirjutama pidi.

Peter muigas ning silmitses lõiku, mille Tristan märkinud oli. "See?" küsis ta kahtlevalt. "Oled sa ikka kindel. Ma mõtlen, et see pole eriti loogiline," arvas huff ning luges ette jutu, mis tal siiani kirjas oli ja lisas sinna siis selle lõigu, mille Tristan märkinud oli. Tema jaoks kõlas see veidralt. Aga tema oli veider huff ka ju. Peter silmitses hetke oma esseed ja siis jälle seda lõiku. "Okei, võib-olla sul tõesti on õigus," nõustus huff ning kirjutas märgitud lõigu pärgamendile.

Tristan oli ka Peteri esseed sirvinud pisut ning noogutas küsimuse peale. "See on täiesti loogiline ja igati sobib sinna otsa," kinnitas ta muiates. Kui tema ei tea, mis sinna essesse sobib, siis kes üldse teadma peaks? Samal ajal, kui Peter lõiku üles kirjutas, otsis Tristan talle uued asjad, mida ta kirjutama pidi. Niimoodi läks töö palju kiiremini. Ja Tristan oli tegelikult ju korduvalt öelnud, et tal ei olnud abistamise vastu midagi, tal oli täiesti ise tegemise vastu midagi, aga Peter oli päris jonnakas ja ei lubanud Tristanil aidata. Jama.

Ja Pete kirjutas kõik üles, mida Tristan talle ette näitas, aeg-ajalt ikka protesteerides ja leides, et asi pole loogiline ja ei sobi üldse sinna, aga pärast iga protesti kirjutas ta näidatud asjad ikka oma esseesse. Tristan ju teadis, mida ta räägib ometigi. Pete oli see, kes pea igas nõiajookide tunnis midagi õhku suutis lennutada või niisama ära lõhkuda.

Lõpuks saidki nad kahepeale selle essee lõpetatud. "Näed, polnudki üldse raske," ütles Tristan Peteri raamatut kinni pannes. Ta sirutas käe enda asjade poole ning võttis oma koti, kuhu ta kõik need asjad sisse surus. Selle tööga oli veel aega, seega ei hakanud ta seda kohe kirjutama. Tavaliselt küll tegi ta kohe ära, aga kuna ta oli siin Peteri otsa sattunud, siis tal ei olnudki nagu seda tuju oma asju kirjutada. "Kuhu sa minna tahaksid?" küsis Tristan koti lukku kinni tõmmates. Hoolimata massiivset asjadekogusest enda kotis polnud see üldsegi mitte raske.

"Sinu abiga jah," naeratas Peter ning vajutas musi Tristani põsele. Ta siiski oleks eelistanud selle ise ära teha. Nõiajookide professor saab tõenäoliselt aru, et tema seda esseed ei kirjutanud ja kui ka kirjutas, siis mitte üksinda. "Sinna, kuhu sina minna tahad," naeratas Peter. "Kuskile, kus on dinosaurused ja metsikud loomad. Ja palju päikest ja mererand," unistas Peter valjult.

Tristan tõusis püsti ning võttis oma koti, muie huulil. "Dinosauruseid, palju päikest ja mereranda ma sulle vist päris anda ei saa, aga metsikuid loomi metsas on.." Tristan naeratas pisut, kui käe sirutas ja Peteri käest kinni võttis, kui nooruk ka püsti tõusis. "Või lähme kusagile, kus me endale kõik asjad võluda saame?" küsis ta pisut pead kallutades. Noh, metsas tegelikult on privaatsust küllaga ja nad saavad illusioone tekitada.

"Lähme lihtsalt välja," pakkus Peter kui ta oma asjad kotti loopis ja püsti tõusis. Pete tõstis kotirihma oma õlale ning haaras Tristani käest. Nooruk vajutas musi Trisi huultele ja lasi siis tema käest lahti. No kui nad välja minema hakkavad, peavad nad avalikke pilkude eest läbi minema, mis omakorda tähendaks oma suhte paljastamist ja seda Pete ju ei tahtnud, endiselt. Seega ei saanud nad käest kinni hoida, kui nad normaalsed olla tahtsid.

