Selle aja peale oli Charles ennast lõpuks põrandalt püsti ajanud, kuigi eks ta veits uimane ikka oli. Aga ta oli ka äärmiselt tige. Praegu oli tal küll kops täiesti üle maksa läinud. Varvastes olid ta kops juba, nii üle oli läinud. Mis pagana MÕTTES tegi Tristan nii?? Niisiis kooserdaski ta vaevaliselt ja kergelt segaduses trepist üles, ja nägi siis seda kohutavalt n u n n u t paarikest. Ta praktiliselt lõrises Tristani peale "Sa. oled. täiesti. väärtusetu. ussisitt. Kao. Eemale Peterist ta on kaugelt liiga hea sinusuguse sitanikerdise jaoks." ta suskas Tristanit enda verise nimetissõrmega rindu "Kui sa veel k u n a g i midagi üritad, siis ma mõrvan su ja mul pole isegi kahju sust" Jeaaah, see oli üsna OOC Charlesi suhtes, aga ta oligi hetkel natuke sassis ja väga-väga vihane. Ta polnud enam väga-väga ammu nii vihane olnud, kui ta sel hetkel oli. Ja Peter ajas teda ka hetkel närvi. Mis mõttes ta kallistas tüüpi, kes ta just trepist alla paiskanud oli. "Tule, Fuzzwald, lähme minema" saatis ta mõlemi poole ühe hävitava pilgu ja läks tagasi trepi juurde ja hakkas sealt alla minema, hufflepuffi puhketoa poole. Nad võisid tema pärast praegu kõik persse käia.

Peter tõstis ehmunult oma pilgu, kui Charlie häält kuulis. Ja veel nii ähvardavalt ja siis juba surkis Charlie Tristanit enda verise sõrmega.... Oot, verise? Peter heitis sõbrale mureliku pilgu. Kuti peast nirises ju verd! Ta tõmbus Tristanist eemale. "Mida sa tegid?" küsis Peter hämmeldunult. Tema väike ja armas kutt tegi tema parima sõbraga sedasi? Paiskas ta treppidest alla nii, et teine täiesti sassi kukkus end ja lõhki ka veel. "Ma pean minema," pomises Pete Tristanile, kui siis Charlesile järgi jooksis. Fuzzwald oli juba tema parima sõbraga kaasa läinud. "Charlie oota!" hüüdis Pete oma sõbra juurde tõtates. "See tuleb ära parandada," vihjas ta kuti peahaavale. Vaene Pete oli jälle täiesti segaduses, saamata aru, kuhu või kelle juurde ta minema peaks nüüd.

Tristan võpatas, kui Charlie hoopis nende juurde ilmus. Aaih, verine... Tristan saatis Peterit hetke pilguga ja tormas ise ka neile siis järgi. Noh, mitte väga ei tormanud, aga ta jõudis neile järele ikkagi. "Kuule, Charlie.. vabandust selle pärast. Ausalt, vabandust.." Tristan hammustas huulde, kui endast pikemale kutile natukene kahtlevalt otsa vaatas. Aga ta ei saa ju päris vihavaenus olla enda kuti parima sõbraga. Ja kui see vabandus, mis oli Tristani kohta üsna siiras (veel siiramalt vabandas ta ehk vaid Peteri ees), ka midagi ei aita, siis on tegemist lootusetu juhtumiga.

Charles jäi rahulolematult seisma ja pööras otsa ringi "Eks ma lähen siis haiglatiiba" pomises ta süngelt, kuid seisatas hetke, enne kui treppidest üles minema hakkas ja vaatas enda sõbrale kurvalt otsa "Mine tema juurde tagasi. Tal on ilmselgelt rohkem ajus midagi viga kui mul. Ja ütle talle, et kui ma teda veel kunagi kusagil näen, siis ma virutan talle." Jeah, ta polnud praegu erilises leppimistujus. Ta tahtis praegu puhketuppa minna, kusagil ühe vaikse nurgakese leida ja Fuzzwaldi kaissu võtta ja talle kõik enda mured ära kurta. Täpselt siuke tuju oli. Ja assakurat, kui Tristan ka veel enda koleda lõusta sinna vedas siis tal käis lihtsalt siuke kerge snap ja ta virutas kutile, mitte vist päris kõvasti, et midagi katki teha, aga ühe korraliku laterna sai slytherinlane silma alla kindlasti "Käi. persse" ütles ta tollele lihtsalt. "Ja õpi kombed ära, tuleb su tervisele teinekord kasuks", vihjates siiski sellele, et neil võib ka teinekord mingeid kohtumisi olla. Ohh, kui palju parem hakkas kohe, kui sai enda viha välja elada. Aga kurb oli ta ikkagi. "Ma lähen nüüd haiglatiiba, enne kui mul kõik ajud välja jooksevad" naljatas ta siis, naeratuse Peteri poole saates, enne kui taaskord treppidest üles minema hakkas, et haiglatiiba kooserdada. Miks see nii kaugel olema pidi?

