Tristan muigas lõbustatult. "Jah, muidugi," ütles ta muiates, kui Peter kinnitas, et Tristan sinise silmaga sama hea välja nägi, kui varem. Tristan ilmselgelt natukene siiski hoolis oma välimusest. Näost siis. Kätest oli tal savi. Need olid kassist täiesti armilised. "Ma arvan, et ma lasen tal praeguses tempos paraneda. Natukene abi.." Silm paranes nähtavalt, kui pikalt vaadata, aga ta ei tahtnud, et see täiesti kohe laksust ära kaoks. Tema kiiksud haiguste ja paranemiste juures.

"No kui sa nii arvad," lausus Peter. Ta silmitses naeratades Tristnai silmi ning vajutas siis musi kuti huultele. "Kas ma saadan su vangikoobastesse ära?" küsis Pete lahkelt. Ta peaks siiski hakkama vaikselt ka enda puhketoa poole liikuma, aga ta natuke siiski muretses Tristani pärast, et kuidas too ikka saab vangikoobastesse sedasi. Oma foobiaga.

Tristan oli kuus aastat hakkama saanud, pidi selle viimase aasta ka hakkama saama... üksi vangikoobastes käimisega. See oligi tal esimene kord, kus ta reaalselt paanikasse sattus. Lihtsalt närvi oli ta iga kord läinud. "Ma ei tahaks üldse minna..." Tristan ohkas tasakesi ning suudles jälle pehmelt Peteri huuli. Lõpuks aga tõmbus ta eemale ning tõusis poisi psülest hoopis püsti, oma asju võttes. Peaks vist ikkagi minema jah. Magama ja. Valmistuma järgmiseks korraks, kus ta Charlie käest peksa saab. Nüüd jääb talle küll meelde, milline see Peteri parim sõber oli välimuselt. Teda ta lausa kartis juba.

Charlie ei lähe Tristanit peksma. Kutt rahuneb maha ja tõenäoliselt hoiab ise eemale edaspidi. Kurb oli mõelda, et need kaks nüüd enam omavahel läbi saama ei hakka. Tõsiselt kurb. Peter ajas end pingilt samuti püsti ning haaras Tristani käest. Ta kõhkles küll hetke, aga otsustas siiski, et nii on õige. Pete põimis nende sõrmed omavahel ning hakkas koos Tristaniga koolimaja poole astuma. "Ma võin su täitsa ära saata kui sa tahad," lisas ta igaks juhuks, et Trist teaks, et tal pruugib vaid öelda ja Pete saadab teda kuhu iganes Tris tahab minna.

Tristan naeratas õrnalt, kui Peter tal käest kinni võttis. See oli nii armas temast. Poisi pakkumist kuuldes raputas ta pisut pead. "Ma saan hakkama," arvas pisike slytherinlane. Ta polnud siiani kunagi abi vajanud ja ei vajanud seda ka nüüd. Vähemalt nii ta lootis.

"Kindel, et sa hakkama saad?" küsis Peter veidi kahtlevalt. Enne ta polnud ju hakkama saanud ja oli igati loogiline, et nüüd Peter muretses. Ta sammus koos slytherinlasega tagasi koolimajja ja saatis ta treppideni, mis viisid vangikoobastesse. Ta tõmbas kuti enda embusesse ning sosistas talle kõrva: "Ma armastan sind, pisike." Seejärel vajutas Pete õrna musi Tristani põsele ning kaisutas teda hellalt. Tema pisike!

Tristan noogutas. "Täiesti kindel," ütles ta. Kuigi tegelikult ei olnud. Aga ta saab hakkama! Peab saama. Tristan naeratas õrnalt, kui nad treppideni jõudsid ning põimis enda käed ümber Peteri. "Mina armastan sind," sosistas ta tasa vastu. Poiss tõusis kikivarvukile, et noormehe huultele õrn suudlus vajutada ning tõmbus siis eemale, et enda võlukeppi valgustama pannes vangikoobastesse kaduda.

Peter saatis Tristanit pilguga, kuni valgus täielikult kadus ning läks siis ise Hufflepuffi keldritesse, et oma puhketuppa minna ja sealt eest Charlie leida. Peter astus murelikult sõbra juurde. Näe Fuzzwald oli ka temaga siin. "Kuidas sa end tunned?" küsis Peter murelikult ning vaatas Charliet.

Charlie istus tugitooli ees põrandal koos Fuzzwaldiga ning vaatas ühte taime. Ta tõstis pilgu alles siis, kui Peteri häält küsis. "Nagu põmmpea." tunnistas ta ausalt, suunurk kergelt lõbustatult tuksatamas. Sai ta ju põmmdi vasta kolu. "Anna andeks, et ma su kutti lõin" pomises ta siis vaikselt, aga siiralt.

