"Owwww" kaebas Charles, ninast kinni võttes, mis väga kõvasti mingi nurkliku asjaga pihta oli saanud. "Mis sul nüüd siis hakkas? Ma sain aru, et ta ikkagi p o l n u d ju tähtis su elus?" ütles ta veel, ennast trepil tahapoole kallutades ja niimoodi pea alaspidi teisele järgi vaadates "Ja sellest ühest korrast ma veel ei rääkinudki, kui me-!" jätkus Charlesil siiski oidu poole hõike pealt vakatada. Jeah... That was not public information. Ja see oli siis, kui nad veel väikesed ja süütud olid... võinoh, väiksemad ja süütumad.

OT: Peter käskis selle postitada, I swear, ta hoidis mul nuga kõril. *noogutab ägedalt* Ja teda oli 50. Ja nad olid lõgismaod.

OT: *naerab* Nojah siis.

Tristan pööras ennast ümber, pilk maruvihane. "Peter on minu oma," ütles ta tigedalt, kui noormehe poole tagasi läks ning kätt tema kaelale surudes kuti vastu seina lükkas, võlukepp tema näkku näitamas. Polnud just esimene kord, kui Charles selle tumeda puujupiga silmitsi seisab. "Ja kui te mida?!" nõudis Tristan, pilk kindlalt hufflepufflase silmis, valmis iga hetk ükskõik mis kuradima loitsu mõtlema, mis selle tüübi vigaseks teeb või maha tapab.

Charlie vaatas süngelt Tristani poole tolle sõnade peale "Meeldib see sulle või mitte, aga ta on minu oma samuti. Mitte samas mõttes, muidugi, agajeah. Kui te lahku peaksite minema, olen m i n a see, kelle õlale ta nutma tuleb. Pealegi ei ole Peter kellegi omand. Ta kuulub iseendale." üritas ta seletada kutile nii hästi-havasti kui ta suutis, slytherinlase käsi ta kaela pigistamas. Polnud tõesti esimene kord, kui teda võlukepiga ähvardati, teda samal ajal kaelast pitsitades. Tristan oli sel nädalal lausa kolmas slytherinlane, kes seda teinud oli. Charlesile tundus, et tal hakkas vaikselt selle vastu juba immuunsus tekkima. Aga see immunsus tuli väga vaikselt. Sest praegu oli küll natuke hirmus. "Küsi Lou-Loult, äkki ta räägib sulle" vastas ta Tristani nõudmisele rahulikult. Ise ta küll rääkima ei hakkanud, mida nad kahekesi katsetanud olid. Geesh nagu, mida veel. Tristan oli jummalast võõras ju. Mida ta endast õige mõtleb, nagu?

"Ja sina teed muidugi kõik endast oleneva, et meid lahku ajada?" küsis Tristan tigedalt, käsi veel tugevamini noormehe kaela pigistamas. Teda isegi ei huvitanud, et Charles tõenäoliselt alles nüüd nende suhtele kinnitust sai. "Meeldib see sulle või mitte, ta on minuga koos ja sa ei saa sittagi sinna teha. Ja kurat ära vahi minu mehe alastust." Tristan oli tõesti täiesti võimeline Charlesile tõeliselt viga tegema. Ja kurat, Lou-Lou, mingi Peteri hüüdnimi? Kes selle peale tuli? Need hufflepufflased tõesti olid... midagi... veidrat.

Aiaa, valus oli, kui Tristan teda niimoodi kaelast pigistas. "Miks ma peaksin seda tegema?" küsis ta, segaduses. Ta ei saanud enam üldse selle kuti loogikast aru. Tristan ei tundunud väga mõistliku ja loogilise inimesena. "Ma küll teda sinuga koos avalikult näinud pole" ütles Charles rahulikult selle kergelt õela märkuse. Oli üsna arusaadav, et Pete oli üsna sügaval kapis, ta polnud tallegi välja tulnud, kuigi see o l i suht obvious, agajeah. "Ja ma vaatan su mehe alastust nii palju kui tahan, thank you very much ja sa ei saa sinna midagi teha." Mis mõttes tuleb see kutt teda käsutama. Kõigepealt räägib, et ta ei tea, kes Peter ongi ja nüüd ei luba duši all ka temaga käia. Buy some brains, man. Ta lisas siiski, justkui järelmõttena "Mitte, et ma teda väga vaadata tahaks. There's only so much times I can look at his white arse. Ja nagu ma ütlesin, ta e i h u v i t a mind." Geeeesh, kompleksid much? Ta pani käed ümber Tristani ja tõmbas slytherinlase lähemale ning suudles kutti. Ta nägi nii vihane ja natuke õnnetu välja ju. Ja suudlused pidid endorfiini ajus vallandama ja õnneliku tunde tekitama ju. Jummalast loogiline samm Charlesi arvates.