Yeaah... so much about that... "Kas see siis polnudki kombekas? Kuradi värdjas!" Tristan hammustas tugevalt huulde, kui oma silma kergelt hõõrus. Ta juba tundis paistetust üles löömas. Ja haiglatiiba ta ilmselgelt minna ei saa. Tristan neelatas tasa, kui tundis teravat valu enda pead läbimas ning suunas oma terve silma pilgu Peterile. "Mine hoolitse oma sõbra eest siis või midagi," ütles ta torinal, hääl kergelt murdumas, tundes klimpi kurku tekkimas sellest meeletust valust, mis jälle tema pead läbis. Ta pöördus Peterist ära enne, kui kutt taas tema silmi tungivaid pisaraid märgata jõudis ning suundus silmist pisaraid pühkides ning kotti õlal sättides tagasi alla minevate treppide poole. Parem oleks, et puhketoas eriti kedagi ei ole, ja magamistoas, et ta saab siis sinna voodisse kerra tõmmata ja ennast haletseda natukene.

"Charlie, ära ütle nii," pomises Pete. Tristanil olid küll ajud. Talle ei meeldinud, et need kaks omavahel läbi ei saanud ja kaklesid. Ja talle ei meeldinud, et ta justkui valima pidi nende kahe vahel. Peter võpatas, kui Charlie Tristanit vabanduse peale lõi. "Chares!" käratas Pete selle peale pahaselt ning siis hakkas tema kutt kisama. "Tristan!" pahandas Peter nüüd. Nad ei hakkagi omavahel läbi saama ju, kui nad sedasi üksteise peale karjuvad. Ja nüüd saatis kumbki neist teda teise juurde, ise mossitades lahkudes. Pete sai aru küll, et Charlie kurb oli ja ta sai sellest ka aru, et Tristan nuttis ja tal oli kohutavalt kahju neist mõlemist ja ta ei osanud mitte midagi teha ka. Kummale ta järgi peaks minema? Kumba lohutama enne ja kumba pärast? Kas siis, kui ta läheb kaasa ühega, solvub teine? Miks see nii keeruline pidi olema. Peter istus sinna samma seina äärde maha. "Fuzzwald, ma ei saa enam üldse millestki aru," ohkas Pete, aga vastust ei tulnud. "Fuzzwald?" küsis Pete ning vaatas ringi. Vaikus ja tühjus. Näis, et pingviin oligi Charlie'ga kaasa läinud. Kas ta peaks nüüd sama valiku tegema ja ka Charliele järgi minema või hoopis lähtuma sellest, et kutil on Fuzzy, seega tema peaks Tristanile järgi minema? Apppii!!! Miks see nii segane oli kõik?

Tristan kõndis valu kohta üsna kiirelt ja ta ei vaadanud, kuhu ta läks. Ta teadis Sigatüügast juba piisavalt hästi, et oskaks kinnisilmi ka alla vangikoobastesse jõuda. Ükskõik kuskohast. Nii ta jõudiski rõsketesse käikudesse ja alguses ei pööranud noormees suurt tähelepanu sellele, kus ta oli, aga kui tal valust pea ringi käima hakkas ning käed veel enam värisema, ja ta enda võlukepi maha pillas, mis kusjuures ka valgust ei tekitanud, siis jäi noormees seisma ja selles pimeduses hakkas tajuma, mis toimub. Et ta on vangikoobastes, seinad rõhuvad talle peale ja see peavalu ei teinud asja paremaks. Tristan vajus seina äärde istuma, kott tema kõrval ning nuuksatas pead põlvedele toetades ja käsi jalgade ümber põimides. Huvitav, kui kaua ta siin istub ja nutab, või üldse teadvuse kaotab, kuni keegi ta sellest meeletult haledast olukorrast üles leiab? Tristan isegi ei suutnud nii palju ennast liigutada, et enda võlukeppi otsida ja valgust teha, mis asja ehk paremaks teeks.