Peter kortsutas veidi kulme ning istus sõbra kõrvale maha, tõstes Fuzzwaldi sujuvalt enda õlale. "Ma arvan, et sa ei pea vabandama, tema lennutas sind trepist alla," lausus Pete ning ohkas kergelt. Ta ei tahtnud kedagi õigustada ja mitte kedagi end süüdi tundma panna, aga temal polnud selle vabandusega mitte midagi peale hakata. Charles ei löönud teda vaid Tristanit. Neil kahel oli teineteise ees vaja vabandada. Tristan ju isegi vabandas, lihtsalt natuke valel hetkel. "Miks te kaklesite üldse?" küsis Pete nüüd ka Charlie käest, nagu ta oli seda ka Tristani käest küsinud.

Charles kehitas küsimuse peale õlgu "Ma ei tea. Ta sai nii vihaseks mu peale, kui ma küsisin, kas tal sinust ka pilte on joonistatud" Chuck kallutas enda pead kergelt "Ja siis ta sai nii pahaseks, et ma tegin talle musi. Sest vaata, suudlemisel vallanduvad endorfiinid, mis teevad inimesed õnnelikumaks. Ma ju kogu aeg räägin sulle seda." Ta katkestas ja mõtles hetke "See tähendab kas sulle või Fuzzwaldile" jätkas ta. "Ja üleüldse ei ole need slytherinlased normaalsed. Neil on mingi äärmiselt ebatervislik kinnisidee mu kägistamisega. Ma arvan, et nad tahavad mind ära röövida ja ära vägistada" noogutas ta. Jummalast mõistlik teooria.

Pete kuulas mõtlikult oma sõpra ja ajas siis silmad suureks. "Ära vägistada?" imestas ta. "Tristan nüüd küll mitte. Ta on lihtsalt natuke tundlik. Võib-olla sa ütlesid midagi, mis teda ärritas ja ei saanud arugi, et sa midagi valesti oleks öelnud. Aga kui me Cielist ja Annabelist räägime, siis nemad võivad küll vägistamisplaane haududa. Eriti Annabel. Ma arvan tegelikult, et tal oleks rahuldust vaja, noh saad ju aru küll. Naised pidavat eriti metsikuks minema, kui nad ammu saanud pole. Ja see pilk, millega ta sind tol veesõjapäeval passis. See oli raudselt vägistamisepilk. Ja see, kuidas ta käskis meil vett koristada. Tal on väga perverssne mõttemaailm. Mina sinu asemel oleks ettevaatlik," seletas Peter täiesti tõsiselt. Kusjuures ta isegi ei mõelnud seda naljaga. Annabel oli raudselt mingi psycho, kes tahtis kutte vägistada. Ja Ciel tõenäoliselt oli tema kaasosaline, sest õbluke tütarlaps ei saa alati suurte kuttidega üksi hakkama. Sellele oli ikka parajalt hirmus mõelda.

Charles vaatas sõbrale otsa sellise näoga, mis ütles, et ta kuulab poissi, kui too enda järjekordsest psühhoteooriast rääkis ja turtsatas lõbusalt, kui too oma jutuga lõpule jõudis. Einoh... kui öelda, et Charlie on see veidram pool nende sõprussuhtes, siis polnud see inimene ilmselgelt kunagi Peteriga kohtunud. "Ma arvan, et Tristan oli mu peale armukade." ütles Charles siis lõpuks. Sest ta sai ju rohkem aega Peteriga veeta. Mis tõi nad järgmise punkti juurde, kuidas Peter polnud talle isegi Tristanist rääkinud. Mitte, et Charlie sellest aru poleks saanud, ta mõistis, et Peter kartis, et teised võivad teda hukka mõista võimidagi, aga... noh, ta valetaks, kui ütleks, et ta sellepärast natuke haiget saanud polnud. "Miks sa kunagi mulle Tristanist ei rääkinud?" küsis Chuck vaikselt, Peterile otse silma vaadates. Miks ta oli tundnud, et ta ei saa selliseid asju temaga jagada?