"Avalikkus ei määra midagi," kähvas Tristan vastuseks, kui võlukeppi rohkem tema näo ette tõstis. Kuradi loll hufflepufflane. Peter oli palju asjalikum. "See ei ole sinu asi teda vaadata ja mind ei huvita, kas ta huvitab sind või mitte, sa ei vahi teda!" See tüüp siin ütleb talle, et Tristan ei saa sinna mitte midagi teha, et ta Peteri alastust vaatab? Oi kurat. Aga Tristan ei jõudnudki ühtegi loitsu öelda, mis tal plaanis olid, sest siis see puff suudles teda. Mida kuradit?! Tristan lükkas ennast käsi kuti rinnale toetades poisist eemale ning rabeles tema haardest lahti. "MIS SU PROBLEEM ON?!" küsis Tristan uskumatult. Ta pühkis varrukaga oma huuli ja suunas võlukepi taas tema poole, kuigi ei öelnud ega mõelnud ühtegi loitsu. Hetkel oli ta liiga šokeeritud juhtunust. Poiss oli Charlesist mitu sammu taganenud.

"Oh, god, You're so turned on right now." ütles Charles siukese awww-kui-nunnu häälega. Nagu.. raudselt. Miks muidu ta niimoodi eemale hüppas ja nagu... piinlikkust tundis. Vähemalt see oli ainuke põhjus, mis Charliele pähe tuli hetkel. Ja tema arvates oli täiesti loogiline, et kedagi, kes väga vihane oli, tuli suudelda. Okei, kui nüüd mõelda, siis kallistamine oleks naaatukene loogilisem samm olnud. Aga suudlus nagu... viis poindi kiiremini kohale. Nagu... loogilisem oleks igatahes. Ja see oli ju nii armas, kuidas ta piinlikkust tundis.

Aga igaljuhul sai ta nüüd kuti vähemalt enda kaela küljest lahti ning Charles masseeris enda kaela. "Ja see oli valus. Aia." Tema küll aru ei saanud, et ta midagi valesti teinud oleks. "Kui sa veel rohkem tahapoole lähed, siis sa kukud alla. Lihtsalt hoiatan" ütles ta rahulikult, nagu poleks midagi viga. Midagi tegelikult polnudki ju viga. Ainult Tristan polnud just kõige parem suudleja. Vähemalt niimoodi ootamatult küll. Huvitav, kas ta Peteriga suudles paremini. Tõenäoliselt suudles, muidu poleks Peter kindlasti teda niimoodi enda läheduses pidanud.

"Sa oled idioot," sisistas Tristan endiselt oma võlukeppi kutile suunatuna hoides. Hoiatust kuuldes vaatas poiss hetkeks enda selja taha ning siis jälle Charlie poole. Ja mis siis saakski, kui ta ka kukuks? Vaevalt see Charlesi huvitaks. "Valu oligi selle eesmärk," ütles Tristan silmi vidutades. Kui ta oleks tahtnud veel rohkem valu tekitada, oleks ta põlvega kutile virutanud. Aah, miks ta seda ei teinudki?

"Seda nad mulle räägivad, jah" ütles Charles. "Ja pole üldse ilus valu tekitada, kui teine ei taha, see pole viisakas." pahandas ta natuke Tristaniga. Ainult siis oli ilus haiget teha, kui teine seda reaalselt tahtis, eksole. Vähemalt Charles arvas nii. Ja ta polnud kindel, kas talle üldse meeldis valu üldse mingis olukorras. Aga tal polnud ka kogemusi selles vallas täpselt.