Peter istus ja mõtles mõne aja seal maas ning mõtles elu üle ja üldse kogu juhtunu üle järele. Okei, puhketuppa jõuab ta hiljem ka minna või siis haiglatiiba, kust iganes ta Charlie ka leidma peaks. Aga kui Tristan vangikoobastesse ära läheb, ei leia ta kutti enam täna ilmselt. Pete tõusis püsti ning jooksis treppidest alla nii kiiresti, kui tema jalad kandsid, et siis pimedatesse vangikoobastesse jõuda. Ta tõmbas oma võlukepi välja ning valgustas teed, leides Tristani üsna pea maast konutamast ja nutmast? Ta astus kuti juurde ja haaras Tristani sõnagi lausumata endale sülle, enne püsti tõusmist haaras ta veel kuti võlukepi maast. Seejärel kõndis ta Tristaniga pimedatest vangikoobastest välja, vestipüüli ja sealt õue. Oli juba õhtu ja inimesi väga ei liikunud, aga kui ka liikus, oli Peteril suva, sest tema kutt oli paanikas praegu ja ta tahtis teda värske õhu kätte viia. Okei, tal polnud päris suva, kui neid nähakse, loodetavasti neid ei nähta üldse. Ta sammus koolimajast veidi eemale ning istus koos Tristaniga ühele pingile. "Kõik on korras," sosistas Pete vaikselt Tristanile.

Tristan oli vahepeal suutnud endale kõikvõimalikke asju ette kujutada nii et kui keegi ta endale sülle võttis, ahmis poiss juba õhku, sest too oli talle liiga lähedal ning tahtis ennast lahti rabeleda, aga too oli liiga tugev. Tristan siiski ei loobunud vastuhakust, olgu see nii nõrk kui tahes ning kui ta järsku värsket õhku tundis, ahmis ta õhku võimalikult palju endasse, kuigi alguses tundus talle, nagu see ei aitaks üldse. Ja tema pea ähvardas reaalselt lõhkeda praegu. Tristani pisarad ei olnud peatunud, vaid täiesti omal vabal tahtel voolasid üle tema näo ning poiss ei saanud isegi pühkimisega neist lahti. Ta oli lõpuks endasse juba natukene ka õhku saanud ja enam ei olnud lämbumise tunnet. Nüüd sai ta ka aru, et oli Peteri süles, tema käed olid ümber nooruki põimitud ning pea tema rinnale toetatud, pisarad poisi riideid märjaks muutmas. Pea valutas endiselt meeletult.

Peter silitas lohutavalt Tristani selga ning ümises seda viisi, mida ta ikka ümises, et noormeest rahustada ja tema tuju tõsta. Peagi muutus ümin lauluks. Peter vajutas musi Tristani juustesse ja laulis vaikselt edasi. Õhtuhämarusest polnud peale Tristani nuuksete ja Peteri vaikse laulu mitte midagi muud kosta.

Tristan nuuksus Peteri kaisus üsna kaua, kuid lõpuks hakkas maha rahunema. Ta tundis end nii nõrgana praegu... ja see peavalu. Tristan tugevdas oma haaret ümber Peteri, kui tema pisarad lõpuks peatuma hakkasid ning neelatas tasakesi. "Mu pea valutab," sosistas ta varsti, kui oli enda hääle tagasi saanud. Ja talle meenus ka see, et ta oli oma võlukepi maha pillanud vangikoobastesse. "Ja mu võlukepp.." Tristan aietas tasa, kui uus valusähvakas tema pead läbis. Selle silmaga olid tal nüüd küll jamad lood.