Nad oleksidki normaalsed, kui nad kätest kinni hoiaks... aga Tristan leppis sellega ning hakkas siis koos Peteriga minema. Lihtsalt välja oli hea mõte. Värsket õhku oleks hea saada vahelduseks. Kuigi Tristanile väga meeldis ka raamatukogus olla, sest raamatute lõhn meeldis talle ka. Jah, ta oli natukene veider slytherinlane.

Nad liikusid vaikides mööda koolikoridore, kuni viimaks õue jõudsid ja siis suundus Pete järve juurde, kus selleks kellaajaks enam väga palju inimesi ringi ei liikunud. Õnneks. Ta teadis, et Tristan tahab kapist välja tulla, aga tema polnud veel valmis kapist välja tulema. Ta polnud isegi oma perele endiselt kirjutanud. Ta kartis isale pettumust valmistada ja ehk emale ka. Kohutav! Kui nad järve äärde olid jõudnud, lasi Pete oma kotil maha libiseda ning istus murule, et Tristan saaks tema juurde istuda või koguni tema sülle maanduda.

Tristan asetas endagi koti järve äärde jõudes maha ning istuski Peterile sülle. Ta põimis oma käed ümber Pete'i kaela ning toetas pea tema õlale. "Kas sa oled oma vanematele kirjutanud? Mina veel ei ole." Tristan tõstis natukene oma pead, et Peterile otsa vaadata. Ta peakski vist esimesena Aaronile ütlema, sest temaga suhtles Tristan enda perest kõige rohkem. Ta oli peaaegu sama vana ka ju, ning ehk mõistlik. Tundus mõistlik muidugi.

Peter ohkas kergelt, kui see küsimus tuli. Aga õnneks polnud Tristan ise ka oma vanematele kirjutanud ja Pete polnud ainus. "Ei ole," tunnistas ta vaikselt. "Ma ei oska kuidagi seda kirja kirjutada," tunnistas kutt ning vaatas oma kallimale silma. "Mismoodi ma midagi sellist oma vanematele tunnistan? Okei, see ei tohiks olla keerulisem, kui see, kui ma neile ütlen, et mul tüdruksõber on, aga ma ju tean, et nende reaktsioon ei saa normaalne olema," seletas Peter ning ohkas raskelt. "Ma peaks selle ära kirjutama, aga ma ei tea ju täpselt mida või kuidas. Mida sina kirjutad? Kuidas sa seda ütled?" küsis Peter endiselt Tristanile silma vaadates ning mängis tema juustega.

Tristan kehitas pisut õlgu. "Ma arvan, et ma kirjutan kirja, nagu tavaliselt ja... lihtsalt ütlen, et ma tahaks, et nad selle uudise normaalselt vastu võtaks ja ütlen seda.. räägin võib-olla midagi sinu kohta ja lihtsalt... ei midagi erilist," arvas ta, kulm õrnalt kortsu tõmbunud. Ja kui nad ei võta seda normaalselt vastu... "Ja kui nad minust halvasti arvama hakkavad peale seda, siis praegu on viimane aasta niikuinii ja ma ei pea vaheagadeks koju minema. Nagunii kavatsesin ju välja kolida." Tristan sasis õrnalt Peteri juukseid, kui talle otsa vaatas. "Aga ma ütlen ennem vist Aaronile."

"Oma vennale?" küsis Peter üle. Ta ohkas kergelt. "Ehk peaks mina ka enne oma õele ütlema, aga ma ei saa talle niimoodi ju kirjutada, et mu vanemad ei uuriks, mida ma talle kirjutasin ja üldse oleks sedasi veider. Kirjutada. Ma peaks talle näost näkku seda ütlema. Äkki ma peaks Charliele enne rääkima," pakkus Peter, kui ta oma käsi tugevamalt ümber Tristani põimis ning teda rohkem kallistas.