Oli üsna õhtu, kui Tristan vangikoobastest vestibüüli ilmus, kott seljas ning pliiats juba kätte haaratud. Noormees ei viitsinud kõrgemale minna, ja ega väga ei oleks julgenud ka vist enam, seega istus ta vestibüülist teisele korrusele viivale trepile ning toetas enda koti maha oma kõrvale. Ta hakkas kotist enda asju otsima, pillates kogemata ka pliiatsi maha ning ehitas mingi õpikute torni enda kõrvale, kui joonistusplokki otsis. Nagu oleks maha unustanud või midagi, kuigi ta oli täiesti kindel, et see oli tal kotis. Lõpuks asetas ta joonistusploki enda kõrvale trepile ja hakkas raamatuid tagasi kotti suruma. Kuigi see oli ju märkamatult venitatud, oli neid kõiki lõpuks ikkagi raskem sinna panna, sest tal oli ikka palju asju ka seal.

OT: Muska BFF.

Charlie tuli öökullitornist, parajalt heas tujus, nagu ta peaaegu alati oli, kui komistas ühe ussipojukese otsa vestibüülis. Võinoh, õigemini trepil, mis vestibüüli viis, ja mitte päris otseses mõttes ei komistanud. Tundus, et tollel oleks natukene abi ära kulunud. Ta lasi enda kotil sinnasamasse treppidele maha kukkuma, ning korjas poisi pliiatsi üles ja pakkus seda talle "On abi vaja?" küsis ta siis sõbralikult naeratades. Ei, tal polnud üldsegi meelest läinud, et seesama ussipojuke teda uputada oli üritanud, aga see oli ju juba minevik. Pealegi oli ta kindel, et Tristan polnud ju meelega teda pooleldi ära tapnud. Võinoh, kui oligi, siis ongi viimane aeg sotid korda ajada. Teatud tingimusi arvestades.

Tristan kortsutas kulmu, kui kellegi häält kuulis ning talle tema pliiatsit pakkus. Ta napsas selle noormehe käest ära ning tõstis siis alles pilgu, et kutti silmitseda. Hufflepufflane. "See Peteri sõber.." pomises Tristan rohkem nagu omaette, kui järgmise õpiku kotti surus. "Mida sa tahad?" küsis ta jahedalt, kui pruunid silmad jälle kutile suunas. Mingi... Charlie... Charles...? Vahet ei ole, mis ta nimi oli. Tristanile tuli nii palju igatahes meelde, et kutt kasutas teda kilbina, mille tagajärjel Peter ta veega üle ujutas. Ja siis Tristan tahtis seda tüüpi ära uputada. Tristan sikutas kergelt oma slytherini värvides lipsu, üldse kandis ta enda tavapärast riietust, mille alla kuulusid siis tumedad püksid, valge triiksärk, must vapiga vest ning lips ja slytherini värvides kindad. Loomulikult kandis ta ka alsupesu, milleks olid siis valged Hello Kitty pildiga bokserid, mitte, et Charlie sellest teada saaks, ning tumedaid sokke ja jalatseid, millel ilutses Slytherini vapp.

Charlie kergitas kulmu slytherinlase tooni peale aga tõmbas enda käe rahulikult tagasi "Mitte midagi ei taha, ma mõtlesin, et võiks sulle lihtsalt abi pakkuda" kehitas ta õlgu. Tal oli seljas nagu ikka, koolirüü, mille lips oli juba ammugi lõdvemaks lastud, kui see isegi hommikul korralikult pandud oli, milles ta isegi väga kindel ei olnud, särk oli juba pükstest väljas ammu ja koolivesti tal seljas polnudki. Rüü oli tal küll seljas, muidu. Charliel aga polnudki boksereid jalas. Olid hoopis stringid. Eitegelikult ta ei mäletanud, missugused bokserid ta jalga hommikul tõmmanud oli.