"Su võlukepp on minu käes," sosistas Peter ning silitas rahustavalt Tristani selga edasi. Ta võttis enda võlukepi, mida ta polnudki jõudnud veel korralikult ära panna ning suunas selle Tristanile. Pete lausus vaikse loitsu, mis pidi Tristanilt peavalu ära võtma. "Kuidas sa end nüüd tunned?" küsis Peter tasakesi ning silmitses murelikult Tristanit.

Tristani silmad olid suletud, seega ta ei näinud, mida Peter tegi, kuid kuulis teda loitsu ütlemas. Peavalu tõesti hakkas tasapisi taanduma. "Paremini.." pomises Tristan sügavalt sisse hingates. Peavalu tõesti enam ei olnud. "Mul on silm paistes nüüd." Tristan krimpsutas pisut nägu. Ta ei tõstnud oma pead Peteri rinnalt ka, sest ta ei tahtnud, et Pete tema nägu niimoodi näeks. Hell, ta ei tahtnud isegi seda näha.

Pete ohkas vaikselt: "Charliel on pea lõhki." Muidugi ta armastas Tristanit, aga ausalt öeldes oli Charlie tunduvalt hullemas olukorras ja kuigi ta ei tahtnud neist kumbagi õigustada ega kummagi poolt valida ei leidnud ta, et Tristani paistes silm nii suur asi oleks, mille pärast nuriseda. "Miks te kaklesite?" küsis Peter vaikselt. Nüüd kus Tristan oli rahunenud ja ta pea enam ei valutanud, ehk suutis ta normaalselt ka rääkida?

"Ma tean.. ja mul on kahju," pomises Tristan Peterit tugevamalt kallistades, justkui kartes, et nüüd, kui poiss on tema maha rahustanud, ta läheb ära. "Sest et.. ma arvasin, et ma olen sinust ilma jäänud ja ma olin sellest suudlusest ikka veel tige ja sa tead, et ma ei mõtle, kui ma vihane olen.." Tristan ohkas vaikselt. "Ma loodan, et temaga saab kõik korda.." Olgugi nad siis nüüd vihavaenlased. Aga haiglaemand parandab selle ära Charliel ju.

"Sa dramatiseerid asju üle," lausus Peter. "Miks sa peaks minust ilma olema jäänud sellise asja pärast?" küsis Peter. "Ma olin segaduses ja tahtsin lihtsalt mõelda asja üle kusagil mujal. That's all. Ma ei jätaks sind selle pärast ju," lausus nooruk ning vajutas musi Tristani juustesse. "Kui sa muidugi just teda meelega ei suudelnud ja kui teil just meelega mingit sellist teemat polnud, aga arvestades, kuidas te kaklesite, ma kahtlen selles," seletas Peter. "Sa peaks siiski enese rahustamisega tegelema et sa ei ründaks inimesi sedasi," lausus hufflepufflane.

Tristan ohkas tasakesi ning noogutas kergelt. "Mina ei suudleks teda mitte mingil juhul," ütles Tristan vaikselt. "Sa oled ainus, keda ma suudelda tahan." Täiesti ainus. Tristan kaisutas Peterit tugevalt ning avas siis lõpuks ka oma silmad, et vaadata, kus nad on. "Kas sa tahad minna teda vaatama?" küsis Tristan varsti. Ta ei saa ju Peterit igavesti siin kinni hoida. Isegi, kui ta tahaks.

Charles vedas ennast haiglatiiba. Haiglaemand oli küll pahane ja natuke umbusklik tema "ma kukkusin trepist alla" loo suhtes, kuid parandas siiski poisi pea üsna ruttu ära ja lubas tal isegi puhketuppa tagasi minna. Success! Terve tee haiglatiiba oli poiss rääkinud Fuzzwaldiga. Ta küll ei näinud pingviini, kuid oli tema kohalolekuga juba nii ära harjunud, et ta ei pannud seda isegi enam tähele, et teda tegelikult olemas ei olnud. Ja Fuzzwald oli hea kuulaja. Nii saigi Charles enda kurva ja pahase tuju ilusti kellegagi jagada ja keegi ei pidanud sellepärast kannatama. Peale Fuzzwaldi loomulikult, kes raudselt oli lihtsalt armas ja kuulas. Võib-olla nühkis ennast lohutavalt vastu Charlie jalga ka, aga seda ta ju ei tundnud. Haiglaemandat tänanud, tuli kutt sealt tulema. Kogu asjandus võttis maksimum pool tundi aega. Üllatavalt kiiresti sai tal seal ikka käidud. Kui ta tagasi tuli, nägi ta vestibüüli viival trepil enda kotti üksinda istumas. Tal oli see juba vahepeal täiesti meelest läinud. Ta korjas enda koti üles ja läks siis edasi hufflaste puhketoa poole, kogu tee Fuzzwaldiga juteldes. Tjeah, Fuzzy oli ju Peteri järel kohe järgmine parim vestluskaaslane-murekuulaja.