"No anna andeks, pole ilus enda parima sõbra kutti suudelda ka," vastas Tristan silmi vidutades. "Kui ta selle pärast minu peale tigedaks saab, siis sina sellest ka ei pääse," ütles poiss, kuid langetas oma võlukepi. Siiski hoidis kutt seda enda käes. Ja kui ka Peter Charlie peale kurjaks ei saa, siis Tristan ei jätaks seda küll nii, kui Peter näiteks temast lahku minna tahab. Sest tema ei tahtnud Peterit kaotada. Selle idioodi pärast siin.

Just sel hetkel tuli Pete trepist alla. Ta seisatas, kui ta Tristani sõnu kuulis. "Kes saab tigedaks, mille peale?" küsis Pete, kui ta neist veidi ülevamal pool seisatas ja mõlemat kutti hetke jälgis. Olukord näis üsna veider. Charlie oli kuidagi räsitud ja Tristan üsna vihane. Pete viis pilgu kord ühele ja kord teisele. "Minust rääkisite?" küsis Peter kahtlustavalt ning viis pilgu Charliele ja siis taas Tristanile.

"Ma tahtsin ainult, et sa õnnelikum oleksid!!" hüüdis Charlie "See vabastab ENDORFIINE!! Sa olid nii tige mu peale ja kägistasid mind ja siis see tundus loogiline. Raudselt sellepärast, et hapniku juurdepääs mu ajju oli tol hetkel tänu su käele piiratud" porises poiss. "Ja üleüldse sa ise alustasid! Ja Peter ei lähe sellise asja pärast sinust lahku, kammoon. Meeldib see mulle või mitte, aga tüüp on täiega ära armunud sinusse" Peteri tulekut ta enne ei näinudki, kui too oli juba nende juurde seisma jäänud. Kuti viimaseid sõnu (sest esimesi ta ilmselgelt kuulnud polnud) kuuldes naeratas ta "Hei, Pete. Rääkisime jaa sinust. Tristan siin arvas, et sa meeldid mulle ja siis ta sai päääris tigedaks mu peale. Aga nüüd ta on vist õnnelikum natuke" ta vaatas korraks jälle Tristanile otsa.

"Nahhui sa mind siis suudlema pidid?!" Tristan oli endiselt tige ning ta lausa võpatas, kui Peterit märkas. "Jah, me rääkisime sinust, kallis," vastas Tristan natukene liiga teravalt ja hingas siis sügavalt sisse. Ta käsi, millega ta võlukepist kinni hoidis, värises kergelt ning tema pilk oli endiselt tige. "Sinu sõber siin arvas, et oleks tore mulle rääkida kõigidest neist meeldivatest hetkedest kui ta sind alasti näinud on ja siis arvas ta, et oleks normaalne mind suudelda," ütles Tristan pilku Peterilt ära viies ning jälle Charliet vaadates, pilk endiselt tige ning võlukepp kätte surutud. Jälle oleks ta tahtnud Charlesit kuidagi vigastada.

Peter oli täiesti tummaks löödud saadud informatsioonist. "Mida?" küsis ta sügavalt sisse hingates ning ühe sammu tagasi astudes. Mis mõttes nad rääkisid temast? Mis mõttes Tristan teda siin kõigi ees kallimaks kutsus? Mis mõttes Charlie tema kutti suudles? Selle asemel, et alla minna astus ta paar sammu tagasi, trepist üles. Ta raputas kergelt pead, oskamata midagi öelda ja selliseid olukordi tuli harva ette, kui Peter mitte midagi öelda ei osanud. Ta vaatas nukralt ja etteheitvalt Charliet ja siis Tristanit, astudes veel paar sammu üles. Ta hingas sügavalt sisse.