"Ja mis pani sind arvama, et ma niiväga vajan sinu abi?" küsis Tristan jahedalt, kui pilgu jälle kutile suunas, samal ajal uut raamatut kotti surudes. Nii palju õpikuid ja asju! Ja eriti korrapäraselt tal ka need asjad ju ei olnud. Kes siis ikka enda kotis korda pidada üritab ja neid ilusasti virna laob? Tristan asetas mõned pliiatsid ja kustutuskummi enda joonistusploki juurde ning võttis järgmised raamatud ja pärgamendirullid. Võeh.

Charlie kehitas õlgu: "Näiteks see, et sa istud siin ja laotad enda asjad laiali ja siis su asjad pudenesid laiali ja siis ma mõtlesin, et äkki sa ei taha siin üksinda istuda ja neid tagasi panna". Äkki oli Tristanil piinlik võimidagi? "Pealegi on Lou-Lou sõbrad ka minu sõbrad." lisas ta siis ja istus kuti kõrvale trepile, nagu oleksid nad juba aastaid semud olnud. "Kas sa kallistust ei taha? Sa näed välja, nagu sa tahaksid ühte kallistust" ütles ta lihtsalt, kui oli paar hetke vait olnud ja slytherinlast jälginud. Too tundus natuke õnnetu.

"Sest ma otsin oma asju, kuradi idikas.." Tristan pigem pomises lõpu, kui siis oma viimased pärgamendirullid kotti surus. "Kes kurat on Lou-Lou?" küsis ta siis kahtlevalt kuti poole vaadates. Tõsiselt, kas kõik hufflepufflased olid peast soojad? Tähendab, Peteri puhul oli see kuradima armas, aga see tema sõber siin tundus kahtlane. "Sinult küll mitte," sähvas Tristan oma joonistusplokki haarates ning harilikke ja kustukummi endale lähemale tõmmates. Ühe hariliku võttis ta ka endale kätte, kui plokki lehitses ja tühja paberit otsis. Ta joonistas väga kaootiliste kohtade peale, seega ei teadnud ta kunagi, kus tal tühja lehte on. Lehti pöörates silmitses ta põgusalt ka oma pilte. Ilusad olid. Isegi tema jaoks.

Charles pööritas enda silmi solvangu peale, kuid Tristani küsimuse peale kortsutas ta kulmu "Fuzzwaldi parim sõber, loomulikult" No kammoon, see oli ju ilmselge. Kui too veel aru ei saanud asjast, lisas ta siis, kutile halastades. "Pete." Vaene slytherinlane küll. Ta polnud veel ilmselgelt piisavalt aega hufflepufflaste hulgas veetnud, et siukestele asjadele pihta ei saanud.
Kui slytherinlane enda joonistusplokki lehitses, nihkus Charlie talle lähemale ja piilus ka vaikselt poisi pilte "Sa joonistad väga hästi" kommenteeris ta vaikselt. "Kas sa oled seda õppinud?" küsis ta siis, pilk pidama jäänud ühele eriti ilusale pildile.

"Ma ei teadnudki, et Fuzzyl parim sõber on.." Tristan vakatas, kui natukene liiga palju rääkis. Tal oli nimede ja nägude peale natukene halb mälu. Mitte, et ta Fuzzwaldi näeks. Lihtsalt, Peteri mõttemaailmas oli nii palju loomi ja asju, et Tristan reaalselt ei suutnud kõike meelde jätta. Tristan kortsutas kulmu, kui huff talle lähemale tuli ja tema pilte vaatas. See pilt, mida ta kommenteeris, oli küll üsna ilus jah. "Ei ole õppinud," vastas ta kulmu kortsutades. "Mis see sinu asi on?" küsis ta siis jälle lehte pöörates, et kohtuda pildiga Peterist ja tema õlal istuvast Fuzzwaldist, kui palju talle siis Pete'i joonistustest meelde oli jäänud, ja keeras siis ruttu lehte, et näha valget paberit. Ta toetas hariliku paberile, et sinna joonistama hakata.