"Sellega on aega," lubas Peter. "Tema vaatama minemisega. Küllap ta jõuab omadega varsti puhketuppa ja ma leian ta sealt, koos fuzzwaldiga või midagi," lausus noormees. Ta silitas hellalt Tristani juukseid ning vaatas talle silma. "Enne tahan ma veenduda, et sina kombes oleks omadega," lisas Pete.

Tristan ohkas tasakesi ning vajutas õrna musi Peteri huultele. Ta oli siiski tänulik, et noormees temaga oli. Et ta üldse talle järgi tulnud oli ja sealt koridoridest ära päästnud. Ta olekski teadvuse kaotanud, kui teda poleks sealt ära viidud. Selles suhtes ei sobinud ta slytherinlaseks. Pidi pidevalt oma hirmudega silmitsi seisma. Klaustrofoobik, nagu ta oli. "Ma tahaks oma silma korda saada," ütles ta siis jälle ohkega, kui poisist natukene eemale tõmbus. Ta sai Peteri käest oma võlukepi ja võlus endale peegli ning silmitses ennast sealt nina kirtsutades. "Jube.." Kuidas Peter talle üldse otsa vaadata suutis. Ta osutas siis julgelt võlukepi enda näole ning sosistas mõned ravitsemisloitsud, mis tema silma parandama hakkasid.

"See pole üldse nii jube," ütles Peter ning silmitses Tristanit naeratades. "Sa mõtled üle, see pole midagi hullu. On asju, mis on tunduvalt hullemad. Mõnel on terve pool nägu armiline näiteks. Sul on isegi hästi. Pealegi läheb see üsna ruttu alla ja armid kaunistavad meest," seletas Peter kindlalt.

Tristan muigas õrnalt ning kaotas lõpuks peegli ja pani oma võlukepi ära. "Jaah, aga mulle meeldib ilma armideta ilus olla," ütles Tristan. "Ja ilma sinise laternata." Tristan libistas oma käed ümber Peteri kaela, kui talle lähemale liibudes nooruki huuli õrnalt suudles. Paistetus tema silma ümber hakkas igatahes alanema ja sinisus ära minema.

Peter maeratas viivuks, kui siis suudlusele taas vastas. Ta liibus kutile veidi lähemale või täpsemini tõmbas teda endale lähemale, sest Tristan oli ju see, kes tema süles istus ja keda ta endale lähemale tõmbas. Tema ise otseselt Tristanile ju lähemale liikuda ei saanud. Peter naeratas läbi suudluse rõõmsamalt. Tore oli olla Tristaniga koos siin ja teda tugevalt enda kätevahel hoida.

Tristan naeratas samuti, kui Peter naeratas ning tõmbus hetke pärast natukene suudlusest eemale. Tema silm hakkas juba täitsa korda saama. Võib-olla kindluse mõttes peaks ka haiglatiiba minema... aga noh, tülinorija ja vanemate vendadega kaklejana oli ta päris osav ravivates loitsudes. Tristan toetas oma lauba õrnalt vastu Peteri oma ning lihtsalt vaatas vaikides ja õnnelikult naeratades poisile otsa. Nii hea oli niimoodi.

Peter naeratas samuti, kui Tristanile silma vaatas. "Mul on hea meel, et sa ennast nüüd paremini tunned," lausus Pete. Ta vaatas Tristanile rõõmsalt silma. "Iseenesest ma võiks selle silma sul kenasti ära parandada," pakkus Peter. "Kuigi minu meelest sa oled selle sinise silmaga ka täpselt sama ilus, kui varem," kinnitas hufflepufflane.