Charlie vaatas pahase pilguga Tristanit. Oli ikka idioot, ausõna, noh. "Anna andeks, Pete. Ta oli nii kuri mu peale ja siis ma mõtlesin, et peaks seda asja proovima vaata, kus suudlused endorfiine annavad ja inimese õnnelikuks teevad. See oli lihtsalt väike musi, aga ta ei läinud üldsegi õnnelikumaks. Veider. Mul on tunne, et ta ei funktsioneeri õigesti." CD vaatas korraks Tristani poole ja siis Peteri poole "Aga üldiselt pole tal nagu vigagi. Viisakuse võiks ära õppida, tho ja ta on siuke tige kogu aeg, aga you could do a lot worse" ta näitas enda sõbrale thumbs up'i ja naeratas. Ega ta ka ei teadnud, kuidastäpselt Peterit maha rahustada. Selliseid olukordi, kus seda tegema pidi üldiselt ei juhtunud väga tihti kui nüüd päris aus olla.

Tristan saatis tigeda pilgu Charlie poole, aga ei öelnud midagi, hammustades endale pigem tugevalt huulde. Vere maitset tundis lausa. "See ei tähendanud midagi, ta lihtsalt ajas mu tigedaks ja... ma käitusin vastavalt ja ma ei tea mis idiootne idee see on suudelda." Tristan vaatas jälle kurjalt Charlie poole. "Miks sa üldse arvad midagi sellist, et oma sõbra kuti suudlemine hea idee on?" Tristan pigistas võlukeppi tugevalt, käsi hetkeks natukene tõusmas, aga ta üritas end taas maha rahustada.

"Olge vait," nähvas Peter taas õhku ahmides. Kuidas nad võisid midagi sellist teha? Siin kõigi ees nende suhtest kuulutada? Üksteist suudelda? Peter raputas pettunult pead. "Ma pole nii loll, kui sa arvata võid," nähvas ta Tristanile silma vaadates. "Tule Fuzzwald, ma ei taha siin enam olla," pomises Peter löödult ning sörkis taas trepist üles. Ta isegi ei teadnud, kuhu ta läheb, aga ta tahtis sealt ära minna ja kuskil omaette koos Fuzzwaldiga olla ning mõelda selle kõige üle.

Tristan neelatas, kui Peter talle sellise pilguga otsa vaatas ja... niimoodi ütles... ta oli justkui tardunud oma kohale, kuni tema pisaraid täis valgunud pruunide silmade pilk Charlesi leidis. "Said, mis tahtsid. Oled õnnelik nüüd või?" Tristan viipas mõtlematult võlukepiga, paisates tolle hufflepufflase keset vestibüüli põrandat pikali ning tormas siis trepist üles, et Peterit leida.

Charles vaatas Tristani kommentaari peale väga wtf näoga otsa ja siis virutati ta JULMALT vastu kivipõrandat ja pea käis veel eriti kolksti. Tal oli tunne, et midagi raksatas tal ajus kusagil. Äkki ajud loksusid lahti. Haha, selle mõtte peale tahtis ta lausa naerma pursata, aga ta ei saanud, tal käis pea ringi ja halb oli olla ja silme eest virvendas. Püstitulemisele ei tahtnud ta mõeldagi hetkel. Ta korraks tõstis pead ja siis läks kõik korraks mustaks ja siis ta pani pea tagasi maha. Aia. Mis selle slytherinlasel VIGA oli?! Mingi eriti haige retard. Nüüd võtaks Charles küll kõik head sõnad ta kohta tagasi. Persse võis käia see Tristan. Loodetavasti saadabki Peter ta pikalt ja siis Tristan võib enda slytherinlaste kamba juurde tagasi minna ja las teevad seal mingit gangbangi kägistamistega. Mingid erilised lollakad. Charles tõstis enda parema käe, vasak oli ta keha alla jäänud ja natuke muljuda saanud, pea juurde ja kompas kergelt. Aia. Ja verd oli ka vist. Vähemalt talle tundus küll niimoodi. Fain. Nüüd oli Peter ka kusagil kaugemal raudselt. Jätavadki ta sinna niimoodi. Mingi lollakas retard slytherinlane selline. Vot räägibki kõigile, et ta suudles Tristanit. Tahaks näha, kuidas tolle maine alla käib, hah.

Niimoodi mõtles siis Charles igatahes seal põrandal lamades ja ennast vaikselt kokku võttes, et püsti tulla ja Peterile hiljem järele kooserdada. Aga sellega läks tal natuke aega.