Nüüd oli Charlie kord segaduses olla "Kellega sa siis rääkinud oled? Loomulikult on Fuzzwaldil parim sõber. Sellepärast ta ju olemas ongi" Kui veider ussipojuke ikka. Tristani järgmise kommentaari peale kallutas ta kergelt pead, silmi piltidelt võtmata "Sel juhul oled sa veelgi andekam, kui ma arvasin." Viimase kommentaari jättis ta tähelepanuta. Polnud vaja siin tühjast tüli tõsta, nagu too ilmselgelt üritas. Peteriga pildi kohta kommenteeris ta ainult vaikselt "Ma olen alati arvanud, et Fuzzwald on natuke rohkem... fuzzy, kui sa aru saad, mida ma mõtlen. Aga muidu oli täitsa Pete'i nägu" Valget lehte nähes küsis poiss uudishimulikult "Mida sa nüüd joonistama hakkad? Kas sulle kassid meeldivad?"

Kellega ta rääkinud on...? Aaah, see hufflepufflane oli peast soe. Ja jättis Tristanile pidevalt mulje, nagu ta teaks, et tema ja Peter omavahel suhtlevad. "Kuule miks sa arvad, et mulle need nimed üldse midagi ütlevad?" küsis Tristan üsna jahedalt. "See ei olnud seal Peter ja misiganes fuzzy loom, kellest sa räägid, äri endale parem silmanägemine. Ma ei teagi, kes nad on." Tristani toon oli siiani jahe ja tema pilk oli kinnitunud valgele lehele. "Mis seal vahet on, kas mulle meeldivad kassid või ei? Tõsiselt, sa häirid mind."

Charlie hakkas lihtsalt naerma selle peale, kuidas Tristan ennast välja keerutada üritas "Sa rääkisid ennast juba enne päris korralikult sisse, Tristan." Pealegi oli see üsna ilmselge, et nad omavahel suhtlesid. Vähemalt inimesele, kes ühe osapoolega päevad läbi ninapidi koos oli ja teda juba 6 aastat hästi teadis. Mitte, et tal mingeid raudkindlaid tõendeid oleks olnud peale Peteri kahtlase käitumise ja teatud sõnade, mis tollel kogemata üle huulte libisenud olid. Ja nüüd muidugi Tristani praegune käitumine. "Ma lihtsalt mõtlesin, et kas sa joonistad kasse ka, pole tarvis ninakaks muutuda. Mulle meeldivad kassid lihtsalt.Nad on armsad. Ja karvased." vastas ta kuti küsimusele.

Tristan ohkas sügavalt. "See pole sinu asi, jäta mind rahule nüüd," torises poiss tigedalt paberile mingeid jooni tõmmates. Tema muidugi teadis, mis sealt tulema pidi, aga tollele pufflasele oli see ilmselgelt arusaamatu. "Jaajah, mine armasta oma kasse kusagil mujal." Muidugi Tristanile meeldisid kassid. Tal oli endal ka üks kuri kiisu, kes tema käsi pidevalt lõhki tõmbas, praegugi olid tal kätel värsked haavad. Mida ta varjas pikkade varrukate ja sõrmeotsteta kinnastega, nagu kord ja kohus. Ei ole üleliigseid küsimusi vaja. Tähendab, ta ei lõikunudki ennast ise, aga see oleks vastik ikka, kui kõik küsiks ja nii.

"Pole tarvis kohe tigetsema hakata. Kas ma olen öelnud, et see, mida te Pete'iga omavahel teete on minu asi?" küsis Charles sõbralikult, kuid tõsines siis "Aga ma lihtsalt ütlen, et k u i sa peaksid talle ükskõik mis moel haiget tegema, siis ma olen ka väga võimeline kuri ja õel olema ja kätte maksma" Tjeah, see oli üks Charlie harvadest overprotective hetketest. "Ja kassid on armsad ja ma võin neid täitsa igal pool armastada. Pole vajagi kusagile minna. Ja ma parema meelega jään siia, et näha, mis sellest" ta osutas plokile "välja tuleb" naeratas ta jällegi lõbusalt.

