Tristan naeratas õrnalt ning vajutas musi poisi huultele. "Aga siis me peaks vist oma peresid ka teavitama," ütles ta välja asja, mida Peter mõelnud oli. Näed, kui hästi nad juba ühtesid asju mõtlesid. Tristan tõstis oma käe, et õrnalt Pete'i nägu silitada. Küll ta ikka oli meeletult armas.

"Ma mõtlesin just sellele," sõnas Pete ning naeratas Tristanile. Nad tõesti tundsid teineteist hästi juba. "Kirjateel on seda natuke jama teha ja samas kõige julgem," arutles Peter. Miks nad ikkagi kapist välja tulema hakkavad? Ta ei saanud sellest aru veel päris täpselt.

"Me võiks oma vanemaid idee poolest külastada ka ju..." Nad oskasid nädalavahetusel välja hiilida küll ju. Tristan naeratas jälle õnnelikult ning kallistas Peterit jälle. Tema oli õnnelik selle üle, et ta saab tasapisi hakata Peterit kallistama ka siis, kui ta teda näiteks koridoris näeb ja tal kallituju peale tuleb, mitte ta ei pea möödumise ja võib-olla 'kogemata' riivamisega leppima.

"Ma arvan, et see kirjutamise idee on päris hea, ei maksa koju hiilida," selgitas Peter. Ta noogutas mõtlikult. "Fuzzwald arvab ka nii," lisas Pete. "Et peaks ikka kirjutama. Nagunii peab kirjutama, asi siis see sinna kirja panna," lausus nooruk.

Tristan muigas pisut ja sasis Peteri juukseid õrnalt. "Aga kirjutame siis kohe ja saadame ära," pakkus poiss rõõmsameelselt. Tema tuju oli küll tõusnud nüüd. Eriti, kuna ta sai muretult poisi kaisus olla. Tristan kaisutaski Peterit jälle, hingates sügavalt sisse, tema suurepärast lõhna nautides. "Tead, et sa lõhnad nii hästi?" küsis ta mõtlikult. Nii kuradima hästi.

"Kohe? Nüüd?" imestas Peter. "Miks me nüüd kohe peame kirjutama?" ei saanud ta aru. Nii kiire oli? Ei olnud ikka ju. "Me võime homme ka neid kirju kirjutada," arvas Peter. "Praegu istume niisama kaisus siin. Fuzzwald ka nõustub selle mõttega," noogutas Pete.

"Mina nõustun selle mõttega, et Fuzzwaldil on meest vaja," ütles Tristan haigutades. Aga ta ei hakanud kirjade kirjutamist praegu peale suruma siis. Aega tõesti on ja praegu oli kaisus hea. Nii palju ta essee kirjutamisest... aga kaisus oli parem. "Kallis, kuidas sa nii hästi lõhnad?" küsis Tristan siis, nina poisi kaela vastu peidetud. Ta hingas jälle sügavalt sisse ja naeratas omaette. Nii hea! Siis limpsas ta keelega ka üle nooruki kaela, et saada teada, kas ta maitseb ka sama hästi. Maitses pareminigi.

"Fuzzwald, sul on meest vaja," ütles Peter tõsiselt, kui veidi eemale vaatas, kus väike hall pingviin kükitas. "Fuzzwald ütleb, et ta pole meestest praegu huvitatud," sõnas Pete Tristani poole pöördudes. Ta naeris kergelt, kui Tristan ta kaela lakkus. "Loomulik hufflepufflase essents," arvas Peter. Ta nuusutas Tristanit. "Sina lõhnad palju paremini," lausus Pete kindlalt.

"Aga ta võib naise ka endale võtta," arvas Tristan. Naine, mees, mis vahet seal oli? "Mmkm, sina lõhnad... ja maitsed nii hästi, et kui mul kahju poleks, sööks ma su ära," arvas Tristan kergelt kuti kaela näksates. Oli ju maitsev!