Peter kergitas kulme, kui Charles kuidagi hoopis teemavälise kommentaari tegi ja veel Tristanist. Oleks siis niisama teema väline, sest Pete oli juba harjunud, et Charles tema analüüsidesse tihtipeale kas ei taha või ei julge süveneda. Annabel polnud siiski ainus inimene seal koolis, keda Peter psühhoks pidas. Järgmine sõbra lause lõi talt aga maapinna täiesti jalge alt. Ta oleks tahtnud häbist ja süütundest oma pilgu mujale pöörata, aga ei suutnud, Charlie silmad olid ta nagu paigale naelutanud. "Ma kartsin," tunnistas Peter. "Alguses oli see lihtsalt saladus ja saladusi ju peab hoidma, aga siis muutus see nii suureks saladuseks ja Tristan tahtis ka juba, et me räägiks inimestele. Siis ma tahtsin rääkida, tegelikult ka tahtsin, aga ma ei leidnud seda sobivat hetke," Pete ohkas. "Ah, keda ma petan, ma olen väike argpüks ja ei julgenud lihtsalt," tunnistas ta ning viimaks pööras pilgu mujale, et oma lõug põlvedele toetada. "Sa oled muidu okei sellega? Minu ja Tristaniga?" küsis Peter ettevaatlikult.

Charles kuulas vaikides Peteri lõpuni ja turtsatas siis rõõmutult "Kui ma poleks teiega okei, oleksin ma midagi juba eelmine aasta öelnud." ütles ta lihtsalt, ühtlasi avaldades ka selle, et ta teadis paarikesest juba pikemat aega. "Aga oleks tore olnud, kui mu parim sõber - praktiliselt mu ainus sõber - arvaks, et ta saab mind usaldada" tunnistas ta süngelt üles, enda läbitungivat pilku sõbralt pööramata. Ta sai aru, miks Peter enda perele rääkinud ei olnud - kui ta polnud, milles Charlie ka enam päris kindel ei olnud, aga... kui ta juba käib, kauem kui aasta kutiga ja ta pole suutnud ikka veel Charlesile öelda, et ta üleüldse gei on, siis on midagi ikka väga valesti. Eks Charles oli vast ise ka süüdi, oleks pidanud ehk varem Peterilt otse küsima, aga talle tundus, et see on täpselt selline asi, mida sõber talle ise rääkima peaks. Ta ei kannatanud üldse sellist saladuste pidamist, kellegi teise teesklemist, valetamist, selja taga liikumist. Ja Peter teadis seda väga hästi.

Eelmisel aastal juba. Appi, kui kaua tema parim sõber sellest teadis. Peter tundis end nüüd eriti süüdi, et ta nii nõme parim sõber on ja seda varjas. Tõesti, Charliele oleks ikka pidanud ütlema ju. "Palun vabandust," vabandas noormees oma pead norgu lastes. "Ma ei tahtnud seda niimoodi varjata tegelikult. Või tahtsin ka, ma ei tea.... Ma ei tahtnud sind end halvasti tundma panna selle pärast. Ma lihtsalt.. Ma ei tea, kartsin, et sa pole okei sellega ja siis ma kaotan su või midagi," seletas Pete. Ja oma põhimõtteliselt ainsat sõpra kaotada oleks väga nõme olnud. Ta ohkas taas vaikselt ning vaatas ikka pea norus enda ette.

Loomulikult oleks pidanud ütlema. Aga sõbra järgmised sõnad ajasid Charlie segadusse "Miks ma peaksin sellepärast ennast halvasti tundma, et sa kellegagi käid?" ei saanud ta üldse aru asjast. "Ja ma ei suuda ennast tõenäoliselt kunagi nii hästi ära peita, et sa mind ära kaotada saaksid, soyeah" turtsatas Chuck, pilk, mis Peterile suunatud oli, oli nüüd taaskord lõbus ja soe nagu alati. Tal hakkas ka nüüd südametunnistus natuke piinama, kui Peter nii norgu vajus sellepärast. "Räägi mulle siis, kuidas te kohtusite ja kuiväga sa teda armastad ja kõike siukest, mida sa mulle juba aasta tagasi rääkima oleksid pidanud. Nagu tagantjärgi vii mind asjadega kurssi võinii."