"Kas ma näen välja, nagu ma kavatseks talle haiget teha? Sina saad siin varsti haiget, kui veel kaua siin istud." Tristan suunas oma kurja pilgu hufflepufflase poole. Jah, ta oli Peterit löönud, aga see oli tegelikult üsna õrnalt ja nad rääkisid kõik selle veesõja olukorra selgeks. Seega oli kõik korras. "Kas ma lubasin sul vaadata? Ei mäleta. Mine minema." Tristan vedas natukene liiga tugevad jooned paberile. Sellest pildist pidi tulema mägine maastik koos dinosaurustega.

Charles kallutas enda pead "Kui päris aus olla, siis jah, näed küll natuke." naeratus kadus taaskord poisi näolt. "Ja mis sa arvad, mis näo Pete teeks, kui ta teada saaks, et sa ta parimat sõpra ähvardad, kui too üritab sinuga paremini tuttavaks saada?" küsis ta lihtsalt. Jeah, ega tema ka kogu aeg pole selline täiesti aus ja ohutu pufflane. "Kas ma olen luba küsinud?" küsis ta vastuseks Tristani "küsimusele" ja naeratas meeldivalt, kuigi see naeratus päris silmadeni välja ei jõudnud. Talle ei meeldinud nii ebaviisakad inimesed, kui seda oli Tristan.

"Ja mis eesmärkidel sa üritad minuga tuttavaks saada? See, et mina ja Peter paar sõna oleme vahetanud, ei tähenda, et ma mingi oluline isik oleks tema elus, kelle pärast enda nahast välja pugeda, et minuga tuttavaks saada." Tristan oli oma pilgu tõstnud ja vaatas Charliele otsa. "Võiksid küsida. Oleks viisakas." Mitte, et ta lubaks, kui Charlie ka küsiks, seega tal vist oligi lihtsam ilma küsimata vaadata ja Tristani närvidel talluda.

Charles muigas "Äkki sa hakkasid mulle meeldima ja ma otsustasin Pete'i tutvusi ära kasutada, et ühist teemat leida?" ja sasis kuti juukseid natuke ning hakkas siis naerma. "Ära klähvi ja ole parem ise viisakas äkki, siis on teised sinuga ka viisakad?" ütles ta taaskord sõbralikult poisi poole vaadates.

Meeldima..? Tristan tõmbas pead kõrvale, kui tüüp tema juukseid sasis ning sättis need uuesti paika. Ainult Peter tohib tema juukseid näppida! "Sel juhul ma lõhun su mulli ja ütlen, et ma ei ole sinust vähimalgi määral huvitatud." Tristan vaatas Charliet pisut silmi vidutades. "Äkki ma ei tahagi, et teised minuga viisakad on?" Tristan pööras oma tähelepanu tagasi joonistusele. See pufflane oli... okei, ta tundus üsna normaalne, aga see ei tähendanud, et Tristan temaga mingi sõber olla tahaks.

"Kui kahju..." ütles Charles muiates ja toetas enda küünarnukid tagumisele (kõrgemale) trepiastmele, silmad poisi näolt korraks joonistusele vilksatades. Talle tundus igatahes, et seal oleks nagu puid või põõsaid võimidagi olnud hetkel. Aga eks see oli ka veel väga algeline joonistus, aga talle tundus, et kasse seal küll ei paistnud. Kui kurb. "Siis lase täpselt samamoodi edasi ja keegi polegi sinuga viisakas" ütles ta kutile selle viisakuse kommentaari kohta. "Kas sa joonistad sinna paljaid mehi ka?" Ta turtsatas "Kas sul Peterist ka mõni paljas pilt on?" küsis ta uudishimulikult. Jeah, ta mõte rändas veidraid radu pidi.