"Fuzzwald ei naha naist ka," muigas Peter. "Siiani ta pole sind häirinud, miks sa nüüd teda mehele panna tahad?" küsis Peter muiates Tristanilt. Väike armas Fuzzwald oli segaduses seal. Ta ei saanud ka aru, miks teda mehele või naisele üritati sokutada. Tema tahaks teist pingviini, kui üldse kedagi.

"Pingviinipoisile või -tüdrukule," parandas Tristan enda sõnastust. Tema ju ometi peaks teadma midagigi Fuzzwaldist. "Ta on nii üksi, kui meie siin nunnud oleme. Tal on ka kedagi vaja." Tristan väga palju Peterit ka jagada ei kavatsenud. Tema mees siiski. Kuigi praegu kannatas ta pingviini välja. Aga kui too peaks tulema teemaks näiteks keset seksi või mingil sellisel ajal, läheks Tristanil küll tuju ära. Õnneks pole seda juhtunud. Ja ehk ei juhtugi, et pingviinike neid pealt vaatab.

Peter viis pilgu sinna, kus Fuzzwald, tema pingviinist semu, oletatavasti istus. "Sul on õigus, ta näeb küll sedasi päris üksik välja," sõnas Peter. Loomulikult teadis Tristan Fuzzwaldist, seda, kust ta tuli ja miks ta seal on ja miks Pete temaga räägib. Pete jagas seda informatsiooni ainult Tristanile ja oma parimale sõbrale. Teiste jaoks oli Pete lihtsalt imelik. "Kas sa teadsid, et pingviinid leiavad omale kaaslase terveks eluks?" küsis Peter pilgu tagasi Tristanile viies. "Ja nad hauduvad igal aastal koos oma munast poja," lisas Pete naeratades.

Tristan naeratas õrnalt. "Siis ta pabki endake ka toreda pingviinikese otsima, siis ta pole enam üksi," arvas Tristan. Ta oleks tahtnud ka näha, milline see Fuzzwald on, aga noh, tema kahjuks või õnneks ei mõelnud endale ise sõpru välja, seega temal kujuteldavad sõbrad puudusid. Kui just Peter tema välja mõeldud pole ja Peteril omakorda Fuzzwald. See oleks veider.

"Aga siis ta läheks ju ära," ütles Peter veidi nukralt. Ta ei tahtnud, et Fuzzwald ära läheks. Oma lapsepõlves välja mõeldud sõpradest võiks ükskord välja kasvada, aga Pete oli Fuzzyga nii kokku kasvanud juba, et oli võimatu mõelda, et Fuzzy ära läheks. "Sa ei taha ju, et Fuzzwald ära läheks," ütles Peter Tristanile otsa vaadates. "Ei taha ju," küsis ta igaks juhuks üle.

Eeeh. "Aga ta võib siis oma pingviiniga meid külastada ju vahepeal," arvas Tristan õrnalt pead kallutades. Nagunii Fuzzwald ju päris kogu aeg Peteri vaateväljas ei olnud. Kuigi Tristan polnudki veel päris täpselt aru saanud, kuidas Fuzzy töötas. Äkki ta tuli siis, kui poiss üksi oli ja tal igav oli ja ta kellegagi rääkida tahtis? Tristan silmitses Peterit pehmel pilgul, kui siis jälle tema huultele musi vajutas.

Umbes nii ta töötaski. Vahel ilmus ta ka siis, kui Peteril kellegi teise arvamust vaja oli. Ja mõnikord ei saanud Peter ka pätis täpselt aru, miks Fuzzwald seal oli. "Fuzzwaldile see mõte ei meeldi," ohkas Peter kuid naeratas siis. "Ta on õnnelik siin täpselt nii, nagu ta on," lausus kutt. "Ja sa meeldid talle ja talle meeldib sinu seltskond ka," seletas Pete. "Fuzzwaldil on ka su joonistustest kahju ja ta lubaks uued joonistada, aga tal pole sõrmi," seletas Pete ning ohkas. Kutt vajutas Tristani huultele musi.