"Ei. Ma ei tahtnud, et sa end halvasti tunneks selle pärast, et ma seda sinu eest varjasin," selgitas Peter oma mõtteid. Aga paratamatult pani asjade varjamine inimesi end halvasti tundma. Pete ohkas kergelt ning tõstis pilgu, oma sõbra silmadele. Tema ainus ja parim sõber. Peale Fuzzwaldi. Pete naeris kergelt, kui Charlie tegi ettepaneku, et kutt võiks talle nüüd kõik ära rääkida. Ta tuju hakkas täitsa tõusma juba ja ta ei tundnudki end enam nii halvasti kui varem. Parim oli see, et Charlie seda kõike chillilt võttis. Nüüd ta ehk julgeks oma perele ka öelda juba. Vähemalt Charlie toetus oli tal täiesti olemas.
"No me kohtusime esmakordselt juba esimesel septembril, rongis, aga pärast sõõlamist me enam ei suhelnud mõne aja. Mingil hetkel me hakkasime jälle suhtlema ja olime nii öelda salaja sõbrad, sest Tristan kartis veidi oma mainet kaotada, siis me hakkasime kuidagi nagu sebima kuuendas klassis ja sealt see asi läks. Siis ei tahtnud mina juba, et see asi avalikuks tuleks," rääkis Peter. "Ja nüüd me armastame teineteist. Ma armastan teda rohkem, kui kedagi teist siin ilmas. Ta on kõige armsam väike slytherinlane, keda ma tean. Tal on nii armas naeratus ja ta joonistab nii hästi ja ta kuulab kõiki mu lugusid nagu oleks need kõige vägevamad lood maailmas. Ja ta armastab mind ja kõiki mu totrusi," seletas Pete ning ohkas õndsalt. Oo kui väga ta oma väikest slytherinlast armastas! Rohkem kui koerad kuud ja eskimod lund.

Chuck noogutas Peteri selgituse peale, märgiks, et oli tast aru saanud ning sättis ennast paremini istuma, kui sõber jutustama hakkas. Kuti sõnade kohta, kui palju ta Tristanit armastas, tekkis tal küll kerge klomp kurku, aga ta ignoreeris seda. Selleasemel pani ta käe sõbra ümber ja tegi talle kerge kalli: "Mul on su pärast hea meel" ütles ta Peterile. Ja ta mõtles seda täiesti tõsiselt. "Ausalt. Isegi, kui su armastatu mind just mõrvata üritas" lisas ta turtsatusega juurde. JEaaaaaaah. Tristan polnud just Charlie lemmikinimene. Aga kui ta Peteri õnnelikuks tegi, siis kavatses Charles sellega leppida. "Lihtsalt huvi pärast, tho... How does gay sex feel like?" küsis Chuck uudishimulikult, vähimagi piinlikkusevarjundita. What? Täiega normaalne küsimus ju. Ja ta ilmselgelt polnud seda kunagi proovinud. Mitte, et ta oleks naisega seksi ka proovinud, aga ikkagi. Riist tagumikus tundus kohutavalt... ebamugava mõttena.

Peter naeratas Charliele. Loomulikult oli tal hea meel, et sõbral tema üle hea meel oli ja et sellest mingit suurt probleemi ei tekkinud, nagu ta kartnud oli. Asjatud hirmud ilmselgelt. Pete kallistas Charlesi vastu ning patsutas talle toetavalt seljale. "Ta pole tavaliselt slline," vabandas Pete. "Ma tõesti loodan, et te saate oma asjad ära klaaritud. Jama, kui te sedasi omavahel läbi ei saa," lausus Peter pisut nukralt ja püüdis mõelda, kuidas ta nende kahe suhteid parandada saaks. Järgmine küsimus oli äärmiselt ootamatu ja pani Peteri punastama. Ta polnud kunagi pidanud nii isiklikest asjadest rääkima. "Eeh. Mul pole võrdlusmaterjali," tunnistas Pete. "Ja tegelikult... Ma arvan, et ega see väga ei erine, kui sa inimest ikka armastad ja nii..." seletass noormees kuidagi kogelevalt. Harva juhtus seda, kui Peter sõnatu oli. "Ma tõesti ei oska öelda nii, kuidas see on. Hea on," tunnistas püüdja ning punastas jälle.

Peteri sõnade peale nõksatas Charles peaga mittemidagiütlevalt, justkui õlgu kehitades, kustkui noogutades. Noh... mida ta ikka ütleb Peterile, kui nendevaheline asi oligi reaalselt Pete ju.
Ootamatu? Isegi Charlie kohta? Oiiii, kui armas, Peter punastas! Charles muigas selle peale natuke. Sellepeale, kui Peter rääkis, et ta naisega polnud seksinud, Chuck noogutas, niipalju oli ta eeldanud. Kui noormees lõpetas oli lühike paus, mil Charles saadud informatsiooni seedis "Aga nagu... kas see ebamugav ei ole?" arutles ta pigem omaette, kui Peteriga. Agasamas oli Peter ju nagu domineeriv. Vähemalt kui neid kahte füüsiliselt võrrelda. Siis vast küll ju väga vahet ei olnud... Veider. "Ma tahaks kana" teatas ta järsku. "Siis saaks mune. Munaisu tuli peale." ta vaatas sinna, kus ta arvas, et pingiivn olla võiks "Kas sa muned mune, Fuzzwald?" ja vaatas siis Peterile jällegi küsivalt otsa.