Eks oli küll kahju jah... aga Charles tõesti kohe polnud Tristani tüüp. "Seda ma kavatsengi teha," ütles Tristan noogutades, kui kutt ütles, et ta samamoodi edasi laseks ja keegi polegi temaga viisakas. Ta ei tahtnudki seda ju väga. Mingid dorklased ja asjad, kes nende heakskiitu ikka vajab. Edasiste küsimuste peale kerkisid Tristani kulmud päris kõrgele ja ta vaatas üsna uskumatult Charlie poole. "Miks peaks mul olema Peterist alasti pilte või ükskõik mis teisest mehest?" küsis Tristan aeglaselt. Kõige lähedasem alasti pildile oli see, kui ta oli joonistanud magavat Peterit. Mitte, et ta seda näidata kavatseks kellelegi.

Charles kehitas õlgu "Peter on täitsa kena, kui ta alasti on." ning muigas kavalalt "Eino... äkki on naistest ka, mind lihtsalt huvitas, kas sul Peterist on" ütles ta siis lihtsalt. "Kas sa tihti kasutad muidu päris inimesi nagu modellidena? Et joonistad päris elust?" küsis ta seejärel. Ta tahaks küll, et keegi teda ka joonistaks. See oleks palju parem, kui peeglisse vaatamine. Sest peeglisse vaadates on ju iga kord mingi erinev nägu, ja tihtipeale on juuksed sassis ja kõik. Kui oleks üks ilus portree endast seina peal, siis saaksid seda vaadata ja ei teakski, et juuksed tegelikult igas suunas turritavad. See oleks Charlie asemel palju meeldivam. Tal oli tunne, et ta kompenseeris kodus ülikorralikku olemist sellega, et koolis ei pööranud peaaegu üldse enda välimusele tähelepanu. Isegi Fuzzwald oli vahest Peteri sõnul maininud, et Charles võiks vahepeal enda juukseid ka kammida.

"Sina oled näinud Peterit alasti?" Tristani pilk korraga muutus äärmiselt armukadedaks, kui ta selle Charlesi poole suunas ning tema häälest võis natukene tigedust kuulda. Tema Peter!! Mis mõttes tuleb mingi huff ja siin hakkab rääkima, et tema on näinud?! Tristan pigistas harilikku oma käes nii tugevalt, et tema sõrmenukid valgeks tõmbusid, kui ta kramplikult oma pilti vaatas. Oi kuidas ta praegu tahtis sellele hufflepufflasele virutada! Tristan peaaegu ei kuulnudki Charlesi järgnevaid lauseid, vaid tema peas käis praegu sõda tahtega püsti tõusta ja hufflast lüüa ning veel paar asja purustada ja sellega, et ta normaalselt käituks ja midagi lolli ei teeks.

Charles vaatas mõistmatult slytherinlase poole "Loomulikult olen näinud. Ma käin temaga samas majas. Ja ma olen tema parim sõber olnud 6 aastat. Me oleme igast toredaid asju koos teinud" naeris CD. "Koos telkimas käinud ja ujulas käinud ja vannis käinud too üks kord ja skinny dippingul käinud ja meres käinud tookord, kui meil ujukad maha jäid" hakkas Charles üles lugema kohti, kus ta enda sõpra alasti näinud oli. "Aga kui aus olla, siis kuigi ta näeb hea välja, pole sul tarvis muretseda. Ma olen vist nagu rohkem naiste poole kaldu. Tisside vastu ikka ei saa." ütles Charles, teise kuti justkui armukadedat pilku nähes ja patsutas tema pead lohutavalt.

Tristan krigistas natukene oma hambaid ning kallutas pead eemale, kui Charles seda patsutas. "Käi persse," sisistas kutt enda joonistusplokki kinni lüües ja seda kotti lükates. Ta viskas oma hariliku ka sinna ning püsti tõustes tõmbas koti luku kinni. Ükskõik kui palju too huff siin ka kinnitab, et ta on hetero, siis Tristan oli piisavalt tige, et too tüüp tema meest näinud oli! Tristan ei öelnud rohkem sõnagi, ainult virutas koolikotiga vastu Charlesi pead, kui temast möödudes trepist üles trampis. Joonistamise tuju oli küll nüüd kadunud.