"Kas ta siis ei tahagi kedagi, kellele musi teha?" küsis Tristan mõtlikult, kui oma pilguga üle Peteri näo libistas ning talle õrnalt naeratas. Siis ta saab küll kadedaks, kui Fuzzwald ka Peterile musi teha tahab. Mitte, et väljamõeldud pingviini peale armukade olla normaalne oleks, aga ta saaks ikkagi.

"Fuzzwald pole eriline musitaja," sõnas Peter. "Sina oled küll musitaja," muigas kutt ning vajutas oma kallima huultele musi. "Miks sa Fuzzwaldi pärast muretsed nii palju? Ta pole üksik. Ta polnud enne ja pole ka nüüd," lausus huff kindlalt.

Tristan naeratas õrnalt. Muidugi tema on musitaja. Peterit peabki kogu aeg musitama. "Maitea, äkki ta muutub üksikuks," kehitas Tristan pisut õlgu. Ta kallistas Peterit tugevalt-tugevalt. "Mina oleks küll üksik, kui mul sind ei oleks," sosistas ta tasakesi. Siis ta oleks hästi üksik. Aga õnneks ta ei pidanud üksik olema sest Peter siiski oli temaga!

"Küll Fuzzwald siis ütleb, kui ta üksik on," naeratas Pete ning suudles Tristani kaela. Või leiab Fuzzy omale ise uue semu. Ta polnud nii saamatu midagi. Ta oli täitsa arukas pingviin. Peter tõmbus nooruki kaelast eemale. "Sa tegelikult vist tulid õppima siia või midagi," tuletas Pete meelde.

Tristan naeratas õrnalt ning noogutas. Küll pingviinike siis ütleb, tõesti. Ta lasi rahumeelselt poisil tema kaela suudelda ja kehitas õlgu, kui Peter õppimise teemaks tõi. Nagunii on ta paber jälle tindiga üle ujutatud. Sellest rääkides, ta käedki olid kuivanud tindiga koos. "Mulle sobib siin palju paremini olla," arvas poiss Peterit tugevalt kallistades. Ta ei kavatsenud aega, mida ta saab Pete'i kaisus veeta, õppimisele kulutada.

Peter naeratas. "Mulle meeldib, kui sa mu süles istud," ütles kutt. "Ja kui sa ise rahul oled. See on eriti oluline," lisas ta ning vajutas musi Tristani põsele. "Mis sa täna siis veel kõik ära oled teinud?" küsis Pete Tristanilt ja vaatas nooruki silmadesse, olles valmis teda kuulama. Ta küll rääkis tavaliselt palju, aga Tristanit oli ta meeleldi valmis kuulama.

Tristan naeratas õrnalt. Tore, et Peterile meeldib. "Õppisin.. ja tegin oma asju korda," kehitas poiss siis küsimuse peale õlgu. Ei midagi erilist. "Kuidas teie veesõda edasi läks?" küsis Tristan siis hoopis. "Kes see poiss oli üldse, keda ma uputasin?" Tristani häälest kostus natukene armukadedust, aga see oli arusaadav ka. Siiski, Peteril ju võib sõpru olla, duh. Tristanil oli ka sõpru.

"Aaah, me pritsisime mitu koridori märjaks veel," vastas Peter neratades. "Ja siis Ciel ja Charlie natuke sõnelesid," lisas Peter. "Väga paljud said märjaks igal juhul ja õpetajad olid natuke pahased, aga vähemalt said kooli koridorid pesu," arvas Peter. "See poiss oli Charlie, mu parim sõber, tead ju küll teda," vastas Peter naeratades.

Tristan muigas pisut. Ciel, voah. Hea, et päris ära ei tapnud Charliet. Kui Tristan vabal ajal musta maagiat harrastab ja ise vastikuid loitse välja mõtleb, siis Ciel kohe nägi veel õelam välja. Pluss ta oli pikem. Aga nad said päris hästi läbi. Tristan temaga, that is. "Aah, Charlie..." Tristan muigas pisut. "No ehk ta siis alatist ajukahjustust ei saanud." Mitte, et tal väga kahju oleks, aga noh... Peteri parim sõber siiski ja Tristan võis natukene hoolivust ju näidata.