Peter punastas taas, kui Charlie selle mugavuse kohta küsis. Ta köhatas. Nooh, seda peaks Tristanilt küsima, aga tundus, et talle meeldis, seega... Vist ei olnud ebamugav. Õnneks ei pidanud Pete vastama, sest Charlie viis teema juba toidule. Ka tema viis pilgu Fuzzwaldile, kui sõber munadest rääkima hakkas. Khmm. Miks munadest just? "Ma arvan, et pingviinimunad pole nii maitsvad," pakkus Pete kahtlevalt. Tema semu oli ikka veider. Aga veider oli iseenesest ju hea. "Ei, Fuzzwald ei mune mune, ta on isane siiski," kortsutas Peter kulme. "Sa peaks seda küll juba teadma," lisas ta veidi etteheitvalt. Fuzzwald oli samuti natuke pahane sellisest küsimusest. "Me võime mõne majahaldja kutsuda või kööki minna, kui sa tõesti nii väga mune tahad. Söögist küll ära ei ütleks," lausus Pete mõtlikult. Söögist ei ütleks kunagi ära.

"Loomulikult on Fuzzy isane. Aga kas isased pingviinid ei saa mune muneda?" küsis Charles imestunult. "Aga isased kanad ju küll munevad?" ei saanud poiss üldse aru praegu. Väga imelik. "Aga pingviinid elavad tavaliselt hästi külmas, igludes javärki, aga Fuzzwald elab ju siin. Äkki ta sellepärast ei saagi muneda? Äkki, kui ta elaks näiteks kusagil lume sees, siis ta saaks muneda ka?" arvas noormees. Munadest käis jutt loomulikult sellepärast, et kui kaks meest seksivad, siis on seal täielik munaladu ju. Või pigem munapuder? "Kööki võib küll alati minna" oli Charles loomulikult kohe sõbra ettepanekuga nõus. "Siis saab kana JA muna!" ta lisas kohe juurde lepitavalt"Ja Fuzzyle natuke kala ka."

"Isased kanad? Kui kõvasti sa trepist alla kukkusidki?" uuris Pete ja Fuzzwald kallutas oma pead viltu, vaadates Charliet samuti kahtlase pilguga. "Ei ei, ta ei mune sest ta on isane pingviin ja isased pindviinid ei mune. Charlie sa peaks või vähemalt võiks seda teada. Kui sul muidugi pole tulevikus plaanis sünnitama hakata. Sellisel juhul võid sa tõepoolest arvata, et isased pingviinid munevad, aga nad ei mune. Isased dinosaurused ka ei mune," seletas Pete ja patsutas siis õrnalt sõbra pead. Ta ajas end püsti ja tõmbas semu samuti jalgele. "Lähme kööki ja otsime muna sulle ja kana. Ja kala Fuzzyle," pakkus Pete ning Fuzzles lendas tema õlale oma pisikeste tiivakestega. Ega ta muidu eriline lennumees olnud, pingviin ju siiski. Ujumine oli rohkem tema teema, aga ta oskas ka natuke võlukunsti kasutada ja selle abil lennata.

Charlie vaatas täiesti nõutult enda sõbrale otsa. Ta ei saanud praegu üldsegi mitte millestki aru. Ja nüüd ta tundis ennast natuke rumalana, et ta millestki aru ei saanud. "Kõik kanad munevad ju?" ütles ta natuke pahaselt. Ta oli näinud kunagi ühes filmis siukest kuuri, kus oli palju-palju kanu ja k õ i k munesid. Isased ka. "Ja loomulikult ei plaani ma sünnitada. Mõtled ka, või? Kustkohast ma selle lapse sul välja pressima peaksin?" ütles ta silmi kergelt pööritades. Peter ikka ei mõtle üldse. Kui ta end Peteri abiga jalule sai, pühkis ta enda püksid puhtaks, mis ikka veel kergelt tolmused olid. Fun. Kui nad kahekesti puhketoa väljapääsu juurde kõndisid, arutles Charles: "Mõtle, kui tore oleks olla animaag. Saaksid muutuda loomaks nagu enda tahtel. Täiega awesome ju". Ta pilk oli kergelt unistav. Mõtle, puff, ja oledki kass, või koer või... hiigelämblik või pingviin! Kuigi pingviin oleks vist veits kahtlane. Chuck turtsatas. Mõtle, kui veider oleks olla pingviin.