Samal ajal kiirustas Peter mööda treppe üles ja esimesse koridori, mis talle ette juhtus ning kiirustas sedamööda edasi, teadmata isegi, kuhu ta täpselt läheb. Või miks ta läheb, äkki ta peaks sinna jääma hoopis ja neid ära kuulama või midagi. Ta nagu sai aru küll, mis toimus, aga samas oli see nii segane. Miks nad suudlesid? Mis toimus?

Tristan märkas Peterit kohe esimeses koridoris ning kallutas pead enne talle järgnemist natukene kuklasse, et tema pisarad ära kaoksid. Siiski päris ära ei läinud ju ka pühkimisega mitte. "Peter, palun oota," ütles Tristan talle järele minnes. Ta hääl kõlas nukralt, ning ta oligi kurb. Ta ei tahtnud selle lolli pärast, kellele ta vist oli viga teinud, Peterist ilma jääda. Ta peaks tegelt vist minema vaatama, kuidas Charliel on... aga ta oli temast ellu jäänud ning Pete oli talle tähtsam praegu, kui mingi kutt, kes nende suhet lõhkuda tahtis.

Pete pigem kiirustas, kui Tristani häält kuulis, kuid peatus siiski. "Mida?" küsis ta end ümber pöörates. "Mida sa veel mulle öelda tahad?" nõudis Peter keset koridori seistes ja Tristani kurba nägu silmitsedes. Ta ei saanud nende jutust enne vist ikka täitsa täpselt aru ja nüüd tiirles kõik ta peas nagu puder ja kapsad. "Mis asju te ajasite seal? Miks sa lärmad sellest, mis meil on? Me pidime vaikselt võtma ju," heitis Peter ette, teadmata ise ka enam, mille pärast ta siis õigupoolest pahane olema peaks.

"Seal ei olnud kedagi peale meie," ütles Tristan kulmu kortsutades. Ainult nemad kolm. Õhtu oli ju siiski. "Ma tahtsin lihtsalt... ma ei taha, et sa niimoodi ära läheksid." Tristan astus sammukese poisile lähemale. "See ei tähendanud midagi seal, ta lihtsalt ajas mu närvi ning ma.. ähvardasin teda natukene ja siis ta arvas, et parim viis minu maha rahustamiseks või õnnelikuks tegemiseks oleks mind suudelda. Aga ma lükkasin ta kohe eemale ja ta ei üritanud rohkem midagi, pigem tegi nalja selle üle.." Tristan kortsutas taas natukene kulmu. "See ausalt ei tähendanud midagi."

Peter ohkas vaikselt ning silmitses Tristanit. See kõlas üsna Charlie moodi teha mõtlematult midagi, mis temale loogilisena tundub. No ja Pete käis ka ringi ja pakus kallistusi kõigile. Suudlused ja kallistused olid mõnes üsna sarnased asjad. Peter ohkas ning astus Tristani juurde, põimides ühe käe talle ümber. Ta kallistas Tristanit tugevalt. "Ma armastan sind," sosistas Peter ning vajutas musi Tristani laubale. Ta ei saanud ju kaua kuti peale kuri olla sellise asja peale. "Sa ei saa inimesi ähvardada," lausus Peter. "Sa peaks sõbralikum olema," lausus kutt.

Nii kaua, kuni Peter kedagi suudlema ei kuku, laseb Tristan tal neid teisi inimesi kallistada. Aga kui ta juba suudlema hakkab, läheb asi kurjaks. "Mina armastan sind," ütles Tristan tasakesi, kui oma käed ümber Peteri põimis ja teda hästi tugevalt kaisutas. Sõbralikkuse peale poiss ohkas tasakesi. "Pole minu moodi kõigiga sõbralik olla... ja sellega seoses eeh..." Tristan hammustas tugevalt huulde. "Ma arvan, et me peaks minema vaatama, kas su sõbraga on kõik korras ikka.." Tristan rohkem pomises viimase osa, pilku alla lüües. "Ma nagu... paiskasin ta trepist alla võinii. Vabandust.."